Sixtus V

Sixtus V
Sünninimi	Felice Peretti
Valitsemisaja algus	24. aprill 1585
Valitsemisaja lõpp	27. august 1590
Eelkäija	Gregorius XIII
Järeltulija	Urbanus VII
Sünnikuupäev	13. detsember 1521
Sünnikoht	Grottammare
Surmakuupäev	27. august 1590
Surmakoht	Rooma

Prinditavat versiooni ei toetata enam ja selles võib olla viimistlusvigu. Palun uuenda enda brauseri järjehoidjad ja kasuta selle versiooni asemel brauseri harilikku prindifunktsiooni.

Sixtus V (Felice Peretti; 13. detsember 1521 – 27. august 1590) oli paavst aastatel 1585–1590. Ta oli 227. paavst. Tema hüüdnimi oli Raudne Paavst.

Felice Peretti sündis Grottammares aedniku või talutöölise Peretto Peretti ja Marianna da Frontillo kolmelapselises peres noorima pojana. Järgmine lihtrahva seast pärinev paavst oli Innocentius IX. Felice Peretti vanemad olid põgenikud Dalmaatsiast ja nooruses teenis ta leiba seakarjusena. Tema onu Salvatore oli munk Montalto lähedal asuvas frantsisklaste kloostris, kus Felice Peretti hakkas käima üheksa-aastaselt. 12-aastaselt otsustas ta liituda frantsisklastega. Hiljem tunti teda ka Felice Peretti di Montalto nime all. Ta tegutses Montalto, 1536 Fermo, 1538 Pesaro, 1539 Iesi ja 1540 Arcevia konventides. 1540 asus ta õppima Fermo ülikooli ja jätkas õpinguid 1543–1544 Bolognas. 1541 sai ta diakoniks.

Felice Peretti õpetas Riminis ja Sienas metafüüsikat ja kanoonilist õigust, 1547 ordineeriti ta Sienas preestriks ja 1548 sai ta Fermo ülikoolis teoloogiadoktori kraadi, mille järel sai 22. juulil 1548 magistriks. 1552 tuli ta kardinal Rodolfo Pio de Carpi kutsel Rooma, kus ta sai tuntuks oma paastuajal peetud innukate jutlustega. 1556 asus ta Paulus IV teenistusse. Veneetsia inkvisiitorina sai Felice Peretti tuntuks oma karmusega ja võeti kohalike võimude soovitusel ametikohalt maha. Hispaaniasse lähetatud delegatsiooni koosseisus läks ta tülli legaat Ugo Boncompagniga ja kui too sai 1572 paavstiks Gregorius XIII nime all, tõmbus Peretti aktiivsest tegevusest tagasi oma villasse, kus ta valmistas ette teost püha Ambrosiuse kohta. Ta osales kardinalina 2 konklaavil 1572 ja 1585.

Ametid

1548–1551 Fermo kooli kardinalprefekt
1551–1553 frantsisklaste konvendi rektor Sienas
1553–1556 San Lorenzo frantsisklaste konvendi regent Napolis
Juulis 1556 Friari frantsisklaste konvendi rektor Veneetsias
1556 kuuria reformikomisjoni liige
17. jaanuar 1557 – 1560 Veneetsia inkvisiitor
1560–1585 professor Roomas ja Rooma inkvisitsiooni teoloogiline konsultant
1561–1566 frantsisklaste prokuraator
1565 Hispaaniasse lähetatud delegatsiooni liige
1566–1585 frantsiskklaste generaalvikaar
15. november 1566 – 17. detsember 1571 Sant' Agata dei Goti piiskop (pühitseti piiskopiks 12. jaanuaril 1567)
Pius V pihiisa
17. mai 1570 kardinalpreester
9. juuni 1570 – 24. aprill 1585 San Girolamo degli Schiavoni kardinalpreester
17. detsember 1571 – 14. august 1577 Fermo piiskop

1585. aasta konklaav

Sixtus V valiti paavstiks 24. aprillil 1585 Vatikani paavstipalees ja krooniti 1. mail kardinal Ferdinando de' Medici poolt. Ta võttis nime frantsisklasest paavsti Sixtus IV järgi. Hiljem sai frantsisklastest paavstiks veel Clemens XIV. 21.–24. aprillini toimunud konklaavil osales 42 kardinali. Tema kroonimise auks kirjutas Palestrina heliteose sõnadele "Tu es pastor ovium".

