Mine sisu juurde

Gregorius XI

Allikas: Vikipeedia
Gregorius XI
Sünninimi Pierre Roger de Beaufort
Valitsemisaja algus 30. detsember 1370
Valitsemisaja lõpp 27. märts 1378
Eelkäija Urbanus V
Järeltulija Urbanus VI
Sünnikuupäev 1329 või 1331
Sünnikoht Rosiers d’Égletons
Surmakuupäev 27. märts 1378
Surmakoht Rooma

Gregorius XI (Pierre Roger de Beaufort, ka Pierre-Roger de Beaufort-Turenne; 1329 või 133127. märts 1378) oli paavst 1370–1378. Ta oli 201. paavst, viimane Avignoni vangipõlve paavst ja viimane prantslasest paavst.

Pierre Roger de Beaufort sündis Prantsusmaal Rosiers d’Égletonsi kommuunis Maumonti lossis hilisema Beauforti krahvi Guillaume II Rogeri ja tema abikaasa Marie du Chamboni kümnelapselises peres. Tema onu sai 1342 paavstiks Clemens VI nime all.

Roger de Beaufort sai 1342 Orléansi, Roueni, Rodezi ja Pariisi kapiitlite kanoonikuks. Ta alustas õpinguid Angersi ülikoolis. Clemens VI määras ta 29. mail 1348 Santa Maria Nuova kardinaldiakoniks ja saatis Perugia ülikooli Pietro Baldo degli Ubaldini juurde õigusteadust õppima.

Roger de Beaufort sai Sully ülemdiakoniks, 11. juulil 1348 Bayeux dekaaniks, siis Sensi ülemdiakoniks, Lateraani basiilika ülempreestriks ja 1350 Roueni ülemdiakoniks. Ta määrati novembris 1365 tegelema Napoli diplomaatiliste suhetega. Ta oli 1367 kardinalide Élie de Saint-Yrieix' ja Gil Álvarez de Albornozi testamentide ning 1369 kardinal Nicolas de Besse testamendi täideviija.

Roger de Beaufort saatis 1367 paavst Urbanus V-t teel Prantsusmaalt Rooma. Juulis 1368 vahendas ta koos kardinalide Guillaume de la Sudré ja Guillaume d'Aigrefeuille'iga Taranto vürsti Luigi ja Andria hertsogi Francesco del Balzo vahelisi läbirääkimisi. 1368 sai ta Santa Maria Maggiore basiilika ülempreestriks ja 1369 kardinal protodiakoniks. Paavst volitas teda uurima San Placido Calonerò benediktlaste prioraadi taotlust, mille mungad soovisid rajada kloostrit. Veebruaris 1369 osales ta koos kardinal Guillaume d'Aigrefeuille'i ja Guillaume de la Sudré'ga Napoli kuninganna Giovanna I ja Sitsiilia kuninga Federico IV vahelise vaherahu eelprojekti koostamisel.

Kardinal Roger de Beaufort osales 3 konklaavil 1352–1370.

1370. aasta konklaav

[muuda | muuda lähteteksti]
Gregorius XI vapp

Gregorius XI valiti paavstiks 30. detsembri hommikul 1370 Avignoni paavstipalees, ordineeriti 2. jaanuaril või 4. jaanuaril 1371 preestriks ja 3. jaanuaril või 5. jaanuaril piiskopiks ning pühitseti ametisse Avignoni katedraalis kardinal Rinaldo Orsini poolt.

Gregorius XI oli noorim paavst pärast Clemens V, hiljem on veel nooremalt paavstiks saanud Bonifatius IX ja Leo X.

29.–30. detsembrini 1370 toimunud konklaavil osales 18 kardinali. Konklaavil ei peetud ühtki vooru, vaid paavst valiti Püha Vaimu inspiratsioonil (per viam Sancti Spiritus). Gregorius XI teavitas 30. detsembril Prantsusmaa kuningat Charles V enda saamisest paavstiks.

