Mine sisu juurde

Ukraina

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib riigist; jõelaevade kohta vaata artiklit Bulgarija ja artiklit Ukraina (1952).

Ukraina

ukraina Україна
(Ukrajina)
Ukraina asendikaart
Riigihümn Štše ne vmerla Ukrajinõ
(Ще не вмерла України)
Pealinn Kiiev
Pindala 603 550 km² [1] Muuda Vikiandmetes
Riigikeel ukraina keel
Ametlikud keeled ukraina keel[2][3]
Rahvaarv 41 130 432 (1.02.2022)[a][4]
President Volodõmõr Zelenskõi
Peaminister Denõss Šmõhal
Iseseisvus 24. august 1991
SKT 112,154 mld $ (2017)[5] Muuda Vikiandmetes
SKT elaniku kohta 2639 $ (2017)[6] Muuda Vikiandmetes
Valuuta grivna (UAH)
Ajavöönd Ida-Euroopa aeg
Tippdomeen .ua
ROK-i kood UKR
Telefonikood 380
  1. ↑ Ilma Venemaa poolt annekteeritud Krimmi ja Sevastopolita.

Ukraina (ukraina keeles Україна Ukrajina [ukrɑˈjinɑ]) on riik Ida-Euroopas. Asub Musta mere ja Aasovi mere ääres; piirneb Rumeenia ja Moldovaga edelas, Ungari ja Slovakkiaga läänes, Poolaga loodes, Valgevenega põhjas ja Venemaaga idas. Pindalalt (603 628 km²) on Ukraina 45. kohal maailmas ja suurim tervenisti Euroopas asuv riik (Venemaa on suurem, kuid suurem osa tema territooriumist on Aasias).[viide?]

Seisuga 1. jaanuar 2021 elas Ukrainas (välja arvatud Venemaa poolt annekteeritud Krimm koos Sevastopoli territooriumiga) 41,4 miljonit inimest.[7] Ukraina on rahvaarvult 36. riik maailmas.

Riigi pealinn on Kiiev, riigikeel ukraina keel.

Ukraina on unitaarriik, riigikorra järgi poolpresidentaalne vabariik. Seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim on lahutatud. Jaguneb 27 haldusüksuseks: 24 oblastiks, kaheks riikliku alluvusega linnaks (Kiiev ja Sevastopol) ja üheks autonoomseks vabariigiks (Krimm).

Tänapäeval on Ukraina areneva majandusega tööstusriik, kus on ka tugev põllumajandus ja toorainesektor. 2020. aastal oli Ukraina SKP 154 miljardit USA dollarit (ligi 3630 dollarit elaniku kohta).[8] Ukraina rahaühik on grivna.

Riigi iseseisvus kuulutati välja 24. augustil 1991. Sellele eelnenud 69 aasta vältel kuulus Ukraina Nõukogude Liidu koosseisu.

Ukraina on sisemajanduse kogutoodangult ühe inimese kohta Euroopa vaeseim riik (IMF-i 2023. aasta hinnangul 4654 dollarit[9]),[10][11][12] kuid viljaka põllumaa tõttu oli enne Venemaa sõjalist sissetungi 2022. aastal Ukraina maailma suurimaid teravilja eksportijaid.[13][14]

Ukraina on ÜRO asutajaliige, lisaks Eurooopa Nõukogu, Maailma Kaubandusorganisatsiooni ja Euroopa Julgeoleku ja Koostööorganisatsiooni liige. 2022. aastal alustas Ukraina Euroopa Liiduga liitumise protsessi ning on esitanud taotluse NATO-ga liitumiseks.[15]

Suurus ja piirid

[muuda | muuda lähteteksti]

Ukraina pindala on 603 550 km² (579 330 km² maad, 24 220 km² vett), millega ta on maailmas 48. kohal. Umbes 43 333 km² ehk umbes 7,1% Ukraina territooriumist – Krimm ning üks kolmandik nii Donetski kui ka Luhanski oblastist – on Venemaa okupatsiooni all.[16]

Maismaapiiri pikkus on 5581 km. Sellest 1944 km on Venemaaga (Venemaa-Ukraina piir), 1202 km Moldovaga, 1111 km Valgevenega, 601 km Rumeeniaga, 498 km Poolaga, 128 km Ungariga ja 97 km Slovakkiaga. Rannajoone pikkus on 2782 km.[16]

Vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioonile ulatuvad Ukraina territoriaalveed rannajoonest 12 meremiili kaugusele ja eksklusiivse majandustsooni ulatus merel on 200 meremiili.[16]

Loodus

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Ukraina geograafia

Pinnamood

[muuda | muuda lähteteksti]
Ida-Karpaadid
Video Holosiivski rahvuspargi pöökidest Ukrainas

Suurem osa Ukrainast asub Ida-Euroopa lauskmaal, mida katavad viljakad tasandikud ja stepid.

Ukraina lääneosas asuvad Podoolia kõrgustik, Volõõnia kõrgustik ja osa Ida-Karpaatidest. Seal on ka Ukraina kõrgeim tipp Hoverla (2061 m).[16] Krimmi poolsaarel asuvate Krimmi mägede kõrgeim tipp on Roman Koš (1545 m).

Ukrainale kuulub Musta mere suurim saar Džarõlgatš.