Kuuriareform

Sixtus V avaldas 3. detsembril 1586 apostelliku konstitutsiooni "Postquam verus", mille järgi:

ei tohtinud korraga ametis olla rohkem kui 70 kardinali: 6 kardinalpiiskoppi, 50 kardinalpreestrit ja 14 kardinaldiakonit. See otsus sätestas kardinalide maksimaalarvu, mis seni oli määratletud Konstanzi oikumeenilise kirikukogu poolt ja see jäi muutumatuks Johannes XXIII ajani;
abieluvälisest suhtest sündinud isikud ei tohi saada kardinalideks;
kardinalideks ei tohi saada isikud, kel on lapsi või lapselapsi;
kardinalideks pühitsetavad peavad omama 4 madalamat vaimulikupühitsust vähemalt aasta enne kardinaliks pühitsemist;
kui kardinalid ei viibi pühitsemiseks määratud ajal Roomas, peavad nad Rooma tulema aasta jooksul, et saada pühitsust, muidu ei käsitleta neid kardinalidena;
kardinaldiakonid peavad olema vähemalt 22-aastased ja ordineeritud aasta jooksul.

22. jaanuaril 1588 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga "Immensa aeterni" reorganiseeris Sixtus V Püha Tooli riigisekretariaadi, moodustades selle koosseisus 6 sekulaaradministratsiooni ja 15 kardinalide kongregatsiooni:

Annona kongregatsioon
Avaliku Hoolekande kongregatsioon
Katoliku Hariduse kongregatsioon
Keelatud Raamatute Nimekirja Sätestamise kongregatsioon
Inkvisitsiooni kongregatsioon (Püha Inkvisitsioon, Püha Amet)
Katoliku Koguduste Rajamise kongregatsioon
Kiriku Ajalike Dominioonidega Peetavate Konsultatsioonide kongregatsioon
Paavstliku Laevastiku kongregatsioon
Piiskoppide kongregatsioon
Regulaarvaimulikkonna kongregatsioon
Jumalateenistuse ja Sakramentide Korralduse kongregatsioon
Signatura gratiae kongregatsioon
Teede, Sildade ja Veeteede Arendamise kongregatsioon
Trento Oikumeenilise Kirikukogu Otsuste Teostamise kongregatsioon
Vatikani Trükikoja kongregatsioon

Välispoliitika

Sixtus V ekskommunitseeris 9. septembril Navarra kuninga ja Prantsusmaa troonipärija 1585 Navarra Henri ja toetas Felipe II poliitilisi nõudmisi Prantsusmaal.

Ta lubas Hispaania kuningale saata raha, kui Hispaania sõjakäik Inglismaa vastu õnnestub. Pärast Võitmatu Armaada lüüasaamist ei saatnud paavst Felipe II nõudmistele vaatamata talle raha.

Sixtus V soovis türklaste vastu korraldada ristisõda.

Ta toetas Poola kuningaid Stefan Batoryt ja Zygmunt III-t.

Sixtus V soosis Genfi liitmist Savoiaga.

Sisepoliitika

Kaks esimest valitsemisaastat tegeles Sixtus V korra taastamisega Kirikuriigis. Segaduste mahasurumise käigus vahistati tuhanded röövlid ja sunniti aadlit tunnustama paavsti võimu. Sixtus V reformis oma valitsemisajal majandust ja rahandust, mille käigus reguleeriti toiduhindu, kuivendati soid, edendati põllumajandust, toetati villa- ja siidimanufaktuure ja kehtestati uued maksud. Leopold von Ranke andmetel veeti tema ajal Roomasse vilja Baltikumist.

Kiriku institutsioonide reformid

Sixtus V sätestas 20. detsembril 1585 avaldatud konstitutsioonis "Romanus pontifex", et piiskopid peavad regulaarselt külastama Roomat ja tegema paavstile oma piiskopkondade kohta vastava ettekande (ad limina visiit).

29. aprillil 1587 avaldatud motu proprio's "Provida" sätestas ta kiriku varade inventeerimise korra.

Sixtus V andis foillantide käsutusse Roomas Santa Pudenziana kiriku.

1. juulil 1588 tunnustas ta Francesco Carraciolo rajatud kongregatsiooni.