Konklaavil osalenud kardinalid

  1. Guillaume d'Aigrefeuille
  2. Gilles Aycelin de Montaigu
  3. Jean de Blauzac
  4. Bernard du Bosquet
  5. Guy de Boulogne
  6. Philippe de Cabassole
  7. Raymond de Canilhac
  8. Pietro Corsini
  9. Jean de Dormans
  10. Guillaume de la Jugié
  11. Simon Langham
  12. Pierre de Monteruc
  13. Rinaldo Orsini
  14. Étienne de Poissy
  15. Pierre Roger de Beaufort
  16. Hugues de Saint-Martial
  17. Guillaume de la Sudré
  18. Francesco Tebaldeschi

Avignoni vangipõlv

[muuda | muuda lähteteksti]
Siena Katariina juhtimisel saabub paavst Gregorius XI Rooma. Giorgio Vasari fresko, Rooma, Sala Regia, 16. sajand
 Pikemalt artiklis Avignoni vangipõlv

Gregorius XI teavitas kardinale kavatsusest minna kohe pärast paavstiks saamist Rooma, kuid teda takistasid rasked finantsolud, pinged Prantsusmaa ja Inglismaa suhetes ning Itaalia keeruline sisepoliitiline olukord.

Ta moodustas augustis 1371 koos Saksa-Rooma keisri Karl IV-ga, Napoli kuninganna Giovanna I-ga ja Ungari kuningaga Lajos I-ga liiga Milano valitseja Bernabò Visconti vastu. Ta saatis Lombardiasse legaadi ja määras paavsti vägede ülemjuhatajaks Savoia krahvi Amadeo VI. 1373 kehtestas ta Visconti valduses olevatele aladele interdikti ja kuulutas Viscontide vastu välja ristisõja, mille tulemusena sõlmiti 6. juunil 1374 Viscontidega rahu.

1375 peatas Firenze Kirikuriigi varustamise toiduainetega, mille tagajärjel puhkesid rahutused. Paavst kehtestas Firenzele interdikti ja saatis Itaaliasse kardinal Robert de Genève juhtimisel väed, kes suutsid mässulised alad alistada taas paavsti jurisdiktsiooni alla. Ta määras 1376 kardinal Giacomo Orsini legaadiks Sienas.

Suvel 1376 viibis Avignonis Siena Katariina, kes püüdis paavsti veenda Itaaliasse siirduma ja taotles mässuliste linnriikide rahu Kirikuriigiga. Hiljem 1378 algul saatis paavst Katariina oma saadikuna Firenzesse.

Gregorius XI lahkus 13. septembril 1376 Avignonist ja 2. oktoobril Marseillest. Ta jõudis Rooma 17. jaanuaril 1377, asudes elama Vatikani.

Ta alustas Rooma jõudes Firenzega rahuläbirääkimisi, mida ei saatnud edu. Kui legaat Robert de Genève korraldas 3. veebruaril 1377 Cesenas veresauna, puhkesid rahutused ja olukorra pingestumisel tõmbus paavst mais Anagnisse. Ta naasis 7. novembril 1377 taas Rooma ja hilisema Napoli peapiiskopi Tommasso Ammannati (Tommaso de Amanatise) kohaselt kavatses paavst pöörduda 1378 tagasi Avignoni.

Ta andis Macerata linna Rudolfo Varani käsutusse.

Saja-aastane sõda

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Saja-aastane sõda

Gregorius XI määras 12. jaanuaril 1371 kardinalid Simon Langhami ja Jean de Dormansi legaatideks Inglismaa ja Prantsusmaa kuninga juurde, et sõlmida vaherahu Saja-aastases sõjas.

Paavsti üleskutsel alustasid Inglismaa ja Prantsusmaa esindajad märtsis 1372 Calais's rahukonverentsi.

Suhted Bütsantsiga

[muuda | muuda lähteteksti]

Gregorius XI alustas Bütsantsi keisriga läbirääkimisi 1054 puhkenud skisma lõpetamiseks.

Suhted Inglismaaga

[muuda | muuda lähteteksti]

Paavsti üleskutsel alustasid Inglismaa ja Prantsusmaa esindajad märtsis 1372 Calais's rahukonverentsi.

