Terrakota

Terrakota (itaalia keeles terra cotta 'küpsetatud maa') on põletatud savi või sellest tehtud kujukesed, nõud, drenaažitorud ja muud keraamilised esemed. Põletamine annab savile veekindluse.

Terrakota tähendab ka punase savi põletusjärgset oranžikas-pruuni värvust.

Ajalugu

Terrakotat on kasutatud läbi ajaloo skulptuuride ja keraamiliste esemete valmistamiseks. Algselt kuivatati savi päikese käes. Hiljem asetati savi kuumadele sütele kõvenema. Viimaks jõuti aga niivõrd kaugele, et õpiti valmistama savipõletusahjusid ja sellest ajast alates on savipõletustehnika püsinud peaaegu muutumatul kujul tänapäevani.

Kasutajad

Terrakotasõdalased Hiinas (valmistatud 210–209 eKr) on olnud läbi ajaloo üks kõige tähelepanuväärsemaid terrakotaalaseid saavutusi. Sõdalased valmistati siis esimesele Qini imperaatorile Qin Shi Huangdile.

Terrakotat on kasutatud isegi majade ehitamiseks. Näitena võib tuua linnaehituse Victoria ajastu Birminghamist Inglismaalt.

Siiski ei ole terrakota ka Eestis tähelepanuta jäänud ja selle üks paremaid näiteid võiks olla Tartu Jaani kirik, mis on tänu oma 14. sajandist pärinevatele rikkalikele terrakota skulptuuridele ainulaadne nii Eestis kui ka kogu Euroopas.

Terrakota skulptuurina

Võrreldes pronks- või marmorskulptuuriga on terrakotaskulptuuri loomisprotsess tunduvalt lihtsam. Samuti võrreldes kivist (graniidist, marmorist, ...) looduga on terrakotaskulptuur tunduvalt kergem.

Vaata ka

Välislingid