1589 moodustas ta ambrosiaanide kloostritest moodustatud kongregatsiooni ja saatis laiali Gaudenti rüütliordu.

Tema ajal soovisid frantsiskaani konventuaalid saada endile kogu ordu vikaari tiitlit, kuid tulemusteta.

Sixtus V määras paavsti protonotarite arvuks 12.

Ta saatis 1589 laiali gaudenti ordu.

Liturgilised reformid

Sixtus V määras ametisse "Vulgata" revideerimise komisjoni, kuid ta leidis, et see tegutseb liiga aeglaselt, mille tõttu otsustas ta ise "Vulgatat" revideerida ja kinnitas 2. mail 1590 oma variandi katoliku kiriku ametlikuks tõlkeks. Pärast tema surma see variant kõrvaldati ja Clemens VIII ajal ilmus revideeritud "Vulgata".

Sixtus V taunis simooniat ja kiriku ametikohtade pluralismi.

1587 lubas ta karmeliitidel tähistada 16. juulit neitsi Maarjale pühendatud kirikupühana ja kinnitas taas 26. novembril tähistatavat neitsi Maarja templisesitlemise kirikupüha, mille Pius V oli kirikukalendrist kõrvaldanud.

Lateraani palee renoveerimisel leidsid töölised palee vanade osade lammutamisel nende Rooma keisrite münte, kes tunnustasid kristlust. Sixtus V lasi nende keisrite auks koostada palveid, mis sätestati 1. detsembril 1587 avaldatud bullas "Laudemus viros gloriosos". Ta sätestas ka indulgentsidena nende leitud vanade müntide omamise.

1588 sätestas ta, et kõik vaimulikud peavad kandma talaari.

Misjon

Sixtus V toetas Indias, Jaapanis, Hiinas ja Brasiilias tehtavat misjonit.

Kristlik eetika ja moraal

1588 avaldatud bullas "Effraenatum" samastas Sixtus V abordi mõrvaga.

Uued piiskopkonnad

17. märts 1586 Itaalias Loreto piiskopkond
24. november 1586 Itaalias Montalto piiskopkond
26. november 1586 Itaalias San Severino piiskopkond
10. detsembril 1586 liideti Itaalias Macerata ja Tolentino piiskopkonnad Macerata-Tolentino piiskopkonnaks
24. mail 1589 muutis ta Itaalias Fermo piiskopkonna peapiiskopkonnaks

Sixtus V rajas ka uusi titulaarkirikuid:

1587 Santi Bonifacio ed Alessi
13. aprillil 1587 San Agostino, Santa Maria della Pace, Santa Maria del Popolo, Santa Maria in Traspontina, San Pietro in Montorio, Santi Quirico e Giulitta, San Salvatore in Lauro ja Santi Trinita al Monte Pincio.

Suhtumine juutidesse

22. oktoobril 1586 avaldas Sixtus V bulla "Christiana pietas", milles kinnitas privileegid juutidele ja kutsus nad tagasi Kirikuriiki.

Onupojapoliitika

Sixtus V õde Camilla abiellus Giambattista Mignucciga ja sai 1588 Venafro markiisiks. Nende tütar Maria Felice Mignucci Peretti abiellus 1570 Fabio Damasceniga ja tema poeg Alessandro Damasceni Peretti sai kardinaliks.

Kanoniseerimised

Sixtus V kanoniseeris 18. mail 1588 Didacuse ja Trento Siimeoni. Ta kuulutas 14. märtsil 1587 avaldatud bullaga "Triumphantis Hierusalem" Bonaventura Kiriku doktoriks.

Kardinalide pühitsemised

Sixtus V pühitses oma ametiajal 33 kardinali 8 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 4 prantslast, 1 hispaanlane, 1 inglane ja 1 ungarlane. Tema ajal sai kardinaliks tulevane paavst Clemens VIII.

konsistoorium 13. mail 1585
1. Alessandro Damasceni Peretti
konsistoorium 18. detsembril 1585
1. Ippolito Aldobrandini (Clemens VIII).
2. Decio Azzolini
3. Enrico Caetani
4. Giovanni Battista Castrucci
5. Federico Cornaro
6. György Draskovics
7. Domenico Pinelli
8. Ippolito de Rossi
konsistoorium 16. novembril 1586
konsistoorium 7. augustil 1587
1. William Allen
konsistoorium 18. detsembril 1587
konsistoorium 15. juulil 1588
1. Giovanni Francesco Morosini
konsistoorium 14.detsembril 1588
1. Francesco Maria Bourbon del Monte Santa Maria
2. Agostino Cusani
konsistoorium 20. detsembril 1589

