Mine sisu juurde

David Hume

Allikas: Vikipeedia
David Hume
Sünniaeg 26. aprill 1711 (Juliuse kalendris)
Edinburgh
Surmaaeg 25. august 1776 (65-aastaselt)
Edinburgh
Alma mater
Amet filosoof, majandusteadlane, raamatukoguhoidja, ajaloolane, kirjanik
[muuda Wikidatas]

David Hume (7. mai 1711 Edinburgh – 25. august 1776 Edinburgh) oli Šoti filosoof, ajaloolane ja esseist. Ta oli koos Adam Smithi ja Thomas Reidiga üks Šoti valgustusliikumise juhtkujudest. Ka peetakse teda üheks kõige olulisemaks inglise keeles kirjutanud filosoofiks ja viimaseks kolmest suurest Briti empiristist.

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

David Hume koostas mõni kuu enne surma oma eluloo visandi (dateeritud 18. aprilliga 1776).

David Home sündis 26. aprillil vkj 1711 Edinburghis Lawnmarketi põhjaosas advokaadina tegutseva vaesunud aadliku Joseph Home of Chirnside'i teise pojana; tal oli vanem vend John (sündis 1709) ja vanem õde Catharine (sündis 1710).[1][2] Tema ema oli Catharine Home, sündinud Falconer, kelle isa oli Sir David Falconer (1640–1685), Lord President of the College of Justice.[3] Isa suri 1713 ning jättis vanemale vennale alates 16. sajandist perekonnale kuulunud Ninewellsi mõisa Berwickshire'is Chirnside'i lähedal Whitadderi jõe ääres, kus lapsed üles kasvasid, ja lord Halkertoni tiitli, Hume'ile kui nooremale vennale jäi väike osa varandusest, nii et tal oli noorena vähe raha. Sellepärast oli ta sunnitud kuidagi elatist teenima.[4] Aeg-ajalt viibis ta ka hiljem Ninewellsis. Hume jäi eluks ajaks vallaliseks.

12-aastaselt (võib-olla isegi 10-aastaselt; tavaliselt asuti õppima 14-aastaselt) astus David Home koos vanema vennaga Edinburghi Ülikooli. Ta õppis seal ladina ja kreeka keelt, loogikat ja metafüüsikat. Ema ning onu George'i survel hakkas ta 1726 Edinburghis õigusteadust (Šoti õigust]) õppima. Aastal 1729 katkestas ta õpingud, sest tundis "ületamatut vastumeelsust kõige vastu peale filosoofia ja üldise õpetatuse"[5]. Nagu ta oma eluloos samas lauses mainib, eelistas ta Johannes Voeti ning Arnold Vinniuse asemel lugeda Cicerot ja Vergiliust. Ta tegeles matemaatikaga ning luges ajaloo-, kirjandus- ja filosoofiaalaseid teoseid. Õppejõudude vastu oli tal vähe austust: aastal 1735 kirjutas ta sõbrale, et professorilt pole midagi õppida, mida ei leiaks raamatutest.[6] Ta omandas selle aja jooksul nii palju teadmisi, et võis hiljem sõpradele õigusabi anda. Ta läks tagasi Inglismaa piiri äärsesse Ninewellsi ema, venna ja õe juurde, kus ta pühendus filosoofiale, lugedes raamatuid ning vaadeldes inimeste, sealhulgas iseenda mõtlemist ja tegevust.

David Hume

Umbes 18-aastaselt tegi David filosoofilise avastuse, mis avas talle "uue mõttelava", mis ajendas teda "heitma kõrvale kõik muud meelelahutused ja tegevused, et pühenduda täielikult sellele".[7] Ta ei öelnud, mis see "lava" on, ja kommentaatorid on teinud mitmesuguseid oletusi.[8] Hume otsustas vähemalt kümme aastat lugeda ja kirjutada. Ta jõudis vaimse kokkuvarisemise äärele ning leidis siis, et selleks et paremini kirjutada, peab tal olema aktiivsem elu.[9] "Seesmise rahulolematuse" seisundi kõrval oli tal kehalisi kaebusi, algul skorbuut, siis süljevoolus. Ta pidi saama arstiabi ja oma eluviisi muutma. Arst diagnoosis selle õpetlaste haiguseks. Hume kirjutas, et see algas külmusest, mille ta pani laisa meele arvele ja mis kestis umbes üheksa kuud. Hiljem aga ilmusid sõrmedele skorbuudiplekid. See otsustaski arsti diagnoosi. Hume kirjutas, et ta sai tinktuuride ja hüsteeriavastaste pillide kuuri, ta pidi neid võtma iga päev koos pindi klaretiga. Tervis paranes veidi, kuid 1731. aastal oli tal täitmatu söögiisu ja hooti südamepekslemine. Kui ta oli mõne aja palju söönud, muutus ta pikast ja peenikesest tüsedaks.[10] Sellest ajast jäi ta eluks ajaks tugevalt ülekaaluliseks. Ta loobus kabinetiüksindusest, veetis rohkem aega perekonna ja sõpradega, käis iga päev ratsutamas ega sundinud end enam filosoofilises uurimistöös kiireid edusamme tegema. Aegamööda tuli töötahe tagasi ja tervis paranes.[11]