Veestik

[muuda | muuda lähteteksti]

Ukrainal on 2782 km Musta mere ja Aasovi mere rannikut. Suuremad jõed Dnepr, Desna ja Dnestr suubuvad Musta merre. Edelapiiril Rumeeniaga voolab 54 km ulatuses Doonau.

Floora

[muuda | muuda lähteteksti]

16% Ukrainast on kaetud metsadega, peamised puud on pöök, mänd, kask, lepp, haab, tamm, saar ja vaher. Karpaatides kasvavad Euroopa ühed viimased ürgmetsad, need kuuluvad UNESCO maailmapärandi hulka.

Ukraina rahvuslill on päevalill.

Fauna

[muuda | muuda lähteteksti]

Ukrainas on kohatud 132 liiki imetajaid ja 424 liiki linde, neist 270 pesitsevad seal. Mustas meres leidub neli liiki delfiine.

19. sajandil suri välja metshobune tarpan. Suurtest kiskjatest leidub Karpaatides karu ja ilvest.

Looduskaitse

[muuda | muuda lähteteksti]

Ukrainas on 49 rahvusparki. Vanim neist on 1980. aastal asutatud Karpaatide rahvuspark. Vanim looduskaitseala on 1921. aastal loodud Askania-Nova looduskaitseala.

Riik

[muuda | muuda lähteteksti]
Ukraina keeles "elagu Ukraina" (Слава Україні)

Riigikord

[muuda | muuda lähteteksti]

Ukraina on unitaarriik, riigikorra järgi on see presidentaal-parlamentaarne vabariik. Riigipea on laialdaste volitustega otsestel üldvalimistel viieks aastaks valitav president, kes määrab riigi sise- ja välispoliitika põhisuunad, tal on seadusliku algatuse õigus. President on relvajõudude kõrgem ülemjuhataja ning Ukraina Rahvusliku Julgeoleku- ja Kaitsenõukogu esimees. Vajadusel võib ta riigis kehtestada eriolukorra.

Seadusandlik võim kuulub ühekojalisele parlamendile, mis on tuntud kui Ülemraada (Verhovna Rada). Täidesaatev võim kuulub presidendile ja valitsusele (Ukraina Ministrite Kabinet).[17]

Alates 2019. aasta maist on president Volodõmõr Zelenskõi. Peaminister on alates 2020. aasta märtsist Denõss Šmõhal.

Haldusjaotus

[muuda | muuda lähteteksti]
Ukraina hromadad 2020. aastal (rajoonid Krimmis)

Ukraina suurimad linnad on pealinn Kiiev, tööstuskeskused Dnipro, Harkiv ja Donetsk, sadamalinnad Odessa ja Mõkolajiv.

Ukraina koosneb 24 oblastist (область), mille puhul igat oblastit haldab oblastiadministratsioon (обласна державна адміністрація), ühest autonoomsest vabariigist (автономна Республіка) ja kahest keskalluvusega linnast (місто).

Kogu riigi territoorium koosnes 2020. aasta juuni alguse seisuga 490-st rajoonist.[18] Detsentraliseerimise käigus on tehtud algust kolmanda taseme haldusüksuste, hromada'de moodustamisega.[19]

Alloleval kaardil esitatud halduspiirid kajastavad olukorda enne Krimmi okupeerimist Venemaa poolt 2014. aasta märtsis ja enne Donbassi sõja algust 2014. aasta aprillis. 2016. aasta maikuu seisuga on osa Donetski ja Luhanski oblastist, kaasarvatud Donetsk ja Luhansk, valitsusvastaste relvajõudude kontrolli all.

Üksus Pindala
(km²)		 Rahvaarv Halduskeskus
Dnipropetrovski oblast 31 974 3 142 035 (2021) Dnipro
Donetski oblast 26 517 4 100 280 (2021) Kramatorsk (ametlikult Donetsk)
Harkivi oblast 31 415 2 633 834 (2021) Harkiv
Hersoni oblast 24 598 1 016 707 (2021) Herson
Hmelnõtski oblast 20 645 1 243 787 (2021) Hmelnõtskõi
Ivano-Frankivski oblast 13 928 1 361 109 (2021) Ivano-Frankivsk
Kiievi oblast 28 131 1 788 530 (2021) Kiiev
Kirovohradi oblast 24 588 920 128 (2021) Kropõvnõtskõi
Luhanski oblast 26 684 2 121 322 (2021) Sjevjerodonetsk (ametlikult Luhansk)
Lvivi oblast 21 833 2 497 750 (2021) Lviv
Mõkolaivi oblast 24 598 1 108 394 (2021) Mõkolajiv
Odessa oblast 33 310 2 368 107 (2021) Odessa
Poltava oblast 28 748 1 371 529 (2021) Poltava
Rivne oblast 20 047 1 148 456 (2021) Rivne
Sumõ oblast 23 834 1 053 452 (2021) Sumõ
Zaporižžja oblast 27 180 1 666 515 (2021) Zaporižžja
Žõtomõri oblast 29 832 1 195 495 (2021) Žõtomõr
Taga-Karpaatia oblast 12 777 1 254 327 (2019) Užhorod
Ternopili oblast 13 823 1 030 562 (2021) Ternopil
Tšerkassõ oblast 20 900 1 178 266 (2021) Tšerkassõ
Tšernihivi oblast 31 865 976 701 (2021) Tšernihiv
Tšernivtsi oblast 8097 896 566 (2021) Tšernivtsi
Vinnõtsja oblast 26 513 1 529 123 (2021) Vinnõtsja
Volõõnia oblast 20 143 1 027 397 (2021) Lutsk
Krimmi Autonoomne Vabariik 26 100 1 953 700 (2012) Simferopol
Kiievi linn 848 2 962 180 (2021)
Sevastopoli linn 1079 509 992 (2020)

