Mine sisu juurde

Andres Ehin

Allikas: Vikipeedia
Andres Ehin
Andres Ehin kirjandusfestivalil HeadRead
29. mail 2011
Sündinud 13. märts 1940
Tallinn
Surnud 10. detsember 2011 (71-aastaselt)
Puhkepaik Tallinna Metsakalmistu[1]
Rahvus eestlane
Haridus Tartu Riiklik Ülikool
Elukutse luuletaja, kirjanik, tõlkija
Žanr sürrealism
Tuntud teoseid "Uks lagendikul" (1971)
"Tumedusi rüübatan" (1988)
Tunnustus Loend
Abikaasa Ly Seppel (a 1975)
Lapsed Kristiina Ehin, Eliisa Ehin

Andres Ehin (13. märts 1940 Tallinn – 10. detsember 2011) oli eesti luuletaja, proosakirjanik ja tõlkija.

Haridus

[muuda | muuda lähteteksti]

1958. aastal lõpetas ta Tallinna 21. Keskkooli ja 1964. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogina soome-ugri keelte erialal.

Töökohad

[muuda | muuda lähteteksti]

Poliitiline tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

Andres Ehin oli aastail 1968–1989 NLKP liige. 1990. aastal astus ta Eesti Sotsiaaldemokraatlikku Parteisse.[2] Samal aastal oli Ehin Raplamaa Rahvarinde esimees. Ta kandideeris 1995 Eesti Roheliste ja Eesti Rojalistliku Partei (valimisliidu Neljas Jõud) nimekirjas Riigikokku (kandidaat nr 1366), aga ei osutunud valituks.[3]

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]
Ludmilla Siim, "Andres Ehini portree" (1974). Tartu Kunstimuuseum

Eesti luuletajatest mõjutasid Andres Ehinit enim Artur Alliksaar, Ilmar Laaban ja Jaan Kaplinski. Sõprus viimasega avardas tunduvalt Ehini silmaringi. Inspireeriv oli ka kokkupuude sölkuppidega. Ehinit peetakse Ilmar Laabani kõrval teiseks eesti sürrealistlikuks luuletajaks. Peale sürrealismi on tema luulele impulsse andnud hispaania modernism, ekspressionism, imažinism ja vanaida luule.

Andres Ehin esines korduvalt rahvusvahelistel luulefestivalidel, sealhulgas Lõuna-Ameerikas. 24. oktoobril 2001 esines ta luulekavaga Tallinnas Kirjanike majas.

Andres Ehin tõlkis proosat ja luulet inglise, vene, soome, prantsuse, saksa, hispaania, iiri, itaalia, rootsi, sloveeni ja sölkupi keelest ning Ly Seppeli abiga ka türgi keelest, ungari keelest ja vanausbeki keelest ja Amiran Kaladze abiga gruusia keelest ja Knut Skujenieksi abiga läti keelest. Tema luuletõlkemeetodiks on "hingemaastiku" edasiandmine.

Ehini luuletusi on tõlgitud vene, läti, leedu, islandi, soome, rootsi, inglise, saksa, taani, galeegi, prantsuse, ungari, gruusia, hollandi, jaapani, makedoonia, norra, tšehhi, shetlandi, slovaki, sloveeni, ukraina ja hispaania keelde.

Andres Ehini luuletusi on jaapani keelde tõlkinud Ülemaailmse Haikuassotsiatsiooni president Natsuishi Ban'ya. Aastal 2008 andis ta Jaapanis välja Ehini haikukogumiku "Sitikas suudleb kuud.[4] The Chafer Kisses The Moon. Koganemushi ga tsukini kisu suru". Luuletuste teine tõlkija on Jaapani üks hinnatuimaid modernistlikke luuletajaid Fujitomi Yasuo, kellega koostöös anti 2010. aastal Eestis välja kahe luuletaja vastastikku tõlgitud vabavärsside kogu "Kuitund. The If Hour. Shiroi hi".[4]

Veljo Tormis, Aleksander Müller, Rein Rannap, Kaarel Kilvet, Jakob Juhkam ja Vaiko Eplik on kirjutanud Andres Ehini tekstidele laule.