Gregorius XI saatis Inglismaale legaadiks Simon Langhami, kelle ta määras ka kardinaliks, kuid ei tunnustanud tema valimist Canterbury peapiiskopiks.

Suhted Moldovaga

[muuda | muuda lähteteksti]

Gregorius XI tunnustas Moldova vojevoodi Laţcut Moldova hertsogina, kuid ei andnud 25. jaanuaril 1372 talle luba abikaasast lahutamise osas. Paavst määras 3. septembril 1371 ametisse Milcovi piiskopi.

Suhted Poolaga

[muuda | muuda lähteteksti]

Gregorius XI kinnitas 26. märtsil 1375 Miechowi koguduse privileegid. Ta määras 13. aprillil 1377 Przemyśli piiskopiks frantsisklase Eryk z Winzeni.

Suhted Portugaliga

[muuda | muuda lähteteksti]

Gregorius XI vahendusel sõlmisid Portugali kuningas Fernando I ja trooninõudleja Kastiilia kuningas Enrique II 1371 Alcoutimi vaherahu.

Suhted Saksamaaga

[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa-Rooma keisri Karl IV poeg Wenzel krooniti 6. juulil 1376 Rooma kuningaks paavstiga nõu pidamata.

Suhted Ungariga

[muuda | muuda lähteteksti]

Gregorius XI suurendas Kalocsa peapiiskopkonna kanoonikute arvu kuuelt kümnele.

Gregorius XI ja Eesti [1]

[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna raad õigustas 13. mail 1373 paavstile Saksa ordu vastu esitatud süüdistusi.

Gregorius XI andis 10. oktoobril 1373 Riia peapiiskopile Siegfried von Blombergile korralduse vahetada augustiinlaste regulaarkanoonikute rüü premonstratensiaanlaste oma vastu. Ta kinnitas 4. jaanuaril 1374 Innocentius III poolt Riia piiskopile Albertile 1199 antud privileegid. Ta volitas 1376 Riia peapiiskopkonna probleemide lahendajaks San Marcello kardinalpreestri Jean de la Grange.

Ta nõudis 5. detsembril 1375 Tartu piiskopilt Heinrich I Veldelt, et see uuriks ja teataks maa-alade väärtusest, mida Riia peapiiskop kavatses Schwerini piiskopkonnast osta.

Ta teatas 28. märtsil 1377 Tallinna piiskopile Ludwig von Münsterile, Strängnäsi piiskopile ja Padise kloostri abtile Turu peapiiskopkonnalt võõrandatud alade tagastamisest.

Ta nimetas 8. juunil 1371 Otto Kuramaa piiskopiks, 23. oktoobril 1374 Riia peapiiskopiks Johann IV ja Saare-Lääne piiskopiks Heinrich III.

Ta andis 12. novembril 1373 Arnold von Culmariale Tartu piiskopkonnas prebende.

Ta määras 1. veebruaril 1371 Johannes Rutenbeki Tartu kanoonikuks, 19. mail 1371 Wilhelm Vishusi Tartu kanoonikuks, 21. mail 1371 Henricus de Velde Tartu kanoonikuks, 1. oktoobril 1371 Ridgerus Esseni Tartu kanoonikuks, 4. novembril 1371 Tartu vaimuliku Henricus Wittenborchi Limbaži rektoriks, 8. novembril 1371 Tartu vaimuliku Hermannus Vekeneri Saare-Lääne piiskopkonna kanoonikuks, preester Johannes Strasschini Tartu kanoonikuks, Henricus Haselowe Tartu kanoonikuks, 22. oktoobril 1372 Johannes Cracianync de Livonia Saare-Lääne piiskopkonna kanoonikuks, 10. augustil 1373 Johannes Kundebeke Saare-Lääne piiskopkonna kanoonikuks, 5. novembril 1373 Johann von Essendi Tartu toomhärraks, 17. augustil 1374 Fromhold von Vifhuseni Tartu kanoonikuks, 18. jaanuaril 1375 Saare-Lääne piiskopkonna preestri Henning Hamersle Saare-Lääne piiskopkonna (Haapsalu) Pühavaimu kiriku kaplaniks, 1375 Gotscalc Benermani Tartu kanoonikuks, 20. mail 1377 Goswin Breydenscheyduse Tartu kanoonikuks ja 30. jaanuaril 1378 Johannes Boeti Saare-Lääne piiskopkonna kanoonikuks.

