Vanakreeka põllumajandus

Oliivide korjamine. Briti Muuseum

Põllumajandus oli Vana-Kreeka majanduse alus. Ligi 80% rahvastikust oli selle tegevusalaga seotud.

Keskkond

Lähistroopilist vahemerelist kliimat iseloomustab kaks hooaega: esimene aprillist septembrini kestev kuiv ja kuum hooaeg (jõesängid kipuvad kuivama) ning teine niiske hooaeg, mida sageli iseloomustavad läänetuulte toodud võimsad vihmatormid ja pehmed pakaseta temperatuurid. Selliste tingimuste juures võivad talved olla mägedes karmid ja lumised. Atika, Küklaadid, Peloponnesose lõunaosa ja Kreeta on kuivema kliimaga kui ülejäänud Kreeka.

Põllumajandustooted

Maaviljelus

Odra viljapea, jõukuse sümbol Suur-Kreeka Metapontose linnas. Märgistatud staater, u 530–510 eKr

Homerosele omistatavast eeposest Odüsseia nähtub, et Kreeka varajase ajajärgu põllumajandus ja tollaste kreeklaste toitumine põhines teraviljadel (sitos, mida tavaliselt tõlgitakse kui "nisu", võib tegelikult tähistada mistahes teravilja). Tegelikult moodustas 90% teraviljatoodangust oder. Isegi kui tollased kreeklased olid teadlikud nisu paremast toiteväärtusest, oli oder vähenõudlikum ja andis rohkem saaki. On püütud arvutada Atika teraviljatoodangut sel ajajärgul, kuid tulemused ei ole olnud veenvad.

Kuna põllumaade suurus oli piiratud, ei läinud kaua kuni nõudmine ületas tootmise võimsuse. Maa "nappus" (στενοχωρία, stenokhôría) seletab ka koloniseerimise algust ning seda, kui oluline roll oli Anatoolial täita Ateena impeeriumi teraviljaga varustamise kontrollimisel. Anatoolia oli Ateenaga jätkuvalt poliitiliselt seotud koloonia ehk κληρουχία (klēroukhia).

Teisalt sobis Kreeka pinnas väga hästi oliiviõli tooret andvate õlipuude kasvatamiseks. Õlipuude kasvatamine ulatub Kreeka varajasse ajalukku ning tegemist oli pikaajalise investeeringuga: läheb rohkem kui kakskümmend aastat enne kui puu vilja kannab ning puu kannab vilja üle aasta. Ka viinamarjad kasvavad kivisel pinnal hästi, kuid vajavad suurt hoolt. Viinamarju kasvatati alates pronksiajast.

Neid peamisi kultuure täiendasid juurvilja- (kapsas, sibul, küüslauk, läätsed, kikerherned, oad) ja ürdiaiad (salvei, münt, tüümian, piparrohi, pune). Vana-Kreeka puuviljaaiad sisaldasid viigipuid, mandlipuid ja õuna- ning pirnipuid. Lisaks kasvatati ka õlitaimi: lina, seesam ja moon.

Loomakasvatus

Kephissia deemist leitud pronksist sokk, 5. sajand eKr. Louvre, Pariis

Loomakasvatus, mida Homeros kujutas kui märki võimust ja jõukusest, ei olnud Vana-Kreekas väga hästi arenenud. Kuigi Mükeene tsivilisatsioonis tunti karjakasvatust, oli selle praktiseerimine kultuuri vähem sobivatele maastikele laienemise tõttu pärsitud. Kodukitsed ja lambad said kiiresti kõige levinumateks kariloomadeks, kuna neid oli kergem kasvatada ning neilt sai lisaks lihale ja piimale (millest tavaliselt valmistati juustu) ka villa. Kasvatati ka sigu ja kodulinde (kanad ja haned). Härjad olid haruldasemad loomad ning neid kasutati peamiselt tööloomadena, kuigi aeg-ajalt kasutati neid ka ohvriloomadena (saja karilooma ohverdamine ehk hekatómbē). Koormakandjate või veoloomadena kasutati veel eesleid, muulasid ja nende ristandeid.

Hobuseid, kes olid märgiks luksusest ja aristokraatiast, kasvatati Tessaalia ja Argolída tasandikel. Vana-Kreeka komöödia "Pilved", mille autor on Aristophanes, kirjeldab Ateena aristokraatide ratsutamisega seotud snobismi: komöödia peategelase poeg on võidusõiduhobustest sõltuvuses ning laostab nii oma isa.

On tõenäoline, et suurem osa talunditest praktiseeris mingit piiratud loomakasvatust ja majapidamises olid olemas kodulinnud või pudulojused, kes sõid tühermaal rohtu või kellele söödeti toidujäänuseid. Leidus ka majapidamisi, kus ühendati nii loomakasvatus kui põllutööd ning leidus ka vaid loomakasvatusele spetsialiseerunud majapidamisi. On leitud ka raidkiri, kus mainitakse kedagi Eubolost Eláteiast (Vana-Kreeka Phokise piirkonnas), kes oli 220-pealise karja, hobuste ning vähemalt 1000 lamba ja kitse omanik. Lambakarju karjatati orgude (talvel) ja mägede (suvel) vahet ning leidus linnu, kus pidi sealt karjaga läbi minemise või seal peatumise eest maksu maksma.