Hume'i katse täiendada oma teadusele pühendatud elu kaupmehetegevusega ebaõnnestus. Ta töötas umbes 1734. aastast pool aastat Bristolis kaupmehe sekretärina. Sel ajal muutis ta oma nime kirjapildi Home'ist Hume'iks, et Inglismaal seda õigesti hääldataks. Kaupmees ja tema sõbrad pilkasid Hume'i tema šoti päritolu, häälduse ja teadmiste pärast. Ka see oli üks põhjustest, miks ta tegevusest kontoris varsti loobus.

Alates 1734. aastast viibis Hume Pariisis ja Reimsis auf. Prantsuse elustiil meeldis talle. Suvel 1735 asus ta elama Le Mansi lähedale Loire'i äärde La Flèche'i. Selle küla jesuiitide kloostris oli René Descartes koolis käinud. Hume töötas erakorteris La Flèche'is kaks aastat oma teose "A Treatise of Human Nature" ("Traktaat inimloomusest") kallal.[12]

Londonis valmistas ta alates 1737. aastast seda 1739/40 ilmunud teost trükiks ette. Teos ei saanud suurt vastukaja. Hume avaldas anonüümsena ise teosele retsensiooni, mis aga teosele kuigi palju rohkem tähelepanu ei toonud, nii et Hume leidis hiljem:[13]: "Surnult sündinuna tuli see trükist ega leidnud niigi palju tähelepanu, et vähemalt kadestajatel tasast nurinat tekitada." Pärast seda pühendus Hume esseede kirjutamisele. Tema "Moraalsed ja poliitilised esseed" (Essays, Moral and Political, esimene köide 1741, teine 1742) osutusid mõnevõrra populaarsemaks kui "Traktaat inimloomusest". Kadetsejate nurin avaldus siiski anonüümses pamfletis, mis pani alguse tema mainele ateisti, materialisti ja amoralistina, mistõttu tal oli vähe lootust saada kohta Edinburghis eetika ja pneumaatilise filosoofia õppetooli, kuhu ta 1745 kandideeris. Kandidatuur tekitas teravat protesti ja 1746 öeldi talle ära. Pärast ema surma pidi Hume eraõpetlase elust loobuma. Ta töötas selle asemel 1745 Inglismaal kolmanda Annandale'i markii juures koduõpetajana ning 1746. aastast kaks aastat sekretärina kindral St. Clairi juures. Ta saatis kindralit sõjaväelisel ekspeditsioonil Prantsusmaa rannikule, seejärel adjutandina sõjaväediplomaatilisel missioonil Viinis ja Torinos. Need aastad, mil ta filosoofilise uurimistööga ei tegelnud, tõid talle varanduse, mis tagas talle järgnevaiks aastaiks finantsilise sõltumatuse; mõnedel andmetel umbes 1000 naelsterlingit.[14]

Samuti ebaõnnestus 1751 kandideerimine Glasgow' ülikooli loogikaprofessori kohale. Pärast edutut kandideerimist Edinburghi ülikooli professoriks sai Hume'ist Annandale'i markii koduõpetaja. Peagi avastas Hume, et noor markii oli hullumeelne ja tema mõisavalitseja ebaaus. Hume'il õnnestus ebameeldivast olukorrast pääseda ja ta võttis vastu oma nõo, kindralleitnandi James St. Claire'i juures sekretäri koha. Ta saatis kindralit diplomaatilistel missioonidel Viinis ja Torinos. Aastal 1748 ilmus Hume'i "Uurimus inimmõistusest" (Philosophical Essays Concerning Human Understanding, hilisema pealkirjaga An Enquiry Concerning Human Understanding), mis oli katse esitada "Traktaadi" esimese köite ideid arusaadavamas vormis. 1751 ilmus "Uurimus moraaliprintsiipidest" (An Enquiry Concerning the Principles of Morals), mis põhines kohati "Traktaadi" kolmandal osal.