Suhted kirikuinstitutsioonidega

[muuda | muuda lähteteksti]

Gregorius XI andis 1375 amrosiaanidele augustiinlaste reeglid.

Ta tunnustas 1377 birgitiinide ordut.

Ta sätestas 1373 dominiiklaste konstitutsiooni ja määras ordu kardinal-protektoriks Guillaume d'Aigrefeuille'i.

Ta tunnustas frantsisklaste Paoluccio Vagnozzi rajatud kongregatsiooni tegevust.

Ta tunnustas 18. oktoobril 1373 hieronümiitide ordu rajamist.

Ta tunnustas johanniitide tegevust.

Ta andis privileege olivetaanidele.

Ta andis 16. juunil 1376 Saksa ordule johanniitide ordu vabadused [1].

Teoloogilised vaidlused

[muuda | muuda lähteteksti]
John Wycliffe. "Scriptor Majoris Britanniae" (1548)

Praha linn esitas 1373 süüdistusi tšehhi usureformaatori Jan Milíči vastu, kes läks Avignoni oma vaateid paavstile õigustama. Gregorius XI mõistis ta süüdistustest õigeks.

Teoloogi ja inkvisiitori Nicolás Aymerichi mõjutusel mõistis paavst 26. jaanuaril 1376 hukka filosoof Ramon Llulli (Raymundus Lullus) kirjutised. Aymerich külastas samal aastal paavsti Avignonis ja saatis teda teel Rooma.

Ta kutsus Saksamaa piiskoppe toetama ortodokssete begardide liikumist.

Ta mõistis 22. mail 1377 hukka John Wycliffe'i teoloogilised vaated.

Kanoniseerimisprotsessid

[muuda | muuda lähteteksti]

Gregorius XI avaldas Urbanus V koostatud Elzéar de Sabrani kanoniseerimisotsuse. Ta kaalus 1375 Urbanus V beatifikatsiooniprotsessi alustamist.

Ta sätestas 12. septembril 1372, et Sitsiilias tuleb fraticelli liikumise esindajate tuhka ja luid austada reliikviatena. Ta andis korralduse, et mõnede surnud fraticelli liikmete auks tuleb rajada kirikuid.

Suhted juutidega

[muuda | muuda lähteteksti]

Gregorius XI nõudel vabastas inkvisitsioon vanglast ristimise vastu võtnud ja dominiiklaseks hakanud endise juudi Ramon de Tarrega. Ta tunnustas 15. juunil 1372 Magdeburgi peapiiskopi Peter Jelito tegevust juutide kaitsmisel.

Onupojapoliitika

[muuda | muuda lähteteksti]

Gregorius XI määras kardinaliks oma õepoja Guy de Malseci ning teised sugulased Pierre de la Jugié, Jean de Crosi ja Jean de la Touri.

Uued kardinalid

[muuda | muuda lähteteksti]

Gregorius XI määras 21 kardinali 2 konsistooriumil. Tema ajal said kardinaliks hilisemad vastupaavstid Clemens VII ja Benedictus XIII. Ta määras 1377 Acerenza peapiiskopi Bartolomeo Prignano (hilisem paavst Urbanus VI) Bari peapiiskopiks. Ta avaldas 19. märtsil 1378 bulla "Periculis et detrimentis", milles ta kohendas 1274. aasta apostelliku konstitutsiooni sätteid paavsti valimise osas. Ta lubas Roomas viibinud kardinalidel alustada paavsti surma korral konklaaviga kohe – ootamata ära Prantsusmaal viibivad kardinale. Samuti võisid kardinalid konklaavi pidada kohas, mille nad leiavad endale meelepärase olevat.