Sixtus V kultuuriloos

Sixtus V lasi renoveerida Lateraani palee. Tema ajal laiendati Rooma tänavaid ja ehitati uusi akvedukte, mida hiljem tunti Aqua Felice nime all. 1587 asutati Vatikani trükikoda. Ta lasi laiendada Palazzo del Quirinalet. Tema ajal renoveeriti San Girolamo dei Schiavoni hospiits ja kirik. Ta rajas Ponte Sisto lähedale hospiitsi. Tema ajal konstrueeriti Vatikani raamatukogu ruumikamaks ja täiustati Rooma Peetri kiriku kuplit. Ta lasi taastada Traianuse ja Antoninus Piuse ausambad. Tema ajal ehitati Vatikani paavstipalee see osa, kus praegu resideerib paavst. Ta lasi Nicolaus IV mälestuseks püstitada Roomas Santa Maria Maggiore kirikus monumendi.

Taddeo Landini on temast teinud büsti.

5. jaanuaril 1586 avaldas ta apostelliku konstitutsiooni "Coeli et terrae", milles ta mõistis hukka astroloogia.

1586 rajas ta Ecuadoris Quito ülikooli ja toetas Juan de Atienza rajatud kooli Limas. Ta rajas Collegio Montalto Bolognas ja toetas Rooma kolleegiumi tegevust.

David Milleri 1941 esilinastunud filmis "More About Nostradamus" oli Peretti osas Hans Conried.

1992 tegi Daniel Marušić filmi "Papa Sixto V".

Surm

Sixtus V suri 27. augusti õhtul 1590 Roomas Gregorius XIII rajatud suvepalees Quirinali künkal malaariasse ja maeti Santa Maria Maggiore kirikusse. Pärast paavsti surma puhkesid Roomas rahutused, mille käigus tõmmati tema monument aluselt maha.

Legendid

"Catholic Encyclopedia" kajastab legendi, et kui algas 1585 konklaav, saabus kardinal Peretti konklaavile karkudega, teeseldes põdurust, ja kui ta oli osutunud valituks, viskas kargud minema, et kardinalid mõistaksid, kui autoritaarse juhi on nad endale saanud.

1553 reisis grupp frantsiskaani munki ühel vihmasel ja porisel päeval Ancona lähedal, kui nägid nende suunas jalutamas Nostradamust. Nostradamus astus teelt kõrvale, et munki mööda lasta, kuid langes siis ühe munga ette põlvili. Mungad pidasid teda hulluks, sest vend Felice oli madalat päritolu, kuid Nostradamus väitis: "Ma pean laskuma ja põlvitama Tema Pühaduse ees".

Allikad

Luigi Nanni, Tomislav Mrkonjić. Epistolae ad Principes, III, Sixtus V – Clemens VIII (1585–1605). Città del Vaticano, 1997: 1–78.
Bonaventura kuulutamine Kiriku doktoriks 1587 (inglise keeles)
Sixtus V dokumendid