Teosed

[muuda | muuda lähteteksti]

Luulekogud

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Hunditamm" (1968)
  • "Uks lagendikul" (1971)
  • "Luba linnukesel väljas jaurata" (1977)
  • "Vaimusõõrmed" (1979)
  • "Tumedusi rüübatan" (1988)
  • "Täiskuukeskpäev" (1990)
  • "Teadvus on ussinahk" (1995)
  • "Paluteder ja mutrikorjaja" (2004, sisaldab ka tõlkeluulet)
  • "Udusulistaja. Luuletusi 2004–2007" (2008)
  • "Sitikas suudleb kuud : haikukogu" – "A Chafer Kisses The Moon : Haiku Collection" [Jim Kacian]. – "黄金虫が月にキスする" [tlk Ban’ya Natsuishi] (2008) (Tekst eesti, inglise ja jaapani keeles)
  • "Kuitund = The If Hour" /autorid Andres Ehin ja Fujitomi Yasuo; tlk Ricard Dadell jt (2010)
  • "Pilvest ja varesest : Luulet 2010–2011" (2012)
  • "Kimbuke sinilolli" (2020)

Valikkogu

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Täiskuukeskpäev. Valitud luuletusi 1959–1988" (1990)
  • "Igavik vannitoas : Valikkogu" (2010)

Koondkogu

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Alateadvus on alatasa purjus" (2000)

Romaanid

[muuda | muuda lähteteksti]

Lühipalade kogumik

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Ajaviite peerud lähvad lausa lõkendama" (1980)

Näidendid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Karske õhtupoolik" (Lembit Vahaku varjunime all, koos Enn Mikkeri ja Rein Siimuga, Loomingu Raamatukogu 1972, nr 27)
  • "Kalevipoja lood" (lavastatud Eesti Nukuteatris, 1988)
  • "Tagaaetav. Lugu Rummu Jürist" (etendatud Lelle mõisapargis suvelavastusena 2000)
  • "Volquin Varbola all ehk saatuslik kihlvedu" (etendatud Varbola linnuses suvelavastusena, 2007)

Tõlked

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Juri Oleša. "Kadedus" (1971)
  • Arkadi ja Boriss Strugatski. "Tigu nõlvakul" (1971)
  • Fjodor Dostojevski. "Ülestähendusi põranda alt" (koos Lembe Hiedeliga, 1971, 2. trükk 2004)
  • Roald Dahl. "Musi mopsti" (1975)
  • Leonid Sobolev. "Kapitaalremont" (koos Peet Lepikuga 1976)
  • Pu Songling. "Libarebased" 1977
  • Ivan Nikitin, Fjodor Tuttšev, Afanassi Fet. "Ilmsi ja ulmsi" (koos Ly Seppeli ja Peeter Ilusaga; 1977)
  • "Üheksateist ööd" (koos Ly Seppeliga, 1979, valitud lugusid araabia jutukogust "Tuhat üks ööd")
  • Rahim Essenov, Anatoli Šalašov. "Turaani pisarad" (koos Ly Seppeliga 1979)
  • "Unesnõiduja" (1981, tšuktši muinasjuttude ümberjutustused)
  • Heinrich Hoffmann. "Kolumats" (1982)
  • "Tuhat üks ööd" (koos Ly Seppeliga, I-II, 1984; üheköiteline uusväljaanne 2005)
  • Yunus Emre. "Olen algus ja lõpp" (koos Ly Seppeliga; 1986)
  • Pu Songling. "Libarebased ja kooljad : hiina armu- ja hirmujutud" (1986 ; 2008)
  • Wilhelm Busch. "Lugusid" (1987)
  • Alistair Maclean. "Põrguspisilane" (1994)
  • Desmond Bagley. "Vaenlane" (1996)
  • "Isahirve öö : XX sajandi türgi luulet" (koos Ly Seppeliga; 1997)
  • "Kaarsild". Soome luulet 1920–1950 (koos Ly Seppeli ja teistega; 1997)
  • Clarissa Pinkola Estés. "Naised, kes jooksevad huntidega : müüte ja pajatusi ürgnaise arhetüübist" (koos Ly Seppeliga 1997 ; 2010)
  • James Oldham, Tony Key, Igor Yaro Starak. "Risk olla elus. Sissejuhatus gestaltteraapiasse" (1998)
  • Carol Shields. "Kivist päevaraamatud" (1999)
  • P. Mustapää. "Linnupüüdja. Valik luuletusi" (koos Ly Seppeliga; 2000)
  • Robert Bly. "Ürgmees" (koos Kristiina Ehini ja Taavi Tatsiga; 2001)
  • Terri Morrison, Wayne A. Conaway, George A. Borden. "Maailma äri ja kultuuri käsiraamat" 1–3 (2002)
  • Robert Bly. "Ürgmees : Raamat meestest" (koos Kristiina Ehini ja Taavi Tatsiga; 2002)
  • Kaksainus : maailma armastusluulet" (koos Ly Seppeliga; 2004)
  • Eeva-Liisa Manner. "Hüüd tuulde : valik luuletusi" (koos Ly Seppeliga; 2007)
  • Svetlana Aleksijevitš. "Tšernobõli palve" (2007)
  • Tommy Hellsten. "Olla lapsevanem : Võimu vastutustundlikust kasutamisest" (2008)
  • Pär Hansson. "Valguseraasud" (koos T. Arnoveriga; 2010)
  • "Lind tulemäe kohal : valik XX sajandi teise poole türgi luulet" (koos Ly Seppeliga; 2010)