Pärast NSV Liidu lagunemist on Ukraina ja Venemaa Föderatsioon vaielnud Sevastopoli linna ja Krimmi poolsaare (endise NSV Liidu Musta mere laevastiku tugibaasi) kuuluvuse üle. Varem Venemaale kuulunud Krimm anti Nikita Hruštšovi valitsusajal 1954. aastal üle Ukrainale. 1991. aasta detsembris hääletati Krimmis Ukraina iseseisvuse poolt, kuid juba 1992. aastal algatasid kohalikud venelased kampaania Krimmi tagastamiseks Venemaale. 1997. aastal sõlmitud Vene-Ukraina sõpruse, koostöö ja partnerluse lepinguga tunnustas Venemaa Ukraina piire ja territoriaalset puutumatust, ent ka pärast seda on Vene poliitikud korranud nõudmisi Krimmi üleandmiseks Venemaale.[20][21]

Riigikaitse

[muuda | muuda lähteteksti]

Ukraina riigikaitset koordineerib Ukraina Rahvusliku Julgeoleku ja Kaitse Nõukogu ning sõjalise riigikaitse tagavad Ukraina relvajõud.

2014. aastal kukutatud presidendi Viktor Janukovõtši valitsusajal kaotati Ukrainas ajateenistus, selle taastas 2014. aasta mai algul presidendi kohusetäitja Oleksandr Turtšõnov.

Õiguskaitseorganiteks on Ukraina Julgeolekuteenistus, Riiklik Juurdlusbüroo, Ukraina Rahvuslik Korruptsioonivastane Büroo, Ukraina Majandusjulgeoleku Büroo ja Ukraina Rahvuspolitsei.

Tähtpäevad

[muuda | muuda lähteteksti]

Haridus

[muuda | muuda lähteteksti]

Ukraina vanim ülikool on 1615. aastal asutatud Kiievi Mogila Akadeemia. 2016. aastal oli Ukrainas 802 kõrgemat õppeasutust.[22] 2018. aastal asutati Rahvuslik Kõrghariduse Kvaliteedi Tagamise Agentuur.[23]

Rahvastik

[muuda | muuda lähteteksti]
Ukraina keele emakeelena rääkijate osakaal piirkonniti

Demograafilised näitajad

[muuda | muuda lähteteksti]

Seisuga 1. jaanuar 2021 elas Ukrainas 41,4 miljonit inimest (ei hõlma Venemaa Föderatsiooni poolt annekteeritud Krimmi, sh Sevastopoli territooriumil elavaid inimesi). 46% elanikest on mehed ja 54% naised. Alates 2015. aastast on Ukraina rahvaarv vähenenud 3,1% võrra.[7]

2020. aasta hinnangutel oli kuni 14-aastasi inimesi 16,16%, 15–24-aastasi 9,28%, 25–54-aastasi 43,66%, 55–64-aastasi 13,87% ja üle 65-aastasi 17,03%. Mediaanvanus oli 41,2 aastat, meestel 38,2 ja naistel 44,3 aastat.[16]

Ukraina on negatiivse loomuliku iibega riik, kus surmade arv ületab sündide arvu. 2022. aasta hinnangute kohaselt oli riigis 1000 elaniku kohta 9 sündi ja 13,77 surma. Ühe naise kohta sündis 2021. aastal 1,56 last. Samuti on negatiivne rändeiive (2021. aasta hinnangul 0,26 väljarändajat 1000 inimese kohta).[16]

Keskmine oodatav eluiga oli 2021. aastal 73,18 (meestel 68,51 ja naistel 78,15).[16]

[24]

  • 1990 – 51,94 miljonit inimest
  • 1991 – 52,06 miljonit inimest
  • 1992 – 52,24 miljonit inimest
  • 1993 – 52,11 miljonit inimest
  • 1994 – 51,73 miljonit inimest
  • 1995 – 51,30 miljonit inimest
  • 1996 – 50,82 miljonit inimest
  • 1997 – 50,37 miljonit inimest
  • 1998 – 49,92 miljonit inimest
  • 1999 – 49,43 miljonit inimest
  • 2000 – 48,92 miljonit inimest
  • 2001 – 48,46 miljonit inimest[25]
  • 2001 – 48 923 200 inimest
  • 2002 – 48 457 100 inimest
  • 2003 – 48 003 500 inimest
  • 2004 – 47 622 400 inimest
  • 2005 – 47 280 800 inimest
  • 2006 – 46 929 500 inimest
  • 2007 – 46 646 000 inimest
  • 2008 – 46 372 700 inimest
  • 2009 – 46 143 700 inimest
  • 2010 – 45 962 900 inimest
  • 2011 – 45 778 500 inimest
  • 2015 – 42 759 700 inimest

(aasta lõpu seisuga)

Rahvad

[muuda | muuda lähteteksti]