  1. konsistoorium 30. mai 1371
    1. Pedro Gómez Barroso
    2. Guillaume de Chanac
    3. Bertrand de Cosnac
    4. Jean de Cros
    5. Pierre Flandrin
    6. Robert de Genève (vastupaavst Clemens VII)
    7. Bertrand Lagier
    8. Jean Lefèvre
    9. Guillaume Noellet
    10. Giacomo Orsini
    11. Jean de la Tour
    12. Pierre de Vergne
  2. konsistoorium 20. detsember 1375
    1. Simone Brossano
    2. Jean de Bussière
    3. Jean de la Grange
    4. Pierre de la Jugié
    5. Pedro Martínez de Luna y Pérez de Gotor, (vastupaavst Benedictus XIII)
    6. Guy de Malsec
    7. Hughes de Montrelais
    8. Gérard du Puy
    9. Pierre de Sortenac

Gregorius XI kultuuriloos

[muuda | muuda lähteteksti]

Gregorius XI rajas 1373 Orvieto ülikooli ja 1371 Bolognias vaeste meditsiini- ja filosoofiatudengite jaoks kolleegiumi. Ta andis 11. oktoobril 1371 privileege Perugia ülikooli usuteaduskonnale.

Ta reorganiseeris Roomas paavstliku laulukoori.

Ta tühistas 1374 mõned Saksi peegli reeglid ja sätestas, et inkvisitsioonil on õigus sekkuda võlurite üle peetavatel kohtuprotsessidel.

Teda on peetud liturgilise hümni Stabat Mater autoriks.

Paavsti ihuarst oli Giovanni da Tornamira, raamatukoguhoidja oli Pietro Amelio.

Avignoni paavstipalees asub kunstnik Henri Séguri portree paavstist. Kunstnik Giorgio Vasari kujutas paavsti 16. sajandil Roomas Sala Regias asuval freskol.

Gregorius XI haigestus veebruaris 1378 ja suri 27. märtsil 1378 Roomas Vatikani paavstipalees. Ta maeti Rooma Santa Francesca Romana kirikusse (varem Santa Maria Nuova kirik).

