Otto Weininger
Otto Weininger (3. aprill 1880 Viin – 4. oktoober 1903 Viin) oli juudi rahvusest Austria filosoof.
Otto Weininger sündis Ungarist pärit juudi kullassepa Leopold Weiningeri perekonnas. 1898. aastal astus Otto Weininger Viini Ülikooli, kus ta õppis filosoofiat ja psühholoogiat. 1902. aasta juulis lõpetas ta ülikooli filosoofiadoktori kraadiga. Tema väitekiri kandis pealkirja "Eros und Psyche. Eine biologisch-psychologische Studie" ("Eros ja Psyche. Bioloogilis-psühholoogiline uurimus").[1]
1902. aastal pöördus Otto Weininger juudi usust protestantismi.[2]
Otto Weiningeri põhiteos on 1903. aastal ilmunud "Geschlecht und Charakter" ("Sugupool ja iseloom"), mis kujutas endast ta väitekirja ümbertöötatud ja täiendatud varianti. Muuhulgas sisaldas teos ka misogüünseid ja antisemiitlikke seisukohti.[3]
3. oktoobril üüris Otto Weininger ühes hotellis toa ja tulistas õhtul endale kuuli südamesse. Ta leiti järgmisel hommikul ja viidi haiglasse, kus ta kell 10:30 suri.[4]
1904. aastal ilmus postuumselt Weiningeri kirjutiste kogumik "Über die letzten Dinge" ("Viimastest asjadest").
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. oktoober 2015. Vaadatud 16. augustil 2015.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ https://www.newworldencyclopedia.org/entry/Otto_Weininger
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. märts 2015. Vaadatud 16. augustil 2015.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ https://www.hoheluft-magazin.de/wp-content/uploads/2013/10/HOHE_LUFT0613_Weininger.pdf
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Eduard Laaman, "Naisterahvas ja Otto Weininger" – Tallinna Teataja 18.–20. november 1910, nr 231–233
- Mirjam Hinrikus, "J. Randvere (= Johannes Aaviku) Ruth ja Otto Weiningeri "Geschlecht und Charakter"" – Ariadne Lõng 2004, nr 1/2, lk 29–42
- Mirjam Hinrikus, "Naisküsimuse lahendus Weiningeri moodi: Otto Weiningeri minatud naised Tammsaare loomingus" – Vikerkaar 2005, nr 1/2, lk 87–118