Kirjandus

IV centenario di Sisto V (1585–1590). Le diocesi delle Marche in età sistina. Atti del convegno di studi. Ancona – Loreto 16–18 ottobre 1986. Fano, 1988.
Fridolin Amann. Die Bibel Sixtus' V. Ein Überblick über ihre Geschichte mit neuem Quellenmaterial aus dem venezianischen Staatsarchiv. Freiburg, 1912.
Paul Maria Baumgarten. Eine Benediktion Papst Sixtus' V. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 23, 2 (1909): 119–128.
Paul Maria Baumgarten. Einige Tatsachen über die Bibelbulle Sixtus' V. und ihre kanzleimäßige Behandlung. "Bulletin d'ancienne littérature chrétienne latine" 1 (1921/28): 147–149, "Theologie und Glaube" 14, 1922: 298–305.
Giovanni Benadduci. Dodici lettere inedite di Sisto V. 1888.
Giovanni Benadduci. Sisto documento inedito per la storia di Sisto V. Venezia, 1896.
Giovanni Francesco Bordini. De rebus praeclare gestis a Sixto V. Roma, 1588.
Stefano Borsi. Roma di Sisto V. La pianta di Antonio Tempesta, 1593. Roma, 1986.
Michel de Boüard. Sixte-Quint, Henri IV et la Ligue. La légation du cardinal Caetani en France (1589–1590). "Revue des Questions Historiques", 60, 1932: 59–140.
Almut Bues. Die päpstliche Politik gegenüber Polen-Litauen zur Zeit der ersten Interregna. A. Koller, "Kurie und Politik. Stand und Perspektiven der Nuntiaturberichtsforschung". Tübingen 1998: 133–135.
Bettina Burkart. Der Lateran Sixtus' V. und sein Architekt Domenico Fontana. Berlin, 1987.
Renato Canestrari. Sisto V. Torino, 1954.
Luigi Capranica. Papa Sisto, storia del secolo XVI. Milano, 1884.
Pio Cartechini. La Marca e le sue istituzioni al tempo di Sisto V. Roma, 1991.
Celebrazioni IV centenario del pontificato di Sisto V. Atti del convegno di studi 'Montalto e il Piceno in età sistina'. Montalto Marche 17–18 ottobre 1992. Ascoli Piceno, 1994.
Cesare. Vita di Sisto V. Napoli, 1755.
M. Croci. Sisto V e lo Studio generale di Fermo. "Quaderni dell'Archivio Storico Arcivescovile di Fermo", 3, 1987: 54–87.
Giuseppe Cugnoni. Documenti chigiani concernenti Felice Peretti, Sisto V, come privato e come pontefice. "Archivio della Società Romana di Storia patria. 5, 1882: 1–32, 210–304, 542–589.
Giuseppe Cugnoni. Memorie autografe di Papa Sisto V. "Archivio della Società Romana di storia patria". 1882.
Simonetta Curcio, Mariella Piacentini. Sisto V a Montalto e Grottammare. Urbanistica, architettura, istituzioni, nuovi documenti e libri contabili delle fabbriche. Roma, 1989.
Jules Dumesnil. Histoire de Sixte-Quint. Paris, 1869.
Alphonse Dupront. Art et Contre-Réforme. Les fresques de la Bibliothèque de Sixte-Quint. "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire. École Française de Rome", 48, 1931: 282–307.
Francesco Ercole. Il "Pugnorum Privilegium" di Chieti e Sisto V. "Rivista abruzzese di scienze lettere e arti" 16, 1901: 57–69.
Marcello Fagiolo, Maria Luisa Madonna: Sisto V, I, Roma e il Lazio. Roma, 1992.
Marcello Fagiolo. Da Sisto V a Paolo V: i piani paralleli per l'Esquilino e il Gianicolo. R. Cassetti, G. Spagnesi, "Il centro storico di Roma: storia e progetto". Roma, 2004: 91–105.
Italo de Feo. Sisto V. Un grande papa tra Rinascimento e Barocco. Milano, 1987.
Teobaldo Filesi. Duarte López ambasciatore del re del Congo presso Sisto V nel 1588. "Africa", 23, 1968: 44–83.
Massimo Firpo. Per un'iconografia dell'Inquisizione. Un inedito dipinto di Federico Zuccari per l'elezione di Sisto V. Adriano Prosperi, "Chiesa cattolica e mondo moderno". Bologna, 2007: 123–158.
Lorenzo di Fonzo. I Pontefici Sisto IV (1471–84) e Sisto V (1585–90). Roma, 1987.