  1. 1,0 1,1 Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
  • Petrus Amelius: Le Voyage de Grégoire XI ramenant la papauté d'Avignon à Rome (1376–77) suivi du texte latin et de la traduction française de l'Itinerarium Gregorii XI de Pierre Ameilh. Firenze 1952.
  • Hartmann Ammann: Herzog Leopold III. von Österreich und Papst Gregor XI. im Jahre 1372. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 9, 1888: 667–669.
  • Lucien Auvray: Les registres de Grégoire XI. Recueil des bulles de ce pape publiées et analysées d’après les manuscrits originaires du Vatican. "Bibliothèque des écoles françaises d'Athènes et de Roma", 1907–1908.
  • Étienne Baluze: Vitae paparum Avenionensium, sive collectio actorum veterum. Paris, 1693.
  • Elydia Barret: Des livres aux rouleaux: aspects de l'enregistrement comptable d'Innocent VI à Grégoire XI (1352–1378). "Mélanges de l'Ecole française de Rome". Moyen Âge, 118, 2006: 203–220.
  • Giles Battelli: Gli alloggi assegnati in Roma a Raimondo di Turenne per il ritorno di Gregorio XI (1379). J. Hamesse, "Roma, magistra mundi. Itineraria culturae medievalis. Mélanges offerts au Père L. E. Boyle à l'occasion de son 75e anniversaire" I. Louvain-la-Neuve, 1998: 25–40.
  • Jean Becquet: Profils de Grégoire XI. "Lemouzi" 5, 57 (1976): 34–49.
  • Pierre-Marie Berthe: Les procureurs à la cour pontificale d'Avignon au XIVe siècle: les procureurs des prélats français sous Urbain V et Grégoire XI à la Chambre apostolique. Paris, 2008.
  • Francesco Cerasoli: Grégoire XI et Jeanne 1 de Naples. Documents inédits tirés des archives secrètes du Vatican. "Archivio storico per le provincie napoletano", Anno XXIII, 3 – 4, Anno XXIV, 1 –3 – 4, Anno XXV, 1, 1898-1899-1900.
  • Marius Chaillan: Recherches et documents inédits sur l'"Orphanotrophium" du pape Grégoire XI à Avignon. Aix, 1904.
  • François Châtillon: En parcourant le récit du retour de Grégoire XI à Rome. "Revue du moyen age latin" 36, 1980: 107–114.
  • Claude Cochin: Un manuscrit de Sainte-Croix de Jèrusalem aux armes de Grégoire XI. "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire de l'Ecole française de Rome" 28, 1908: 363–372.
  • Eugène Déprez: Sur les documents relatifs aux rapports de Charles V avec les papes Urbain V, Grégoire XI et Clément VII. "Annuaire de l’École Pratique des hautes études", 1898.
  • Louis Duval-Arnould: Les constitutions de Grégoire XI pour le chapitre du Latran (1369–1373). "Rivista di storia della chiesa in Italia" 60, 2006: 405–450.
  • Marc Dykmans: La bulle de Grégoire XI à la veille du Grand Schisme. "Mélanges de l'École Française de Rome. Moyen Âge", 89, 1977: 485–495.
  • Jean Favier: Les papes d’Avignon. Fayard, Paris, 2006.
  • Salvatore Fodale: San Giovanni in Sicilia: l'inchiesta di Gregorio XI sull'ordine gerosolimitano. "Società, istituzioni, spiritualità. Studi in onore di Cinzio Violante" I. Spoleto, 1994: 361–373.
  • Bruno Galland: Le rôle du comte de Savoie dans la ligue de Grégoire XI contre les Visconti (1372–1375). "Mélanges de l’École Française de Rome", 105, 105–2, 1993: 723–824.
  • Alessandro Gherardi: La guerra dei Fiorentini con Papa Gregoria XI, detta la guerra degli Otto Santi. "Archivio storico italiano" 6, 2 (1867): 229–257.
  • Jean Glénisson: La politique de Louis de Gonzague seigneur de Mantoue pendant la guerre entre Grégoire XI et Bernabò Visconti: 1371–1375. "Bibliothèque de l'Ecole des Chartes" 109, 1951: 232–276.
  • Bernard Guillemain: Les papes d’Avignon (1309–1376). Paris, 1998.
  • Anne-Marie Hayez: Travaux à l'enceinte d'Avignon sous les pontificats d'Urbain et de Grégoire XI. "La guerre et la paix, frontières et violences au Moyen Âge". Paris, 1978: 193–223
  • Anne-Marie Hayez: D'Urbain V à Gregoire XI: un dangereux retour au passage? Caroline Bourlet, Annie Dufour, "L'Écrit dans la société médiévale. Divers aspects de sa pratique du XIe au XVe siècle: textes en hommage a Lucie Fossier", Paris 1991: 151–164.