2001. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid Ukraina rahvastikust 77,8% ukrainlased. Suurim vähemusrahvus Ukrainas on venelased (2001. aasta seisuga 17,3%). Ülejäänud vähemusrahvuste osakaal on märksa väiksem – 2001. aastal moodustasid 0,6% rahvastikust valgevenelased, 0,5% moldaavlased, 0,5% krimmitatarlased, 0,4% bulgaarlased, 0,3% ungarlased, 0,3% rumeenlased, 0,3% poolakad ja 0,2% juudid.[16]

Ukraina alad on ajaloos olnud korduvalt jagatud eri riikide, peamiselt Poola, Venemaa ja NSV Liidu vahel. Nõukogude võimu aastail arendati Ukrainas eelkõige maavarade kaevandamist ja rasketööstust, mille tarvis loodud suurettevõtetesse suunati Ukrainasse töölisi ja spetsialiste kogu Nõukogude Liidust. Selle tagajärjel on tööstuslikus Ida-Ukrainas märksa rohkem venelasi kui põllumajanduslikus lääneosas, kus domineerivad ukrainlased. Samuti on Krimm valdavalt venelaste asuala.

Ajalooliselt silmapaistev vähemus on ka krimmitatarlased. 1944. aastal küüditati Krimmis elanud tatarlased Kesk-Aasiasse, tagasi hakkasid nad tulema alles 1990. aastatel. Nüüdseks on Krimmis tatarlasi umbes 250 000–300 000, ligikaudu 100 000 on jäänud Kesk-Aasiasse. Samas ei ole kodumaale naasnud krimmitatarlastele tagastatud konfiskeeritud vara, see suurendab aga rahvustevahelisi pingeid.[20][21]

Keeled

[muuda | muuda lähteteksti]

Ukraina ainus riigikeel on ukraina keel, mida kõneleb emakeelena 67,5% rahvastikust. Suurim regionaalne keel on vene keel, mida kõneleb emakeelena 29,6% rahvastikust. Teiste keelte kõnelejaid oli 2001. aasta hinnangul 2,9%.[16]

Rahvastiku paiknemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige suuremad linnapiirkonnad on Kiiev, Harkiv, Donetsk, Dnipro ja Odessa. Rahvaarvult on suurimad haldusüksused Donetski oblast (4,1 miljonit elanikku) ja Dnipropetrovski oblast (3,1 miljonit).[16] Pealinnas Kiievis elab ligi kolm miljonit inimest. Neile kolmele haldusüksusele järgneb Harkivi oblast 2,6 miljoni elanikuga.[26] 2022. aastal elas 69,9% ukrainlastest linnas ja 30,1% maapiirkonnas.

Suurimad linnad

[muuda | muuda lähteteksti]
Kiiev
Harkiv
Vaata ka: Ukraina linnade loend
Koht Linn Elanikke (2021)[27] Elanikke (2001)
1. Kiiev (Київ) 2 962 180 2 611 327
2. Harkiv (Харків) 1 433 886 1 470 902
3. Odessa (Одеса) 1 015 826 1 029 049
4. Dnipro (Дніпро) 980 948 1 080 846
5. Donetsk (Донецьк) 905 364 1 016 194
6. Zaporižžja (Запоріжжя) 722 713 817 882
7. Lviv (Львів) 721 510 732 818
8. Krõvõi Rih (Кривий Ріг) 612 750 709 014
9. Mõkolajiv (Миколаїв) 476 101 514 136
10. Sevastopol (Севастополь) 464 349 342 451

Religioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Ukrainas on õigeusk suurim uskkond. 16.–29. jaanuaril 2019 viidi Ukrainas läbi uuring inimeste usuliste tõekspidamiste kohta, millele vastas Ukrainas 11 000 inimest. Intervjuusid ei viidud läbi okupeeritud Donetski ja Luhanski oblasti aladel. Tulemuste kohaselt pidas 70,7% vastajatest end üldises mõttes õigeusklikeks, kellest 43,9% pidas end Ukraina Õigeusu Kiriku toetajateks, 38,4% pidas end kirikuorganisatsioonidega mitteseotud õigeusklikeks ning 15,2% pidas end Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku toetajateks. 8,8% kõigist vastanutest pidasid end lihtsalt kristlasteks, 6,9% uniaatideks, 1,3% katoliiklasteks ning 1% protestantideks. 9,5% vastanutest ei seostanud end ühegi usundiga või keeldusid vastamast.[28]

2018. aastal toimus Ukraina õigeusu kirikute ühendkogu, mis asutas Ukraina Õigeusu Kiriku.

Ukraina majandus

[muuda | muuda lähteteksti]
Metallurgiakombinaat Mariupolis Donetski oblast
 Pikemalt artiklis Ukraina majandus

Ukraina on suuruselt maailma 56. majandus. Tegemist on Ida-Euroopa suuruselt neljanda majandusega Venemaa, Poola ja Rumeenia järel. 2020. aastal oli Ukraina SKP 154 miljardit USA dollarit (ligi 3630 dollarit elaniku kohta).[29] SKP ühe elaniku kohta on neil suuruselt 137.[30]