1752. aastal ilmunud "Poliitilised esseed" (Political Discourses) ja kuueköiteline "Inglismaa ajalugu" (History of England, 1754–1762) tõid talle tuntuse ja majandusliku iseseisvuse.

Filosoofia

[muuda | muuda lähteteksti]

Psühholoogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Hinge kui substantsi ei ole. Teadvus koosneb muljetest ning nende kahvatutest koopiatest ideedest. Nii muljed kui ka ideed võivad olla lihtsad või liitsed. Liitmuljed ja liitideed saadakse lihtmuljete ja lihtideede liitmisel. Teadvus töötab paratamatute reeglite järgi, näiteks mõtlemine toimub varasemast kogemusest saadud assotsiatsioonide toimel.

Hume jaotas assotsiatsioonid sarnasusassotsiatsioonideks, naabrusassotsiatsioonideks ja põhjuslikkusassotsiatsioonideks.

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Enesetapust

[muuda | muuda lähteteksti]

Essees "On Suicide" kaitseb Hume enesetappu.

Ta ütleb, et filosoofia on ülim vastumürk ebausule ja väärale religioonile. Kõik teised vahendid on kasutud või ebakindlad. Lihtne taip ja elukogemus pole tõhus: paljud võimekad ärimehed on elanud jämedaimas ebausus. Isegi rõõmsameelsus ja leebus ei aita; paljud naised, kellel tavaliselt need omadused on, on lasknud ebausul paljud rõõmud mürgitada. Terve filosoofia saab ebausust paremini võitu kui enamikust inimloomuse pahedest ja ebatäiustest. Armastuse või viha, auahnuse või kitsiduse juured on meelelaadis ja afektsioonides, mida kõige tervemgi mõistus vaevalt kunagi täielikult parandab, aga ebausk, mis põhineb vääral arvamusel, kaob kohe, kui tõene filosoofia inspireerib õigemaid sentimente kõrgemate jõudude kohta. Ravimi tõhusust saab siin takistada ainult väärus. Cicero (De divinatione ii. 72, 150) ütleb, et ebausklik inimene on alati õnnetu, isegi uni, mis teisi muredest vabastab, toob talle hirmu unenäoennete pärast.

Cicero lisab, et kuigi ainult surm saab tema viletsusele lõpu teha, ei julge ta seda pääseteed kasutada, vaid pikendab oma elu ainult asjatust hirmust, et ta võib oma loojat pahandada, kui ta kasutab seda võimet, millega heategev olend on teda varustanud. Ebausk on temalt röövinud Jumala ja looduse annid, ja kuigi üksainus samm võiks teda valu ja kurbuse vallast välja viia, hoiavad ebausu ähvardused teda vihatud elu küljes, mida peamiselt ebausk teebki viletsaks. Neil, keda elu hädad on sundinud seda vahendit kasutama, kuid kellel see sõprade hoole tõttu pole õnnestunud, on harva julgust teistsuguseks surmaks ja otsustavust seda uuesti teha. Nii suur on surmahirm, et kui surm näitab end kujul, millega inimene pole püüdnud oma kujutlust lepitada, siis see omandab uue hirmsuse ja saab tema õrnast julgusest võitu. Aga kui sellele loomulikule argusele lisanduvad ebausu ähvardused, kaotavad inimesed kogu kontrolli oma elu üle, sest see ebainimlik türann röövib meilt needki paljud naudingud, milleks meil on tugev kalduvus.

Püüame siin inimestele algse vabaduse tagasi anda, uurides tavalisi argumente enesetapu vastu ning näidata, et see tegu võib kõigi antiikfilosoofide sentimentide järgi olla süüst vaba. Kui enesetapp on kuritegelik, peab ta olema üleastumine kohusest Jumala, ligimese või iseenda ees.