  • Anne-Marie Hayez: Grégoire XI (1370–1378). Lettres communes analysées d'après les registres dits d'Avignon et du Vatican. Roma, 1992–1993.
  • Anne-Marie Hayez, Michael Hayez: Les débuts du pontificat de Grégoire XI: un premier bilan administratif d'après les lettres communes. F. Bériac-Lainé, "Les prélats, l'église et la société, XIe-XVe siècles. Hommage à Bernard Guillemain". Bordeaux, 1994: 173–183.
  • Anne-Marie Hayez: Un aperçu de la politique bénéficiale de Grégoire XI: première moitié du pontificat (1371–1375). K. Borchardt-E. Buentz, "Forschungen zur Reichs-, Papst-, und Landesgeschichte Peter Herde dargebracht", II, Stuttgart, 1998: 686–698.
  • Michel Hayez: Un codicille de Grégoire XI. "Bibliothèque de l’école des Chartes", 136, 1968: 223–230.
  • Michel Hayez: Eviter la récession économique, souci des papes Urbain V et Grégoire XI au départ d'Avignon. "Avignon au Moyen Âge: textes et documents." Avignon, 1988: 149–152.
  • Michel Hayez: Les réserves spéciales des bénéfices sous Urbain V et Gregoire XI. "Aux origines de l'Etat moderne, le fonctionnement administratif de la papauté d'Avignon, actes de la table ronde organisée par l'Ecole française de Rome". Roma, 1990: 237–249.
  • Michael Hayez: Juifs de Carpentras sous Grégoire XI. Gabriel Audisio, "Identités juives et chrétiennes: France méridionale XIVe – XIXe siècle ; études offertes à René Moulinas". Aix-en-Provence, 2003: 57–73.
  • Raffaele Iorio: L'inchiesta di papa Gregorio XI sugli Ospedalieri della Diocesi di Trani. Taranto, 1996.
  • Pierre Jugie: La formation intellectuelle du cardinal Pierre Roger de Beaufort, le pape Grégoire XI: nouveau point sur la question. Jean-Marie Martin, "Vaticana et medievalia: études en l'honneur de Louis Duval-Arnould". Firenze, 2008: 267–286.
  • Johann Peter Kirsch: Die Rückkehr der Päpste Urban V und Gregor XI von Avignon nach Rom. Paderborn, 1898.
  • Johann Peter Kirsch: Vertrag der Bevollmächtigten Papst Gregors XI. mit dem Söldnerführer Robert de Altavilla. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 21, 2 (1907): 210–213.
  • Jerzy Kloczowski: Avignon et la Pologne à l'époque d'Urbain V et de Grégoire XI (1362–1378). J. Kloczowski, "La Pologne dans l'eglise médiévale". Aldershot, 1993: 533–540.
  • Léon-Honoré Labande: Une fondation scolaire du pape Grégoire XI à Carpentras. "Mémoire de l’Académie du Vaucluse", 1915: 217–233.
  • Anthony T. Luttrell: Gregory XI and the Turks: 1370–1378. "Orientalia christiana periodica" 46, 1980: 391–417.
  • Angelo Mercati: Giovanni Ciparisiotta alla corte di Gregorio XI (novembre 1376-dicembre 1377). "Byzantinische Zeitschrift" 30, 1929/1930: 496–501.
  • Robert Michel: La défense d’Avignon sous Urbain V et Grégoire XI. "Mélanges d’archéologie et d’histoire", 30, 1910: 129–154.
  • Léon Mirot: Les rapports financiers de Grégoire XI et du duc d'Anjou. "Mélanges d'archéologie et d'histoire", 17, 1897: 113–144.
  • Guillaume Mollat: Etudes et documents sur l'histoire de Bretagne (XIIIe-XVIe siècles). Les approvisionnements de la cour pontificale dans les provinces de l'Ouest et du Nord de la France sous Grégoire XI. "Annales de Bretagne" 25, 1910: 715–718.
  • Guillaume Mollat: Les papes d’Avignon 1305–1378. Letouzey & Ané, Paris, 1949.
  • Guillaume Mollat: Relations politiques du Grégoire XI avec les Siennois et les Florentins. "Mélanges d'archéologie et d'histoire" 68, Paris 1950: 335–376.
  • Guillaume Mollat: Grégoire XI et sa légende. "Revue d'histoire ecclésiastique", 1954: 873–877.
  • Guillaume Mollat: Préliminaires de la Guerre entre Grégoire XI et les Visconti (1371–1373). "Journal des savants", 3, 1962: 237–244.
  • Guillaume Mollat: Grégoire XI et les Frères Mineurs. "Archivum franciscanum historicum" 56, 1963: 463–466.
  • Guillaume Mollat: Grégoire XI et la péninsule ibérique. "Journal des savants, 1964: 255–260.