Maailmapanga ennustuse järgi kahaneb Ukraina majandus 2022. aastal umbes 45%. Majanduse kahanemist põhjustab Venemaa sissetung Ukrainasse ja seetõttu katkenud Ukraina jaoks kriitilise tähtsusega eksporditeed läbi Ukraina Musta mere sadamate Mariupoli ja Odessa. Enne sõda moodustasid need marsruudid poole Ukraina väliskaubandusest ja 90% teraviljakaubandusest. Ukraina on suur nisu eksportija, mis on nende majanduse üks alustala, kuid valitsus on keelanud teravilja ja muude põhitoiduainete ekspordi, kuna püüab tagada toiduga kindlustatust enam kui 6,5 miljonile inimesele, kes on riigisiseselt sõja tõttu ümberasustatud.[31]

Alates oktoobrist 2008 on avatud ka Ukraina börs, kus saab kaubelda erinevate finantsinstrumentidega (aktsiad, futuurid, optsioonid, võlakirjad).[32]

Põllumajanduspiirkonnana oli Ukraina tähtis juba Tsaari-Venemaa jaoks. Nõukogude ajal oli Ukraina NSV suuruselt teise majandusega liiduvabariik NSV Liidus, sealne tööstus ja põllumajandus mängisid Nõukogude plaanimajanduses tähtsat rolli. Nõukogude riigi lagunedes läks Ukraina üle turumajandusele.

Üleminekuaeg oli Ukraina jaoks raske. Kui 1991. aastal võitles valitsus esmatarbekaupade defitsiidiga, siis järgnevail aastail oli probleemiks hüperinflatsioon: 1993. aastal püstitas Ukraina maailmarekordi inflatsioonis aasta kohta. Toetused riigiettevõtetele ja põllumajandusele neelasid suure osa riigi eelarvest, kohati levis barterkaubandus. Struktuursete majandusreformide ja privatiseerimise toel saadi siiski jagu suuremast osast probleemidest.

Tänapäeval on Ukraina areneva majandusega tööstusriik, kus on ka tugev põllumajandus ja toorainesektor. Riigis on laiaulatuslik rasketööstus, Ukraina on üks suuremaid metallirafineerijaid Ida-Euroopas. Arenenud on kõrgtehnoloogiline tootmine, sealhulgas IT. Ukrainal on oma autotööstus, kosmosetööstus ja kosmoseagentuur.

Energiaallikad imporditakse peaaegu täielikult, nafta- ja gaasivarustuses sõltub Ukraina Venemaast; see on tinginud ka riikidevahelisi probleeme. 25% tarbitavast maagaasist toodab Ukraina ise, 30% tuleb Venemaalt ning 40% Kesk-Aasiast Venemaa kaudu, samas liigub 85% Vene gaasist Euroopasse Ukraina kaudu. 2007. aastal tuli Ukrainas toodetavast energiast 47,4% söest ja gaasist, 47,5% tuumajaamadest ning 5% hüdroelektrijaamadest. Neli tegutsevat tuumaelektrijaama asuvad Varašis, Energodaris, Južnoukrainskis ja Netišõnis.

Euroopa riikide seas on Ukraina turistide külastuste arvult 8. kohal. Turismi soosib Ukraina mitmekesine loodus: Karpaadid on populaarsed suusatajate, matkajate, jahimeeste ja kalastajate seas, Musta mere rannikul aga asuvad tuntud kuurordid, näiteks Jalta. Mitmekesise ajaloo tõttu on Ukrainas huvitav arhitektuur, omapärase kultuuriga linnadena on Kiievi kõrval tuntud ka Lviv ja Odessa. Ukrainas on rikkalik köök, millest on ülemaailmselt tuntud näiteks borš, vareenikud ja kapsarullid (holubtsõ), kiievi kotlet, kartulikotletid, soolapekk ja pipraviin; samuti kasvatatakse seal viinamarju ja valmistatakse veini.

Suurem osa Ukraina ekspordist läheb Euroopa Liitu ja SRÜ riikidesse. Suurimad firmad kuuluvad börsiindeksisse PFTS, nendega kaubeldakse Ukraina börsil.

Maailmapank liigitab Ukraina keskmise sissetulekuga riikide hulka. Riigi majanduses nähakse tugevat arengupotentsiaali, mis aga saab realiseeruda ainult ulatuslike majandus- ja juriidiliste reformide toel. Ehkki 1990. aastate alguse majanduslangusest saati püsib Ukraina majandus suhteliselt stabiilne, pidurdavad selle arengut monopolid rasketööstuses, infrastruktuuri ja transpordi nõrkus, korruptsioon ja bürokraatia.

2020. aastal oli töötuse määr 7,7%.[33]

Ukraina rahaühik on grivna.

Ukraina kultuur

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Ukraina kultuur
Pääsupesa loss Jaltas
Viktor Vasnetsovi maal "Rüütel ristteel" (1878)

Ukraina kultuur on kujunenud Ida ja Lääne vastasmõjus. Paljugi sellest on ühine teiste slaavi rahvastega, eelkõige venelastega. Lisaks keelelisele sarnasusele tugevdas sidemeid ka Ukraina pikaajaline kuulumine Vene võimu alla, mistõttu ukrainakeelse kultuuri ja keele areng oli pikka aega pärsitud.

Ukraina arhitektuurile, kirjandusele, muusikale ja rahvakommetele on avaldanud tugevat mõju ka riigis valitsev õigeusk. Nii on näiteks soorollid Ukrainas tänini traditsioonilisemad ja vanavanemad mängivad lastekasvatuses suuremat rolli kui Läänes.