Tõestamiseks, et enesetapp ei astu üle kohusest Jumala ees, piisab ehk järgnevast. Materiaalse maailma ülalpidamiseks kehtestas Jumal üldised ja muutumatud seadused, millega kõiki kehasid hoitakse nende õiges vallas ja funktsioonis. Loomade ülalpidamiseks andis ta neile kehalised ja vaimsed võimed, millega neid hoitakse selles eluviisis, milleks nad on määratud. Need kaks printsiipi tungivad pidevalt sisse teineteise valda ning aeglustavad või kiirendavad teise toimimist. Nende mittetäielikust lahusolekust ei teki segadust, vaid üllatav harmoonia ja proportsioon, mis annab kõige kindlama argumendi kõrgeima tarkuse kohta. Jumalik ettehoole ei ilmne vahetult igas toimingus, vaid hoiab kõike ülal nende üldiste ja muutumatute seadustega, mis on aegade algusest kehtestatud. Kõiki sündmusi võib pidada Jumala tööks, sest need tulenevad loodutele antud võimetest. Kõik sündmused on Jumala silmis ühtviisi tähtsad ja ta on kõiki ette näinud. Ta pole ühtki sündmust üldiste seaduste alt välja võtnud oma vahetuks tööks. Kui jumal oma erilise tahtega üldisi seadusi rikub, siis see jääb inimeste vaatluse alt täielikult välja. Kui elutu loodus toimib inimeste huve ja olukorda arvestamata, siis saavad inimesed oma võimete abil enda eest hoolitseda. Mis on siis selle printsiibi tähendus, et inimene, kes elust väsinuna ning vaevast ja viletsusest jahituna vapralt ületab loomuliku surmahirmu ning põgeneb sellelt julmalt näitelavalt, et ta peaks esile kutsuma Looja meelepaha Jumala pädevusse sekkumise ja universumi loomuliku korra rikkumise pärast? Kas siis Jumal reserveeris inimeste elu võtmise endale ega jätnud seda universumi üldiste seaduste juhtida? See on ilmselt väär; inimeste elu sõltub samadest seadustest nagu teiste loomade elu ning allub samadele mateeria ja liikumise seadustele. Kas sellepärast, et inimeste elu sõltub mateeria ja liikumise üldistest seadustest, on iseendalt elu võtmine kuritegelik, sest neisse seadustesse sekkuda või nende toimimist häirida on igal juhtumil kuritegelik? Aga see tundub absurdne, sest kõigil loomadel on oma võimete piires täielik voli looduse toimimist muuta. Seda teeb inimese iga tegu ja liigutus. Selleks et näidata, et endalt elu võttes looduse käiku muuta ei tohi, on tarvis põhjendit, miks see juhtum on erandlik. Kas sellepärast, et inimelu on nii tähtis? Aga universumi jaoks ei ole inimelu tähtsam kui austri elu. Ja olgu selle tähtsus kui tahes suur, on loodus jätnud selle inimese äranägemise hooleks. Kui inimestel poleks õigust oma elu käsutada, siis oleks sama kuritegelik püüda oma elu säilitada. Juuksekarv, kärbes, putukas suudab hävitada selle vägeva olendi, kelle elu on nii tähtis. Kas on absurdne eeldada, et inimese äranägemine võib legitiimselt kõrvaldada selle, mis sõltub nii tähtsusetutest põhjustest? Kas arvate, et ma sellepärast nurisen jumaliku ettehoolde üle või nean enda loomist, et ma teen lõpu elule, mis jätkudes teeks mind õnnetuks? Kaugel sellest; olen lihtsalt teadlik sellest, et edasine elu oleks õnnetu, aga ma tänan ettehoolet hüve eest, mida olen nautinud, ja võime eest mind ootavast halvast hoiduda. (Agamus Deo gratias, quod nemo in vita teneri potest. Seneca, Epistulae 12) Sina, kes sa rumalast peast arvad, et sul seda võimet pole ning sa pead oma vihatud elu jätkama, nurised ettehoolde üle. Sina ju õpetad, et mis halb mind ka ei tabaks, tuleb mul ettehooldega leppida, sest kõik on Jumala töö, ka inimeste teod. Nii et ka siis, kui ma langen oma mõõga läbi, võtan ma surma vastu Jumalalt. Alistumine ettehooldele igas hädas ei välista inimlikku oskust ja usinust, kui nende abil on võimalik häda vältida või sellest pääseda. Miks ma siis ei või kasutada mis tahes vahendit? Kui minu elu ei kuuluks mulle, oleks minust kuritegelik ka seda ainult ohtu seada ning keegi, kes seda kuulsuse või sõpruse pärast teeb, ei tohiks nimetada kangelaseks. Ettehoolet ei saa inimene kahjustada (Tacitus, Annales i. 79) Vana-Rooma ebausu järgi on ebavaga jõesänge muuta, Prantsusmaa ebausu järgi on ebavaga rõugete vastu vaktsineerida, tänapäeva Euroopa ebausu järgi on ebavaga oma elu lõpetada. Miks siis ei ole ebavaga maju ehitada, maad harida ja ookeanil seilata? Aga väidetakse vastu, et ettehoole on pannud sind otsekui tunnimeheks, ja kui sa deserteerid, oled süüdi mässus Jumala vastu ja pahandad teda. Aga kust sa võtad, et ettehoole on mind tunnimeheks pannud? Minu sünnil on pikk põhjuste ahel, ja paljud põhjused olenesid inimeste tahtlikest tegudest. Aga ükski neist poleks toimunud ettehoolde nõusoleku ja kaasabita, ja oma eluväsimusest ma võingi järeldada, et mind on tunnimehepostilt ära kutsutud. Ettehoole on pannud mind ka praegu sellesse tuppa; kas ma ei või siis lahkuda, kui ma heaks arvan, ilma et oleksin desertöör? Kui ma olen surnud, jätkavad minu keha koostisosad oma osa täitmist universumis; universumi kui terviku seisukohast pole see suurem muutus kui minu lahkumine toast. Inimene võib küll häirida ühiskonda ja sellega Jumalat pahandada, kuid maailma ta ei suuda häirida.

