Benedictus XIII

See artikkel räägib paavstist; vastupaavsti kohta vaata artiklit Benedictus XIII (vastupaavst)

---

Benedictus XIII
Sünninimi	Pietro Francesco Orsini di Gravina
Valitsemisaja algus	29. mai 1724
Valitsemisaja lõpp	21. veebruar 1730
Eelkäija	Innocentius XIII
Järeltulija	Clemens XII
Sünnikuupäev	2. veebruar 1649
Sünnikoht	Gravina di Puglia
Surmakuupäev	21. veebruar 1730
Surmakoht	Rooma

Benedictus XIII (Pietro Francesco Orsini di Gravina, mungana Vincenzo Maria Orsini di Gravina, 2. veebruar 1649 – 21. veebruar 1730) oli paavst aastatel 1724–1730. Ta oli 245. paavst.

Pietro Francesco Orsini di Gravina sündis Gravina di Puglias Gravina hertsogi Ferdinando III Orsini ja Giovanna Frangipani kuuelapselise pere vanima lapsena. Orsinide suguvõsast pärinesid paavstid Coelestinus III ja Nicolaus III, sellest suguvõsast olid enne Pietro Francesco Orsini di Gravina sündi pärit 19 kardinali. Pärast isa surma oli Pietro Francesco Orsini di Gravina 1658–1667 Gravina hertsog, Solofra vürst, Vallata vürst, Muro Lucano krahv ja Napoli patriits.

Vanemate vastuseisust hoolimata siirdus Orsini 1667 Veneetsias dominiiklaste kloostrisse, kus ta loobus oma tiitlitest ja pärimisõigusest. Paavst Clemens IX ei rahuldanud tema vanemate palvet ja lubas Orsinil järgida oma kutsumust. 13. veebruaril 1668 ja 9. veebruaril 1669 andis Orsini mungatõotused, võttes nimeks Vincenzo Maria. Ta õppis Brescias, Napolis, Bolognas ning Veneetsias filosoofiat ja teoloogiat ning ordineeriti 24. veebruaril 1671 preestriks. Tema vend Domenico abiellus 1671 Clemens X sugulasega. 1675 anti Orsinile valida, kas ta määratakse Salerno või Manfredonia peapiiskopiks; ta otsustas Manfredonia kasuks, kuna leidis, et seal on pastoraalset tööd rohkem. Peapiiskopina ja hiljem paavstina järgis ta askeetlikku eluviisi. Orsini pidas peapiiskopina 1693 ja 1698 provintsiaalsinodid, külastas igal aastal kogudusi, lasi renoveerida ja ehitada kirikuid. 5. juunil 1688 ja 14. märtsil 1702 Beneventot tabanud maavärinate järel lasi Orsini taastada purunenud hooned, mille tõttu peeti teda Benevento "teiseks rajajaks". Ta kirjutas sel ajal töid praktilise teoloogia vallast ja askeesist, mis avaldati 1728. Beneventos sai tema lähimaks kaastööliseks Niccolò Paolo Andrea Coscia, kes jäi hiljem ka Benedictus XIII lähimaks abiliseks, kuid Coscia kasutas paavsti vähest huvi poliitika vastu oma mahhinatsioonideks.

Orsini oli kardinal 52 aastat, olles seda ametit pidanud kauem kui ükski teine paavst. Kardinal Orsini osales 6 konklaavil 1676–1724 ja kuulus Zelanti fraktsiooni. Enne teda osales paavstidest 6 konklaavil Leo XI, hiljem pole ükski paavst osalenud nii mitmel konklaavil.

Ametid

Benedictus XIII vapp

• 22. veebruar 1672 – 3. jaanuar 1701 kardinalpreester
• 16. mai 1672 – 3. jaanuar 1701 San Sisto kardinalpreester
• 4. jaanuar 1673 – 28. jaanuar 1675 Trento Oikumeenilise Kirikukogu Otsuste Teostamise kongregatsiooni kardinalprefekt
• 28. jaanuar 1675 – 22. jaanuar 1680 Manfredonia peapiiskop (pühitseti piiskopiks 3. veebruaril 1675)
• 22. jaanuar 1680 – 18. märts 1686 Cesena peapiiskop
• 18. märts 1686 – 21. veebruar 1730 Benevento peapiiskop
• 3. jaanuar 1701 – 18. märts 1715 Frascati kardinalpiiskop
• 18. märts 1715 – 29. mai 1724 Porto e Santa Rufina kardinalpiiskop

1724. aasta konklaav

Benedictus XIII valiti paavstiks 29. mail 1724 Vatikani paavstipalees ja krooniti 4. juunil kardinal Benedetto Pamphili poolt. Ta võttis nime Benedictus XI järgi. Ta kavatses end esmalt nummerdada kui Benedictus XIV, kuid kardinalid selgitasid talle, et Benedictus XIII oli vastupaavst, mistõttu ta otsustas edaspidi jääda Benedictus XIII-ks. Temast sai neljas ja viimane paavst, kes oli dominiiklane (teised olid Innocentius V, Benedictus XI ja Pius V). Ta jäi viimaseks paavstiks, kes pärines Lõuna-Itaaliast.