Ukraina kirjandus sai alguse juba 11. sajandil, pärast Kiievi-Vene ristimist. Toonane kirjandus oli peamiselt liturgiline ning kirjutatud kirikuslaavi keeles. Iseseisev kirjandus arenes Ukrainas 14.–16. sajandil, suuresti Poola ja Vene mõju all. Suulise kirjanduse arengut mõjutas kasakakultuuri väljaarenemine, kus sündis uut laadi eepiline luule. 17.–18. sajandil oli ukraina keeles avaldamine keelatud, keelu kadudes sündis 18. sajandi lõpuks ka modernne ukraina kirjandus. 1830. aastail arenes Ukraina romantism, mille üks tuntumaid esindajaid oli rahvuslik luuletaja ja maalikunstnik Tarass Ševtšenko.

1863. aastal keelati Venemaal täielikult ukrainakeelsete teoste trükkimine. See sundis ukraina kirjanikke kas avaldama oma teosed vene keeles või trükkima neid piiri taga, Austria-Ungarile kuulunud Galiitsias. Nii tuntaksegi mitmeid ukraina autoreid, teadmata alati, et nad on pärit Ukrainast – üks selliseid on Nikolai Gogol. Keeldu ei tühistatud ametlikult, kuid pärast 1917. aasta revolutsiooni ja bolševike võimuletulekut muutus see tähtsusetuks. Ukraina kirjanduse õitseng kestis 1930. aastateni, mil Jossif Stalin kehtestas Nõukogude kunstis ja kirjanduses sotsialistliku realismi ainuvalitsuse. Täielikult taastus Ukraina kultuurielu sellest alles pärast riigi iseseisvumist 1991. aastal.

Sport

[muuda | muuda lähteteksti]

Ukraina on tuntud spordiriik. Ukraina sportlased on rahvusvahelisel tasemel olnud edukad muuhulgas kergejõustikus, võimlemises, purjetamises, poksis, maadluses, ujumises, judos ja males. Tuntumate Ukraina sportlaste hulka kuuluvad poksijad Vitali ja Volodõmõr Klõtško ning Vassõl Lomatšenko ja teivashüppaja Serhi Bubka. Iseseisva võistkonnana on Ukraina osalenud suveolümpiamängudel alates 1996. aasta suveolümpiamängudest. Ukraina sportlased on suveolümpiamängudel võitnud medaleid kokku 20 spordialalt. Kõige edukam olümpiasportlane on ujuja Jana Klotškova, kes võitis aastatel 2000–2004 neli olümpiakulda ja ühe hõbemedali.

Taliolümpiamängudel on Ukraina osalenud alates 1994. aasta mängudest. Medaleid on võidetud laskesuusatamises, vigursuusatamises ja iluuisutamises. Olümpiavõitjaks on tulnud iluuisutaja Oksana Bajul (1994), laskesuusatamise naiskond (2014) ja vigursuusataja Oleksandr Abramenko (2018). Ukraina jäähokikoondis on osalenud 2002. aasta taliolümpiamängudel ning maailmameistrivõistluste kõrgeimas divisjonis aastatel 1999–2006.

Ukraina kõige populaarsem spordiala on jalgpall. Ukraina kõige edukamad jalgpalliklubid on olnud Kiievi Dinamo ja Donetski Šahtar. Ukraina jalgpallikoondis osales maailmameistrivõistlustel esimest korda 2006. aastal, mil jõuti kohe veerandfinaali. 2012. aastal võõrustas Ukraina koos Poolaga jalgpallis Euroopa meistrivõistlusi. Tuntumate Ukraina jalgpallurite hulka kuuluvad Oleh Blohhin, Igor Belanov ja Andri Ševtšenko.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]
Kiievi-Vene (1054–1132)
 Pikemalt artiklis Ukraina ajalugu

Ajaloolised piirkonnad on Bessaraabia, Galiitsia, Podoolia, Lääne-Ukraina ja Puna-Vene. Ukraina territooriumil moodustus esimene slaavlaste riik – Kiievi Suurvürstiriik – 9. sajandil. 11. sajandi keskpaigas osalisvürstide omavaheliste võimuvõitluste pärast riik lagunes ja seniste Kiievi suurvürsti võimu alla kuulunud vürstiriikide iseseisvumise tulemusena kujunes iseseisev Lääne-Euroopale orienteeritud Kiievi vürstiriik.

Kiievi vürstiriik eksisteeris iseseisvalt kuni 1362. aastani, mil liitus Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigiga ning moodustas 2/3 Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi territooriumist oma lääne-slaavi päritolu elanikkonnaga. Aastatel 1471–1654 kuulus Ukraina koos Valgevenega Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi koosseisus Rzeczpospolitasse.

Pärast kasakate ülestõusu moodustati autonoomne riik – Hetmanaat.

Aastatel 1657–1667 toimunud Vene-Poola sõja tulemusel liideti Ukraina Andrussovo rahulepinguga Moskva tsaaririigiga. Andrussovo vaherahuga tekkis olukord, kus Ukraina jagati eri riikide vahel: Vasakkalda-Ukraina kuulus Venemaale ja Paremkalda-Ukraina Poolale, piirijõeks sai Ukrainat poolitav Dnepri jõgi.

1700. aastal alanud Põhjasõja ajal alustas iseseisvussõda Ukraina hetman Ivan Mazepa, kes sõlmis liidulepingu Venemaa tsaaririigiga sõjas olnud Rootsi kuninga Karl XII-ga. 1708. aastal Mazepa ja Karli vahel sõlmitud lepingu kohaselt pidi Ukraina pärast Venemaaga peetud sõja edukat lõppu saama iseseisvuse, kuid Rootsi vägede kaotatud Poltava lahing lõpetas selle vabanemiskatse Venemaast.