Mõnikord kasvatati ka lehmi, kuid need ei olnud nii levinud kui teised koduloomad.

Muud tooted

Puitu kasutati peamiselt kodusel otstarbel: puidust valmistati nii hooneid, vankreid kui ka atrasid. Mägismaal asuvad metsad kadusid kitsede karjatamise ja söe tootmise tulemusena ning hiljem pidi puitu importima (eriti laevade ehitamiseks).

Mesindusest saadi mett, ainsat Vana-Kreekas tuntud suhkruallikat: tollastel kreeklastel puudus ligipääs suhkruroole. Atika Ymittóse piirkond oli tuntud seal toodetud mee kvaliteedi pärast. Mesindussaadusi kasutati ka meditsiinis ja mõdu valmistamisel. Lisaks kasutati nii pronksist kujude valmistamisel kui ka meditsiinis mesilasvaha.

Maaharimiseks kasutatud tööriistade ja relvade valmistamisel kasutati pronksi.

Põllumajanduslikud tööd

Õlipuu Euboia saarel Kárystose linnas. Õlipuu oli Kreeka põllumajanduse alus

Maa harimise kohta sisaldavad olulist teavet järgmised eri aegadel kirja pandud teosed: Hesiodose "Tööd ja päevad" (8. sajand eKr) ja Xenophoni "Majandus" (4. sajand eKr).

Oliivide korjamine leidis aset hilissügisest kuni talve alguseni ning seda tehti kas käte või keppide abi. Pärast korjamist asetati viljad vitskorvidesse ning jäeti enne pressimist mõneks nädalaks käärima. Kruvipressi, mida Plinius Vanema nimetab "Kreeka pressiks" (XVIII, 37), näol oli siiski tegemist hilisema Rooma leiutisega (2. sajand eKr) ning seda Vana-Kreeka ajaloo varasematel ajajärkudel ei kasutatud. Õli säilitati terrakotast vaasides. Oliivide korjamise aeg oli ka aeg puude ja vääntaimede lõikamiseks ja kaunviljade koristamiseks.

Kevad oli vihmahooaeg ja põllupidajad kasutasid seda selleks, et söötis maad uuesti kasutusele võtta. Maa harimisel kasutati kaheaastast põllukultuuride külvikorda: maatükk oli aasta söötis ning aasta kasutuses. Kreeka kehva pinnase, jõu ja mehhaniseerimise puudumise tõttu tekkis probleeme püüdes tarvitusele võtta kolmeaastast külvikorda, kus iga kolmas aasta oleks maatükil kasvanud kaunviljad. Kreeklased ei kasutanud sõnnikut ning selle põhjuseks arvatakse olevat kariloomade väike arv. Ainus lisand, mida mulla väetamiseks kasutati, oli pärast söötis olemist maapinda tagasi küntud umbrohi.

Suvisel ajal oli niisutamine asendamatu tegevus. Juunis koristati vilja sirpidega, vikatit ei kasutatud. Nisu peksti loomade jõul ning seda trampisid härjad, eeslid või muulad ja teravili hoiustati. Hiljem naised ja orjad jahvatasid seda ning küpsetasid saadud jahust leiba.

Varasügisel korjati langenud puitu ja valmistati ette küttepuude varu: kui rannikul olid talved pehme kliimaga, siis mägismaal võisid need olla väga karmid. Põlluharijad pidid ka saama jagu teravilja kandnud põldudele suve jooksul tekkinud koorikust ning selleks oli vaja seda kolm korda künda: kuna ader oli valmistatud puust (metallist osad olid haruldased), siis kaapis see vaid alusmulla ülemist osa, ilma seda ümber pööramata. Mullakamakate purustamiseks kasutati ka kõblast ja puitvasarat. Söötis olnud maale külvati vili käsitsi. Varasügisel korjati ka viinamarju: pärast korjamist purustati need suurtes tõrtes jalgadega ning seejärel jäeti vein kannudesse käärima.

Saatürid veini valmistamas. Dionysosele pühendatud bareljeef dateerimata altarilt. Ateena Riiklik Arheoloogiamuuseum

Ei ole leitud mingeid märke nende nelja sajandi jooksul, mis Xenophoni ja Hesiodost eraldas, põllumajanduses toimunud edusammudest. Tööriistad jäid keskpäraseks ja ei leiutatud midagi, mis inimeste või loomade tööd kergendaks. Alles muistsete roomlaste esiletõusuga tuli kasutusse vesiveski, mis kasutas hüdraulikat tööde lihtsustamiseks ja alles keskajal võeti laialdaselt kasutusele adrad, mis mullakihi ümber pöörasid.