Domenico Fontana. Della trasportatione dell'obelisco vaticano, I, Del modo tenuto in trasferire l'obelisco vaticano et delle fabbriche fatte da papa Sisto V. 1590.
Helge Gamrath. Roma sancta renovata. Studi sull'urbanistica di Roma nella seconda metà del secolo XVI con particolare riferimento al pontificato di Sisto V (1585–1590). Roma, 1987.
Enrique García Hernán. La Curia romana, Felipe II y Sixto V. "Hispania Sacra", 46, 1994: 631–649.
Andrea Gardi. Lo Stato in provincia. L'amministrazione della Legazione di Bologna durante il regno di Sisto V (1585–1590). Bologna, 1994.
Erwin Gatz. Papst Sixtus V. und die Vatikanische Bibliothek. W. Aymans, K.-T. Geringer, "Iuri canonico promovendo: Festschrift für Heribert Schmitz zum 65. Geburtstagv. Regensburg, 1994: 769–784.
Isidoro Liberale Gatti. Il più antico avo "Piceno" (ca. 1290) di Sisto V finora appurato. "Miscellanea francescana" 90, 1990: 299–311.
Ignazio Giorgi. Una lettera di Sisto V a Filippo II. "Archivio della Società Romana di storia patria" 14 , 1891: 171–174.
Giovanni Gozzadini. Giovanni Pepoli e Sisto V. Bologna, 1879.
P. Graziani. Sisto V e la riorganizzazione della Santa Sede. Roma, 1910.
Timo Grünbacher. Sixtus V. und seine städtebauliche Tätigkeit. München, 2007.
Germano Gualdo. Documenti dell'Archivio Vaticano per la storia delle Marche nell'età di Sisto V (1585–1590). "Studia Picena", 50, 1985: 27–51.
Germano Gualdo. Sisto V e le diocesi marchigiane. Nota in margine agli Atti di un convegno di studi. "Rivista di storia della chiesa in Italia" 46, 1992: 538–546.
Marco Guardo. II latino del Baronio: la prima dedicatoria a Sisto V negli Annales Ecclesiastici. L. Gulia, "Baronio e le sue fonti". Sora, 2009: 265–288.
Hildebrand Höpfl. Beiträge zur Geschichte der Sixto-Klementinischen Vulgata. Nach gedruckten und ungedruckten Quellen. Freiburg, 1913.
Alexander von Hübner. Sixte-Quint. D'après des correspondances diplomatiques inédites tirées des archives d'état du Vatican. Paris, 1870.
Alexander von Hübner:. Der eiserne Papst. Berlin, 1932.
Luigi Iammarrone. Il mistero dell'Incarnazione in una omelia di fra Felice Peretti (Sisto V) c. 1565. "Miscellanea Francescana", 84, 1984: 644–670.
Marco Jacov. Le emigrazioni dalla Dalmazia nelle Marche nei sec. XV-XVI, e l'origine del Papa Sisto V. "La rivista dalmatica" 60, 1989: 43–50.
J. N. D. Kelly. The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Karl Alois Kneller. Zur Vulgata Sixtus V. "Zeitschrift für katholische Theologie" (ZKT) 46, 1922: 313–325, 468–479; ZKT 47, 1923:154–159, 601–611; ZKT 48, 1924: 133–151.
Karl Alois Kneller. Sixtus V und die römische Septuaginta-Ausgabe. "Zeitschrift für katholische Theologie" 46, 1922: 325–330.
Karl Alois Kneller. Die Bibelbulle Sixtus' V. "Zeitschrift für Katholische Theologie" 52, 1928: 202–224.
Karl Alois Kneller. Neue Studien zur sixtinischen Vulgatabulle. "Zeitschrift für Katholische Theologie", 59, 1935: 81–107, 268–290.
Johann Laurentius. Sixtus V. und seine Zeit. 1852.
Gregorio Leti. Vita di Sisto V. Lausanne, 1669.
José María Llorens i Cisteró. Los maestros de la Capilla apostólica hasta el pontificado de Sixto V (1585–1590). "Anuario Musical", 43, 1988: 35–65.
Johannes Lorentz. Sixtus V und seine Zeit. Mainz, 1852.
Maria Luisa Madonna. Roma di Sisto V. Le arti e la cultura. 1993.
Barbara Mahlmann-Bauer. Die Bulle "contra astrologiam iudiciariam" von Sixtus V., das astrologische Schrifttum protestantischer Autoren und die Astrologiekritik der Jesuiten. K. Bergdolt, W. Ludwig, "Thesen über einen vermuteten Zusammenhang". Wiesbaden, 2005: 143–222.