1775. aastal hävitasid Vene väed Zaporižžja Sitši, osa kasakatest põgenes üle Doonau, osa küüditati Kubanisse, viimane Sitši pealik Petro Kalnõševski vangistati Solovetsi saared, ja Ukraina talupojad muudeti Vene aadlike pärisorjadeks. Kõik arhiividokumendid ja kasakate relvad, mis annavad tunnistust Ukpaina ajaloost 16. - 18. sajandil sajandil hoiti pikka aega Püha Eliisabeti kindlus, kuni nad 1917. aastal Kiievisse evakueeriti.

1917. aasta veebruari- ja oktoobrirevolutsiooni järel püüdsid ukraina rahvuslased kehtestada rahvusriiki Ukraina Rahvavabariiki, kuid Ukrainas toimunud Saksa okupatsiooni, Nõukogude okupatsiooni ja Nõukogude-Poola sõja tulemusena ei suutnud ukrainlased oma iseseisvust kindlustada ning Ukraina jagati Nõukogude Venemaa ja Poola vahel.

Holodomor (Nõukogude valitsuse korraldatud kunstlik näljahäda aastatel 1932-1933) tappis rohkem ukrainlasi kui II maailmasõda.

1939. aastal alanud teise maailmasõja alguses NSV Liidu kallaletungiga Poolale okupeeriti Poola riigi koosseisus olnud Ukraina alad ja moodustati NSV Liidu koosseisus Ukraina NSV.

Teise maailmasõja käigus okupeeris Saksamaa Ukraina ning Nõukogude väed hõivasid Ukraina uuesti 1944. aastal, millega algas uus Nõukogude periood.

Pärast iseseisvuse taastamist

[muuda | muuda lähteteksti]

Ukraina iseseisvus taas 24. augustil 1991 pärast NSV Liidu lagunemist. 8. detsembril 1991 kirjutasid Valgevene, Venemaa ja Ukraina juhid (Valgevene Ülemnõukogu esimees Stanisłaŭ Šuškievič ja ministrite nõukogu esimees Vjatšeslav Kebitš, Venemaa president Boriss Jeltsin ja riigisekretär Gennadi Burbulis, Ukraina president Leonid Kravtšuk ja peaminister Vitold Fokin) Valgevenes Belovežjes alla lepetele, millega lõpetati Nõukogude Liidu kui rahvusvahelise õiguse subjekti eksistents ning Valgevene, Venemaa ja Ukraina, kes olid aastal 1922 Nõukogude Liidu ametlikult asutanud, moodustasid uue organisatsiooni, Sõltumatute Riikide Ühenduse ehk SRÜ. 1996. aastal võttis parlament vastu põhiseaduse.[34]

2014. aasta alguses toimus revolutsioon ning sama aasta märtsis okupeerisid Venemaa Föderatsiooni relvajõud Krimmi. Järgnevalt Venemaa õhutusel aprillis alanud Donbassi sõja ajal Donetski ja Luhanski oblastis moodustatud ühenduste Donetski Rahvavabariik ja Luhanski Rahvavabariik tegutsemise esimese 100 päeva tulemused olid järgmised: hukkus üle 2000 inimese ja üle 5000 sai haavata; Donetski ja Luhanski oblastis oli erinevatel andmetel sõjategevuse tõttu kodudest sunnitud lahkuma 400 000 – 1 000 000 inimest.[35]´