Ja kuidas on näha, et ühiskonna häirimine Jumalat pahandab? Inimloomuses olevast süü- ja kahetsustundest ning laitusest. Vaatame nüüd, kas enesetapp on niisugune tegu, kas see rikub meie kohust ligimese ja ühiskonna ees. Elust lahkuv inimene ei kahjusta ühiskonda, vaid ainult lakkab head tegemast; kui see on kahju, siis kõige väiksemat sorti. Tundub, et kõik meie kohustused teha ühiskonnale head eeldavad midagi vastastikust. Ma saan ühiskonnalt kasu ning seetõttu peaksin edendama selle huvisid, aga kui ma ühiskonnast täielikult tagasi tõmbun, kas ma saan siis veel seotud olla? Aga kui pidada meie kohustusi head teha igikestvaks, siis kindlasti on neil mingid piirid; ma ei ole kohustatud tegema ühiskonnale väikest head suure kahju hinnaga mulle endale; miks ma peaksin siis pikendama õnnetud elu pisikese kasu pärast, mida avalikkus võib-olla minult saab? Kui ma vanuse ja haiguste pärast on õigus mis tahes ametist lahkuda, pühendudes enda kaitsmisele nende hädade eest ja leevendades oma tulevase elu viletsust nii palju kui võimalik, miks ma ei võiks siis neile viletsustele kohe lõpu teha teoga, mis ei ole ühiskonnale kahjulikum? Aga oletame, et ma ei suuda enam ühiskonnale kasuks olla, oletame, et olen ühiskonnale koormaks ja minu elu takistab kellelgi olla ühiskonnale kasulikum; siis ei ole elust loobumine mitte ainult süütu, vaid ka kiiduväärne. Ja enamik inimesi, kellel on kiusatus elust loobuda on sellises olukorras. Inimene osaleb vandenõus avalikes huvides, ta on kahtluse all, teda ähvardab võllas ning ta teab, et ta on nii nõrk, et annab piinamisel saladuse välja. Kas ta mitte ei teeniks siis avalikku huvi paremini, kui ta teeks oma elule kiire lõpu nagu Filippo Strozzi noorem? Või oletame, et pahategija on õiglaselt mõistetud häbistavasse surma? Miks ta ei võiks siis oma karistust ennetada, säästes end lähenevale surmale mõtlemise ärevusest? Ta ei sekku ettehoolde asjadesse rohkem kui see, kes teda surma mõistis, ja tema vabasurm on ühiskonnale sama kasulik kui hukkamine.

Selles, et enesetapp võib sageli olla kooskõlas asjaosalise huvidega ja tema kohusega enda ees, ei saa olla kahtlus kellelgi, kes möönab, et vanus, haigus või halb saatus võib teha elust koorma, mis on hullem kui hävimine. Vaevalt on keegi loobunud elust, mis on väärt elamist. Loomulik surmahirm on nii suur, et väikesed motiivid ei saa meid sellega lepitada; ja kui meile ei tundu enesetapja olukord nii hull, siis võime vähemalt kindlad olla, et ta on niisugune ravimatu halb meeleolu, mis mürgitab igasuguse naudingu, nii et ta on sama õnnetu nagu see, kellele on osaks saanud kõige rängem saatus.