20. märtsist 29. maini 1724 toimunud konklaavi viimases voorus osales 53 kardinali. Konklaavil tekkis 4 fraktsiooni: Zelanti, Prantsusmaa, keisri ja Veneetsia kardinalid. 15. aprillil lahkus konklaavilt haiguse tõttu kardinal Sebastiano Antonio Tanara. Kardinal Orsini tunnistas kardinalide otsust alles pärast seda, kui dominiiklaste ordumeister oli teda kohustanud saadud ametit vastu võtma.

Välispoliitika

Kuuria

Kardinalide kolleegiumi dekaan Francesco del Giudice, Fabrizio Paolucci, Francesco Barberini Riigisekretär Fabrizio Paolucci, Niccolò Maria Lercari Camerlengo Annibale Albani Rooma kardinalvikaar Fabrizio Paolucci, Prospero Marefoschi

Suhted Saksa-Rooma keisriga

20. veebruaril 1725 andis Saksa-Rooma keiser Kirikuriigile tagasi Hispaania pärilussõjas hõivatud Comacchio. 30. augustil 1728 tunnustas Benedictus XIII keisri privileege Sitsiilia kirikuasjade otsustamisel.

Suhted Savoiaga

Hispaania pärilussõja järel olid paavstide suhted Savoia hertsogiga halvenenud Sardiinia pärast tekkinud tüli tõttu, sest hertsog Vittorio Amadeo II keeldus täitmast paavsti nõudeid ja vastukaaluks ei kinnitanud paavstid ametisse hertsogi poolt määratud piiskoppe. Suhete pingestumise tagajärjel olid paljud piiskopikohad 18. sajandi teiseks veerandiks jäänud vakantseteks. Hertsog saatis suhete parandamiseks Rooma saadikuks markii d'Ormea. Läbirääkimiste tulemusena andis Benedictus XIII 1725 Savoia hertsogile kuningatiitli ja kuningas omandas privileegid Sardiinia kiriku üle. 1727 sõlmis paavst Savoiaga konkordaadi.

Suhted Portugaliga

Benedictus XIII oli vastu Portugali kuninga João V nõudmisele pühitseda Portugali nuntsius Vincenzo Bichi kardinaliks. Kuningas keelas eitava vastuse saamisel oma alamatel kuuriaga suhtlemise ja piiras almuste saatmist Portugalist Rooma.

Suhted kiriku institutsioonidega

Benedictus XIII avaldas 7. septembril 1724 bulla "Romani ponificis", milles ta sätestas, et kardinalide kolleegiumi dekaaniks peab saama Roomas kõige kauem ametis olnud kardinal.

23. septembril 1724 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "In supremo" sätestas ta preestrite ülesanded protsessioonidel.

30. septembril 1724 avaldatud bullas "Sacrosancti apostolatus" lubas ta Franciscuse südame vennaskonnal tegutseda ka väljaspool frantsisklaste mõjupiirkonda.

Ta tunnustas 26. jaanuaril 1725 Jean-Baptiste de La Salle rajatud kongregatsiooni (Frères des Écoles chrétiennes FEC).

Ta ekskommunitseeris Utrechti piiskopiks valitud Cornelius Steenhoveni.

6. mail 1725 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Comissi nobis" reguleeris ta abtide ametisse pühitsemise tavasid, sätestades, et abtiks määratud isik tuleb aasta jooksul vastava piiskopkonna piiskopi poolt ametisse pühitseda ja ametisse pühitsemisel peab uus abt saama benediktsiooni.

Ta reorganiseeris 23. juulil 1727 katoliku kiriku Suurbritannias.

1727 kinnitas ta Püha Haua rüütliordu privileegid.

21. juulil 1728 lahendas ta frantsisklaste seas tekkinud vaidluse.

1729 tunnustas ta Bona Mors vennaskonda ülemvennaskonnana.

Ta toetas Risti Pauluse rajatud passioniste ja lubas serviitidel austada Juliana Falconierit.