  • Guillaume Mollat: Relations des Frères Mineurs avec Grégoire XI. "Archivum franciscanum historicum" 58, 1965: 137–138.
  • Rose-Léone Mouliérac-Lamoureux: Contribution à l'étude de la formation des assemblées provinciales. L'institution des Etats du Venaissin par Grégoire XI. "Recherches sur les états généraux et les états provinciaux de la France médiévale". Paris, 1986: 103–115.
  • Gottfried Opitz: Die Sekretärsexpedition unter Urban V. und Gregor XI. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 33, 1944: 157–198.
  • Dominique Paladilhe: Les papes en Avignon. Paris, 1975.
  • Antoine Pélissier: Grégoire XI ramène la papauté à Rome. Tulle, 1962.
  • Émile Perrier: D'Avignon à Rome, itinéraire de Grégoire XI (1376–1377). Imprimerie Barlatier, Marseille, 1910.
  • Pierre Ronzy: Pierre Amelh de Brenac et son itinéraire rimé du voyage de Grégoire XI d'Avignon à Rome (1376–1377). "Etudes italiennes" 9, 1927: 69–94.
  • Mariarosario Salerno: L'inchiesta di papa Gregorio XI sugli Ospedalieri della diocesi di Napoli. "Archivio storico per le province napoletane" 125, 2007: 69–89.
  • Jean-Pierre Saltarelli: Les véritables portraits de Clément VI, Grégoire XI et des Roger de Beaufort, vicomtes de Turenne? "Bulletin de la Société scientifique, historique et archéologique de la Corrèze", 128, 2006: 65–84.
  • Heinrich Schmidinger: Die Rückkehr Gregors XI. nach Rom in den Berichten des Cristoforus von Piacenza. "Ecclesia Peregrinans. Josef Lenzenweger zum 70. Geburtstag", Wien, 1986: 133–141; H. Schmidinger, "Patriarch im Abendland, Beiträge zur Geschichte des Papsttums, Roms und Aquileias im Mittelalter. Ausgewählte Aufsätze. Festgabe zu seinem 70. Geburtstag", Salzburg, 1986: 215–223.
  • Paul Scholz: Die Rückkehr Gregors XI. von Avignon nach Rom. Hirschberg, 1884.
  • Gerhard Albert Schormann: Beiträge zur Ehepolitik der Päpste von Benedikt XII. bis Gregor XI. Bonn, 1969.
  • Karl Heinrich Schäfer: Die Ausgaben der apostolischen Kammer unter den Päpsten Urban V. und Gregor XI. Paderborn, 1937.
  • Eleonore von Seckendorff: Die kirchenpolitische tätigkeit der heiligen Katharina von Siena unter papst Gregor XI. Berlin, Leipzig, 1917.
  • Martin Souchon: Die Papstwahlen von Bonifaz VIII. bei Urban VI. Brunswick, 1888.
  • Patrick Zutshi: The Registers of Common Letters of Pope Urban V (1362–1370) and Pope Gregory XI (1370–1378). "The Journal of Ecclesiastical History" 51, 2000: 497–508.
  • Lucien Taupenot: Le dernier pape français, Grégoire XI, avait été prieur à Mesvres de 1357 à 1364. "Nos ancêtres et nous" 89, 2002: 18–21.
  • C. Tavernier: Le pape Grégoire XI (1370–1378). "Almanach de Brioude et de son arrondissement" 51, 1971: 261–262.
  • Paul R. Thibault: The life of Pierre Roger II, pope Gregory XI (1330–1378). Toronto, 1980.
  • Paul R. Thibault: Pope Gregory XI (1370–1378) and the Crusade. "Canadian journal of history" 20, 1985: 313–336.
  • Paul R. Thibault: Pope Gregory XI: the failure of tradition. Lanham, 1986.
  • H. J. Tomaseth: Die Register und Sekretäre Urbans V. und Gregors XI. "Mitteilungen des Instituts für österreichische Geschichtsforschung" 19, (1898): 417–470.
  • Pietro Vigo: Documento relativo al viaggio di Gregorio XI. "Archivio della Società Romana di storia patria" 3, 1879–1980: 489–496.
  • José Vives: Les galeres catalanes pel retorn a Roma de Gregori XI en 1376. "Analecta sacra tarraconensia" 6, 1930: 131–186.
  • Stefan Weiß: Kredite europäischer Fürsten für Gregor XI. Zur Finanzierung der Rückkehr des Papsttums von Avignon nach Rom. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 77, 1997: 176–205.
  • Hieronim Eugeniusz Wyczawski: Diecezja Przemyska. W 600 rocznicą bulli Grzegorza XI Debitum pastoralis officii z 13 II 1375 roku. "Studia theologica Varsaviensia" 12, 1974: 161–208.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Eelnev
Urbanus V
Rooma paavst
13701378
Järgnev
Urbanus VI