Kui enesetappu pidada kuriteoks, siis saab sellele tõugata ainult argus. Kui see pole kuritegu, siis peaksid nii elutarkus kui ka julgus panema meid kohe elust vabanema, kui see muutub koormaks. See on ainus viis, kuidas me siis saame ühiskonnale kasu tuua, andes eeskuju, mis jätaks igaühele alles õnne võimaluse elus ja vabastaks teda tõhusalt igasugusest ohust ja õnnetusest.

(Oleks kerge tõestada, et enesetapp on sama seaduslik kristluse järgi, kui see oli paganatele. Pole ühtki Pühakirja teksti, mis seda keelaks. Pühakirjas soovitatakse küll ettehooldega leppimist, kuid see peab silmas allumist ainult vältimatutele pahedele, mitte sellistele, millest elutarkuse või julguse abil jagu saab. Tapmise keed on ilmselt mõeldud välistama ainult teiste tapmist, kelle elu üle meil pole voli. See, et seda käsku, nagu enamikku teisigi Pühakirja käske, tuleb mõistuse ja terve mõistuse abil modifitseerida, on selge surmanuhtluse rakendamise praktikast, mis on seaduse kirjatähega vastuolus. Aga isegi kui see käsk oleks surmanuhtluse vastu, poleks sellel praegu autoriteeti, sest kogu Moosese seadus on tühistatud, niivõrd kui see pole kehtestatud loomuõigusega, ja sellega pole see keelatud. Cato Noorem ja Brutus, Arria ja Porcia toimisid kangelaslikult; nende jäljendajad peaksid saama järelpõlvedelt samasugust kiitust. Plinius Vanem ütleb, et võime enesetappu sooritada on inimeste eelis jumalate ees: Deus non sibi potest mortem consciscere si velit, quod homini dedit optimum in tantis vitæ pœnis (ii, ptk 5).)

Mõju

[muuda | muuda lähteteksti]

Psühholoogias sai Hume'ist alguse assotsiatsionism.

Teosed

[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Scotlands People Connecting Generations. Eluloolised andmed". Originaali arhiivikoopia seisuga 18. detsember 2014. Vaadatud 16. veebruaril 2015.
  2. ↑ Gerhard Streminger. David Hume. Der Philosoph und sein Zeitalter. Ein Biographie., C. H. Beck, München 2011, ISBN 978-3-406-61402-6, lk 54
  3. ↑ Vanemate eluloolised andmed.
  4. ↑ Hume, D., The Letters of David Hume, Volume 1, Oxford University Press, 2011, pp. 1-2.
  5. ↑ David Hume. My Own Life. – D. F. Norton (toim). The Cambridge Companion to Hume, Cambridge University Press 1993, lk 351.
  6. ↑ Kirjas Jemmy Birchile, tsiteeritud raamatus: E. C. Mossner. The Life of David Hume, Oxford University Press 2001, lk 626.
  7. ↑ David Hume. A Kind of History of My Life. – D. F. Norton. The Cambridge Companion to Hume, Cambridge University Press 1993, lk 346: "kui olin umbes kaheksateistkümneaastane, siis tundus, et mulle on avanenud uus mõttelava, mis vaimustas mind mõõdutult ning pani mind noortele inimestele omase tulisusega kõrvale heitma kõik muud naudingud ja tegevused ning pühenduma täielikult sellele."
  8. ↑ Vt Oliver A. Johnson. The Mind of David Hume, University of Illinois Press 1995, lk 8–9.
  9. ↑ Mossner, 193.
  10. ↑ David Hume. The Letters of David Hume, kd 1, Oxford University Press, 2011, lk 13–15.
  11. ↑ Gerhard Streminger. Hume mit Selbstzeugnissen und Bilddokumenten, Reinbek/Hamburg 1986, lk 17–24.
  12. ↑ Heiner F. Klemme. David Hume zur Einführung, lk 11–15.
  13. ↑ David Hume. Mein Leben, lk LIII.
  14. ↑ Heiner F. Klemme. David Hume zur Einführung, lk 16–17. Jens Kulenkampff. David Hume, 2. trükk, Beck, München 1989, lk 18.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=David_Hume&oldid=6711479"