Arengut ei toimunud ka niisutuse, maaparanduse ja loomakasvatuse vallas. Vaid kõige paremad maad, nagu näiteks Messeenia maad, olid suutelised kandma kahte saaki aastas.

Põllumajanduslik maaomand

Kui arvata välja Ateena ja mõned piirkonnad, kus õhust tehtud vaatlused on võimaldanud analüüsida ajaloolist maade jaotust, ei ole Vana-Kreeka põllumajanduslike maade jaotamise kohta palju teada. On kindel, et enne 5. sajandit eKr kuulus maa suurtele maaomanikele – näiteks Atika puhul sealse aadliseisu Eupatridae esindajatele. Vaatamata sellele erines maa kasutus piirkondlikult: Atika valduses oli maa jaotatud väiksemate maalappide vahel, kuid Tessaalias oli maadel üks rentnik.

Alates 8. sajandist eKr kasvasid pinged maade omanike ja talupoegade vahel, kellel oli järjest raskem ellu jääda. Olukord on tõenäoliselt seletatav väikelaste suremuse vähenemisega ning seda raskendas veelgi komme jagada igas põlvkonnas maad võrdselt mitme pärija vahel (seda tunnistavad nii Homeros kui Hesiodos). Ateenas lahenes kriis Soloni arhondiks saamisega aastal 594 eKr: ta keelustas kombe talupoegi tasumata võla eest orjaks võtta ja võttis tarvitusele muid meetmeid talupoegade kaitseks.

5. sajandil eKr pani "liturgia" (λειτουργία, leitourgía: sõna-sõnalt "avalik töö") nime kandev tava vastutuse ühiskondlike teenuste osutamise eest suuresti rikaste õlgadele ning see omakorda viis suurte maaomandite kahanemiseni. On hinnatud, et enamik hopliitide klassi kuulunud kodanikke omasid ligikaudu 5 hektarit maad. Spartas viisid Lykurgose reformid maa põhjaliku ümberjagamiseni nii, et igale kodanikule jagati 10 kuni 18 hektari suurused maatükid (nn kleroi). Mujal võtsid türannid ette jõukatelt poliitilistelt vastastelt ära võetud maade jagamist.

Alates 4. sajandist eKr hakkasid maavaldused kogunema üksikute maaomanike kätte. Seda ka Spartas, kus Aristotelese järgi "on maa läinud väheste kätesse" ("Poliitika", II, 1270). Sellest hoolimata ei saavutanud aristokraatlikud maavaldused Kreekas kunagi suurte Rooma latifundiumidega võrreldavat ulatust: klassikalisel ajajärgul omas jõukas Alkibiades näiteks vaid 28 hektarit maad (Platon, 1 Alcibiades, 123c). Igal juhul jäi maa jõukuse mõistega lähedalt seotuks.

Osa Vana-Kreeka maadest oli mõeldud avalikuks kasutamiseks ja/või oli see püha. Igal linnal oli sellist maad ning on hinnatud, et klassikalise perioodi Ateenas moodustasid sellised maad kümnendiku haritavast maast. Sellised maad kuulusid linnale (Atika puhul deemile) või mõnele templile ja linn andis neid üksikisikutele rendile.

Vaata ka

• Vanakreeka majandus
• Põllumajanduse ajalugu

Kirjandus

• Marie-Claire Amouretti:
  • "L'agriculture de la Grèce antique. Bilan des recherches de la dernière décennie", Topoi. Orient-Occident, 4 (1994), p. 69–94.
  • "Le Pain et l'huile dans la Grèce antique. De l'araire au moulin", Belles Lettres, Paris, 1986.
• Anne-Marie Buttin. "La Grèce classique", Belles Lettres, coll. "Guide Belles Lettres des civilisations", 2002 (ISBN 2-251-41012-0).
• Marie-Claire Cauvin. "Rites et rythmes agraires", Maison Orient-Méditerrannée, Lyon-Paris, 1991.
• Christophe Chandezon. "L'élevage en Grèce (fin Ve - fin Ier S. a.C.): l'apport des sources épigraphiques...". Paris: De Boccard, 2003, 463 p. (ISBN 2-910023-34-6).
• Moses Finley. "Le Problème de la terre en Grèce ancienne", Mouton, Paris-La Haye, 1975.
• Signe Isager & Jens E. Skydsgaard. "Ancient Greek Agriculture: An Introduction", Routledge, 1995 (ISBN 0-415-11671-6).
• Léopold Migeotte:
  • "L'économie des cités greques", Ellipses, coll. "Antiquité : une histoire", Paris, 2002 (ISBN 2-7298-0849-3).
  • "L'emprunt public dans les cités grecques. Recueil des documents et analyse critique", éditions du Sphinx et Belles Lettres, Québec-Paris, 1984.
• Claude Mossé, Annie Schnapp-Gourbeillon. "Précis d'histoire grecque", Armand Colin, coll. "U", 2003 (2nd ed) (ISBN 2-200-26562-X).