8. juunil 1728 avaldatud bullas "Ex quo divina" kinnitas ta vaimulike privileegid.

Ta andis Dublini Thomase kloostri abtile Henry O'Kellyle metropoliidi õigused.

Liturgilised otsused

Benedictus XIII andis 14. septembril 1724 100-päevase indulgentsi Angeluse palvetamise eest. Ta kinnitas Sixtus V poolt kehtestatud 50-päevase indulgentsi kõikidele, kes nimetavad aupaklikult Jeesuse nime. Kui Jeesuse nime nimetatakse surmatunnil, annab see täieliku indulgentsi.

1725. aastat tähistati juubeliaastana. Paavst pidas Lateraani basiilikas juubeliaasta puhul sinodi.

2. mai 1725 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Apostolicæ ecclesiæ regimine" lubas ta piiskopil ekskommunitseerida isiku, kes jääb kindlaks oma apostaasile.

Ta lubas 1725 anda välja mõned "Liber Diurnuse" koopiad. Ta avaldas 1725 liturgiaraamatu "Memoriale rituum".

1725 tühistas ta liturgilises matusekombestikus eksemptsioonid. 7. märtsil 1727 avaldatud bullas "Licet alias" kohustas ta vastavat komisjoni revideerima liturgiaraamatut "Cæremoniale Episcoporum".

Ta lisas 1726 pühakute litaaniasse Joosepi nime.

1726 kohustas ta katoliiklasi palvetama ristitee palveid.

24. septembril 1726 kohustas ta kõiki katoliiklasi tähistama Karmeli neitsi Maarja püha. 22. aprillil 1727 kohustas ta kõiki katoliiklasi tähistama neitsi Maarja 7 kurvastuse püha. 1727 lubas ta Genazzanos tähistada neitsi Maarja päeva 25. aprillil, kuid hiljem lükati selle tähistamine järgmisele päevale, kuna 25. aprill on evangelist Markuse mälestuspäev.

1727 lubas ta liturgilisel aastal tähistada 17 kiriklikku püha.

Ta avaldas 12. detsembril 1727 bulla malabari riituse kasutamise kohta.

Ta sätestas Sahaguni Johannese mälestuspäevana 12. juuni.

Ta andis Viterbo kanoonikutele õiguse kanda mitrat ja sõrmust.

Teoloogilised vaidlused

1724 esitasid Prantsusmaa vaimulikud paavstile ettepaneku võtta tagasi vaidlusi tekitanud Clemens XI apostellik konstitutsioon "Unigenitus Dei Filius". 1. oktoobril ja 6. novembril 1724 käskis Benedictus XIII dominiiklasi kuuletuda ordumeistri otsusele ja järgida Aquino Thomase seisukohti. 28. juunil 1728 avaldatud bullas "Pretiosus" teatas Benedictus XIII, et tomistlikul teoloogial pole pistmist Cornelius Janseniuse ja Pasquier Quesneli õpetusega. 1728 nõustus ka kardinal Louis-Antoine de Noailles paavsti otsusega.

1729 lasi ta uuesti üle vaadata María de Ágreda teose.

Pastoraalne tegevus

11. juunil 1724 külastas Benedictus XIII Püha Vaimu hospiitsi, kus andis ühele surevale mehele Viaticumi. 1727 ja 1729 tegi ta Beneventosse visitatsioone ja 1727 pühitses ta sisse Monte Cassino kloostri kiriku. Ta pühitses Roomas sisse arvukalt uusi kirikuid ja altareid ning külastas sageli haigeid.

1726 lasi ta Roomas rajada San Gallicano hospiitsi nahahaiguste ravimiseks.

Suhtumine juutidesse

Benedictus XIII avaldas 8. jaanuaril 1726 bulla "Nuper pro parte dilectorum", milles ta lubas anda kaasavara juudi tüdrukutele, kes on neofüüdid. 14. veebruaril 1727 avaldatud bullas "Emanavit nuper" avaldas ta sätted, mis on vajalikud juutide ristimiseks. 21. märtsil 1729 avaldatud bullas "Alias emanarunt" keelas ta juutidel kauplemise teatud kaupadega.