Vene-Ukraina kriis intensiivistus 2021. aasta lõpus. 24. veebruaril 2022 alustas Venemaa sõjalist sissetungi Ukrainasse.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ https://www.cia.gov/the-world-factbook/countries/ukraine/#geography, vaadatud 29.12.2022.
  2. ↑ Ukraina riikliku keelepoliitika aluste seadus (ukraina keeles)
  3. ↑ Ukraina parlament tühistas vene keele positsiooni tugevdava seaduse
  4. ↑ db.ukrcensus.gov.ua
  5. ↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 19.10.2018.
  6. ↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.
  7. ↑ 7,0 7,1 Ukraina Statistikaamet. "Gender-age pyramid of the population (1989-2021)". Vaadatud 1.3.2022.
  8. ↑ "Ukraine's economy contracted 4% in 2020, ending four years of positive growth". 22. märts 2021.
  9. ↑ "IMF DataMapper / Datasets / World Economic Outlook (April 2023) / GDP per capita, current prices / List (2023) - Analytical group: European Union, World". IMF.org. International Monetary Fund. 10. aprill 2023. Vaadatud 12. aprillil 2023.
  10. ↑ "What is wrong with the Ukrainian economy?". Atlantic Council (Ameerika inglise). 26. aprill 2019. Vaadatud 23. augustil 2020.
  11. ↑ Dlugy, Yana (1. juuli 2022). "Corruption in Ukraine". New York Times. Vaadatud 15. septembril 2022.
  12. ↑ Korostelina, Karina V. (märts 2013). "Ukraine twenty years after independence". Communist and Post-Communist Studies. University of California Press. 46: 53–64. DOI:10.1016/j.postcomstud.2012.12.008. ISSN 0967-067X. JSTOR 48610373.
  13. ↑ "Ukraine becomes world's third biggest grain exporter in 2011 – minister". Black Sea Grain. 20. jaanuar 2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 31. detsember 2013. Vaadatud 31. detsembril 2013.
  14. ↑ "World Trade Report 2013". World Trade Organization. 2013. Vaadatud 26. jaanuaril 2014.
  15. ↑ Kramer, Andrew E.; Bilefsky, Dan (30. september 2022). "Ukraine submits an application to join NATO, with big hurdles ahead". The New York Times (Ameerika inglise). ISSN 0362-4331. Vaadatud 1. oktoobril 2022.
  16. ↑ 16,00 16,01 16,02 16,03 16,04 16,05 16,06 16,07 16,08 16,09 Ukraine - The World Factbook. cia.gov. Vaadatud 3.3.2022
  17. ↑ "I. ÜLDINFO". Välisministeerium. Vaadatud 1.3.2022.
  18. ↑ В Украине втрое уменьшат количество районов - Liga Novosti, 12.06.2020
  19. ↑ Stina Aava (10. oktoober 2017). "Ukraina detsentraliseerimise teelahkmel". isdc.ee. ICDS. Vaadatud 12. mail 2023. Detsentraliseerimise olemus jaguneb kolmeks peamiseks suunaks. Esimeseks on hromada’de ehk põhitasemel territoriaalsete kogukondade loomine, mis peab vähendama bürokraatiat ning lõppeesmärgiks on neid kokku luua 1500 (siiani rajatud alla poolte). Ühinemine toimub vabatahtlikkuse alusel ning antud lahendus liidab külad ja linnad, muuhulgas hromada keskpunkti ja kaugeima punkti vahe ei tohi ületada 30 minutit.
  20. ↑ 20,0 20,1 Merle Maigre "Krimm on Ukraina julgeoleku mikrokosmos" Postimees, 15.11.2008 (vaadatud 26. novembril 2012)
  21. ↑ 21,0 21,1 Külli-Riin Tigasson "Krimm – kas järgmine sihtmärk?" EPL, 29. august 2008 (vaadatud 26. novembril 2012)
  22. ↑ В Украине закроют еще десять вузов - Liga Novosti, 01.03.2016, 12:46 (vaadatud: 09.05.2021)
  23. ↑ The National Agency for Higher Education Quality Assurance (NAQA) - EENQUA. (vaadatud: 09.05.2021)
  24. ↑ "Population and migration". Ukraina Statistikaamet. Vaadatud 1. märtsil 2022.
  25. ↑ Державний комітет статистики України. Населення (1990–2009рр.) aasta alguse seisuga, Ukraina Statistikaameti andmetel
  26. ↑ "Number of Present Population of Ukraine, as of January 1 2021" (PDF). Ukraina Statistikaamet. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 6. aprill 2022. Vaadatud 1. märtsil 2022.
  27. ↑ Ukraine: Provinces and Major Cities.
  28. ↑ MAJORITY OF ORTHODOX UKRAINIANS IDENTIFY THEMSELVES AS OCU FAITHFUL – RISU, 01.02.2019 (02.03.2019)
  29. ↑ "List of countries by GDP (nominal)". Wikipedia. Vaadatud 2. märtsil 2022.
  30. ↑ "GDP per capita (current US$)". Vaadatud 2.03.2022.
  31. ↑ "Ukraine's economy will shrink by almost half this year, says World Bank". World Economic Forum. 22. aprill 2022.
  32. ↑ "Ukrainian Exchange". Vaadatud 2. märtsil 2022.
  33. ↑ "Labour market". Ukraina Statistikaamet. Vaadatud 1. märtsil 2022.
  34. ↑ З А К О Н У К Р А Ї Н И Про прийняття Конституції України і введення її в дію, ідомості Верховної Ради України (ВВР), 1996, N 30, ст.142
  35. ↑ Smirnov, Juri (23. august 2014). "100 дней «народных республик». Говорят цифры". UNIAN. Vaadatud 23. augustil 2014.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Iseseisvad riigid: Albaania | Andorra | Armeenia¹  | Aserbaidžaan¹ | Austria | Belgia | Bosnia ja Hertsegoviina | Bulgaaria | Eesti | Gruusia¹ | Hispaania | Holland | Horvaatia | Iirimaa | Island | Itaalia | Kasahstan² | Kosovo | Kreeka | Küpros¹ | Leedu | Liechtenstein | Luksemburg | Läti | Malta | Moldova | Monaco | Montenegro | Norra | Poola | Portugal | Prantsusmaa | Põhja-Makedoonia | Rootsi | Rumeenia | Saksamaa | San Marino | Serbia | Slovakkia | Sloveenia | Soome | Suurbritannia | Šveits | Taani | Tšehhi | Türgi² | Ukraina | Ungari | Valgevene | Vatikan | Venemaa²

 Sõltuvad alad: Ahvenamaa | Akrotiri ja Dhekelia¹ | Gibraltar | Guernsey | Fääri saared | Jan Mayen | Jersey | Man | Svalbard

 Tunnustamata riigid ja okupeeritud alad: Abhaasia¹ | Lõuna-Osseetia¹ | Põhja-Küpros¹ | Transnistria

1 loodusgeograafiliselt asub Aasias       2 suurem osa territooriumist Aasias

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ukraina&oldid=6758029"