Ekraniseeringud

[muuda | muuda lähteteksti]

2007. aasta mais valmis filmikassett "Must lagi", milles 7 eesti joonisfilmitegijat olid animeerinud ühe eesti kirjaniku luuletuse, igaüks erineva luuletaja oma. Igaüks valmistas sedasi kaheminutilise joonisfilmi. Priit Tender oli animeerinud Andres Ehini luuletuse "Taimne direktor", mida esitab autor.

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestuse jäädvustamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Andres Ehini vanemad olid Venemaal sündinud ning seal saksa luterlikus gümnaasiumis hariduse saanud eestlased, kes olid 1921 opteerunud Eestisse. Nad valdasid vene ja saksa keelt sama hästi kui eesti keelt. Kodus valitses kosmopoliitlik õhkkond. Isa Alfred Ehin oli maksuameti asedirektor ja ema Alice Ehin oli välisministeeriumi tõlk.[7] Nad tundsid hästi vene, saksa ja prantsuse luulet. Andres Ehini ema õde oli Ida Käsper (Ida Keerdo), Paul Keerdo abikaasa.

Andres Ehini sugulane Kalev Ehin (USA-s vahel Charles Ehin) oli USA-s kõrge sõjaväetegelane, kelle ülesandeks oli kontrollida, et USA presidendi tuumakohvri ja tuumarakettide väljalaskeplatsdarmi vahel oleks alati olemas elektrooniline side. Vietnami sõjas oli Kalev Ehin USA õhuluure ülem, USA sõjaväebaasi asejuhataja Taiwanil ja Iraani šahhi lendurite (nii hävitus- kui ka luurelendurite) väljaõppe ülem. Hiljem oli ta management'i professor Utah' ülikooli Westminster College'is.

Andres Ehin oli 3. oktoobrist 1975 abielus Ly Seppeliga. Neil on tütred Piret, Kristiina ja Eliisa. Esimesest abielust komiga on Ehinil poeg Ivar ja tütar Anne. Alates 1974. aastast elas ta Ly Seppeli isalt päritud majas Raplas.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ https://www.kalmistud.ee/g60/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_kalmistu=25&filter_hauaplats_hauaplats=295642[alaline kõdulink]
  2. ↑ https://jaakjuske.blogspot.com/2010/09/20-aastat-eesti-sotside-taassunnist.html#!/2010/09/20-aastat-eesti-sotside-taassunnist.html
  3. ↑ Riigikogu valimine. 5. märts 1995. Vabariigi valimiskomisjoni koduleht. (Kasutatud 14. aprillil 2010.)
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Adamson-Ericu muuseumis meenutatakse Andres Ehinit, pressiteade, 13.05.2013
  5. ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
  6. ↑ Mikomägi, Margus (29. aprill 2023). "Ly Seppel-Ehin: see on ehk lapsik, aga ma luuletasin tegelikult Andresele. Nüüd pole enam kellelegi luuletada". Maaleht. Vaadatud 29. aprillil 2023.
  7. ↑ Andres Ehin. Lühike elulugu. Eesti Elu. Estonian World Review, 15. jaanuar 2010

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Andres_Ehin&oldid=6389234"