Uued piiskopkonnad

• 23. juuni 1725 Itaalias Pontecorvo piiskopkond
• 1725 taastas ta Itaalias Piperno ja Sezze piiskopkonnad
• 11. september 1726 Itaalias Lucca peapiiskopkond
• 17. märts 1727 Itaalias Pescia piiskopkond
• 15. november 1728 Itaalias Fabriano piiskopkond

Kanoniseerimised

Benedictus XIII kanoniseeris 10 isikut:

• Montepulciano Agnes 10. detsember 1726
• Giacomo della Marca 10. detsember 1726
• Mogrovejo Toribio 10. detsember 1726
• Franciscus Solano 27. detsember 1726
• Risti Johannes 27. detsember 1726
• Peregrine Laziosi 27. detsember 1726
• Stanislaus Kostka 31. detsember 1726
• Aloysius Gonzaga 31. detsember 1726
• Cortona Margareeta 16. mai 1728
• Gregorius VII 1728

Benedictus XIII kuulutas õndsaks 5 isikut:

• Jacinta Mariscotti 1. september 1726
• Prado Johannes 24. mai 1728
• Sigmaringeni Fidelis 24. märts 1729
• Vincent de Paul 21. august 1729
• Pierre Fourier 20. jaanuar 1730

Benedictus XIII alustas 1726 Juan de Palafox y Mendoza kanoniseerimisprotsessi. Ta kohustas 1728 katoliiklasi austama Angelo Carletti di Chivassot.

Kardinalide pühitsemised

Benedictus XIII pühitses 29 kardinali 12 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Benedictus XIV. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 austerlast, 1 hispaanlane, 1 prantslane ja 1 portugallane. Benedictus XIII rajas 23. juulil 1725 Santa Maria ad Martyresi (Rotonda) titulaarkiriku.

1. konsistoorium 11. september 1724
   1. Giambattista Altieri
   2. Alessandro Falconieri
2. konsistoorium 20. november 1724
   1. Vincenzo Petra
3. konsistoorium 20. detsember 1724
   1. Prospero Marefoschi
   2. Agostino Pipia
4. konsistoorium 11. juuni 1725
   1. Niccolò Paolo Andrea Coscia
   2. Niccolò del Giudice
5. konsistoorium 11. september 1726
   1. André-Hercule de Fleury
6. konsistoorium 9. detsember 1726
   1. Marco Antonio Ansidei in pectore
   2. Antonio Banchieri in pectore
   3. Carlo Collicola in pectore
   4. Lorenzo Cozza
   5. Francesco Antonio Finy in pectore
   6. Prospero Lorenzo Lambertini (Benedictus XIV) in pectore
   7. Niccolò Maria Lercari
   8. Angelo Maria Quirini in pectore
   9. Gregorio Selleri in pectore
7. konsistoorium 26. november 1727
   1. Diego de Astorga y Cépedes
   2. Sigismund von Kollonitsch
   3. João da Motta e Silva
   4. Philip Ludwig von Sinzendorf
8. konsistoorium 30. aprill 1728
   1. Vincenzo Ludovico Gotti
   2. Leandro Porzia
9. konsistoorium 20. september 1728
   1. Giuseppe Accoramboni
   2. Pierluigi Carafa
10. konsistoorium 23. märts 1729
    1. Camillo Cybo
11. konsistoorium 6. juuli 1729
    1. Francesco Scipione Maria Borghese
    2. Carlo Vincenzo Maria Ferreri Thaon
12. konsistoorium 8. veebruar 1730
    1. Alamanno Salviati

Benedictus XIII kultuuriloos

Benedictus XIII oli Francesco Bianchini patroon. Ta lasi keelatud raamatute indeksist eemaldada Alexander Natalise teosed.

Ta keelas Kirikuriigis riikliku loterii.

Benedictus XIII tühistas 10. jaanuaril 1725 Innocentius X keelu tubaka kasutamise kohta Rooma Peetri kirikus.

Ta moodustas seminaride rajamiseks komisjoni.

1727 avaldas ta apostelliku konstitutsiooni "Maxima Vigilanta", mille järgi tuli arhiiv rajada iga koguduse juurde.

1728 kohtus Charles de Montesquieu paavstiga.

Benedictus XIII taunis viikide kandmist ja tollast habememoodi ning keelas 1725 vaimulikel kanda ilmikute riideid.

Surm

Benedictus XIII suri 21. veebruaril 1730 katarri tõttu ja maeti 25. veebruaril 1730 Vatikani basiilikasse. 23. veebruaril 1733 maeti tema säilmed ümber Rooma Santa Maria sopra Minerva kirikusse. Vahetult pärast tema surma puhkes Roomas ülestõus ja Coscia koos oma kaaslastega pidi linnast põgenema.

Benedictus XIII beatifikatsiooniprotsess

Pius XI alustas 21. veebruaril 1931 Benedictus XIII beatifikatsiooniprotsessi ja kuulutas ta Jumala teenriks.

Kirjandus

• Ottavio Banti: Pescia. La città e il Vescovato nella Bolla del papa Benedetto XIII del 17 marzo 1727. Pisa, 2003.
• Antonio Bellucci: Di una inedita ed ignota corrispondenza del cardinale Vincenzo Maria Orsini arcivescovo di Benevento e poi papa Benedetto XIII. "Samnium" (S), 4, 1929: 5–35; S 1, 1930: 17–35; S 2–3 (1930): 5–23; S 4 (1930): 5–30; S 1, 1931: 5–16; S 2, 1931: 5–16; S 5, 1932: 17–24; S 6, 1933: 140–147.
• Alessandro Borgia: Benedicti XIII romani pontificis ex ordine praedicatorum vita. Roma, 1752.
• Pasquale Calderoni Martini: Il pontificato di Benedetto XIII. Napoli, 1925.
• A. Cangiano: Benedetto XIII. Roma, 1933.
• G. Cardillo: Benedetto XIII e il giansenismo. "Memorie Domenicane" (MD) 58, 1941: 217–222; MD 59, 1942: 38–43.
• Angelo Casino: Papa Benedetto XIII. Molfetta, 1980.
• Leo van Dijck: Lettres de Benoît XIII pour les Prémontrés (1394–1395). "Analecta Praemonstratensia" 59, 1983: 316–321.
• Giovanni Giordano: L'impegno missionario del card. Vincenzo Orsini. Benevento, 1982.
• J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
• Francesco Lepore: Vincenzo Maria Orsini (Benedetto XIII) e la chiesa del suo tempo. "Rivista di storia della chiesa in Italia" 63, 2009: 125–158.
• Giovanni Mascia: Toro, "prediletta stanza" del cardinale V.M. Orsini, arcivescovo di Benevento e papa Benedetto XIII: testimonianze artistiche e documentarie. "Samnium" 70, 1997: 79–114.
• Domenico Nardone: Benedetto PP. XIII. Gioia del Colle, 1924.
• Giambattista Pittoni: Vita del Sommo Pontefice Benedetto. Venezia, 1730.
• Palmerino Savoia: L'episcopato beneventano di papa Orsini. Acerra, 1973.
• A. de Spirito: Personalità e stili di vita di Benedetto XIII, vescovo e papa meridionale. "Campania Sacra" 21, 1990: 205–279.
• Giuseppe Bartolomeo Vignato: Storia di Benedetto XIII dei frati predicatori. Milano, 1952–1976.

Välislingid

• Artikkel Benedictus XIII kohta. (inglise keeles)
• Benedictus XIII elulugu. (inglise keeles)
• 1724. aasta konklaav. (inglise keeles)
• 1724. aasta konklaav. (inglise keeles)
• Benedictus XIII määratud kardinalid.
• Benedictus XIII dokumendid.
• Piiskopkonnad.
• Orsini suguvõsa.
• Artikkel abtist. (inglise keeles)
• Artikkel Ágredast. (inglise keeles)
• Artikkel Angelusest. (inglise keeles)
• Artikkel apostaasist. (inglise keeles)
• Artikkel arhiividest. (inglise keeles)
• Artikkel Bianchinist. (inglise keeles)
• Artikkel 'Cæremoniale Episcoporumist'. (inglise keeles)
• Artikkel frantsiskaani konventuaalidest. (inglise keeles)
• Artikkel hospiitsist. (inglise keeles)
• Artikkel Jeesuse Pühimast Nimest. (inglise keeles)
• Artikkel konkordaadist. (inglise keeles)
• Artikkel La Salle'i instituudist. (inglise keeles)
• Artikkel malabari riitusest. (inglise keeles)
• Artikkel matuseriitusest. (inglise keeles)
• Artikkel Monte Cassino kloostrist. (inglise keeles)
• Artikkel Montesquieu'st. (inglise keeles)
• Artikkel neitsi Maarja kirikupühast. (inglise keeles)
• Artikkel neitsi Maarja kirikupühast. (inglise keeles)
• Artikkel passionistidest. (inglise keeles)
• Artikkel piiskopist. (inglise keeles)
• Artikkel preestrist. (inglise keeles)
• Artikkel privileegidest. (inglise keeles)
• Artikkel pühast Joosepist. (inglise keeles)
• Artikkel ristiteest. (inglise keeles)
• Artikkel roosipärja kirikupühast. (inglise keeles)
• Artikkel Sitsiilia monarhiast. (inglise keeles)
• Artikkel vennaskonnast. (inglise keeles)

Eelnev Innocentius XIII

Rooma paavst 1724–1730

Järgnev Clemens XII