Corinne Mandel. Sixtus V and the Lateran Palace. Roma, 1994.
Tod A. Marder. Sixtus V and the Quirinal. "Journal of the Society of Architectural Historians" 37, 1978: 283–294.
Angelo Mercati. I cattolici latini di Pera chiedono a Sisto V di potere "celebrare le feste ed i digiuni secondo l'ordine antico". "Orientalia christiana periodica" 18, 1952: 377–382.
August Merk. Bibel und Bulle Sixtus' V. "Scholastik" 2, 1927: 515–540.
Ernesto Mezzabotta. Papa Sisto. Roma, 1885.
Valérian Meysztowicz. Antonii Martinelli relatio de Hippolyti Aldobrandini legatione in Polonia (1588). "Antemurale", 12, 1968: 29–42.
Michele Miele. Sisto V e la riforma dei monasteri femminili di Napoli. "Campania Sacra", 21, 1990: 123–204.
B. Moreno. Querella de Sixto contra la Pragmática de títulos de Felipe II. "Naturaleza y Gracia", 16, 1969: 37–65.
Johannes Albertus Franciscus Orbaan. Sixtine Rome. London, 1911.
Johannes Albertus Franciscus Orbaan. La Roma di Sisto V negli Avvisi. "Archivio della Società Romana di Storia Patria", 33, 1913: 277–313.
Steven F. Ostrow. The Sixtine Chapel at S. Maria Maggiore: Sixtus V and the Art of the Counter-Reformation. Ann Arbor, Mi. 1987.
Paoli. Sisto V e i banditi. Sassari, 1902.
Giovanni Papa. Sisto V e la diocesi di Montalto. Erezione e consolidamento. Ripatransone, 1985.
Gustavo Parisciani. Sisto V e la sua Montalto. Padova, 1986.
Gustavo Parisciani. Fra Felice Peretti OFMConv (Sisto V) nei registri di introito ed esito di Montalto, 1565–1580. "Miscellanea Francescana", 91, 1991: 455–500.
Ludwig von Pastor. Geschichte der Päpste seit dem Ausgang des Mittelalters. X. Freiburg, 1926.
Stefano Patuzzi. Cantare la santità negli anni di Sisto V (1585–1590). "Sanctorum" 6, 2009: 47–65.
Carla Penuti. Aspetti della politica economica nello Stato pontificio sul finire del '500: le 'visite economiche' di Sisto V. "Annali dell'Istituto Storico Italo-Germanico in Trento", 2, 1976: 183–202.
Luigi M. Personè. Sisto Quinto. Firenze, 1935.
Giovanni Pesce. Papa Sisto V, benemerito della numismatica. G. Pesce, "Scritti di argomento numismatico, 1941–1991". Genova, 2005: 293–294.
Ćiril Petešić. Hrvatska bibliografija o porijeklu pape Siksta V. "Croatica Christiana Periodica", 14, 1990: 94–120.
Paolo dal Poggetto. Le arti nelle Marche al tempo di Sisto V. Cinisello Balsamo, 1992.
Leopold von Ranke. Die römischen Päpste in den letzten vier Jahrhunderten. Berlin, 1834–1836.
Vincenzo Robardi. Sixti V gesta quinquennalia. Roma, 1590.
Ramón Robres Lluch, Vicente Castell Maiques. La visita ad limina durante el pontificado de Sixto V (1585–1590). Datos para una estadística general. Su cumplimiento en Iberoamérica. "Anthologica Annua", 7, 1959: 147–213.
Rossi-Scotti. Pompilio Eusebi da Perugia e Sisto papa V. Perugia, 1893.
José Ruysschaert. Notes pour l'histoire de la Bibliothèque Vaticane de Sixte V. "Codices manuscripti" 11, 1985: 161–163.
José Ruysschaert. La Bibliothèque et la Typographie vaticanes de Sixte V. Projets, étapes, continuités. "Miscellanea Bibliothecae Apostolicae Vaticanae", IV, 1990: 343–363.
Cecilia Sansolini. La spiritualità di Sisto V nei suoi sermoni anteriori al pontificato. Roma, 1989.
Julio Antonio Santorio. Acta consistorialia Sixti V. "Analecta Iuris Pontificii", 11, 1872: 830–874.
Fabrizio Sarazani. Il papa tosto. Milano, 1970.
René Schiffmann. Roma felix. Aspekte der städtebaulichen Gestaltung Roms unter Papst Sixtus V. Bern, 1985.
Klaus Schwager. Zur Bautätigkeit Sixtus' V. an S. Maria Maggiore. "Miscellanea Bibliothecae Hertzianae" 1961: 324–354.
Esprit-Adolphe Segrétain. Sixte-Quint et Henri IV. Paris, 1861.
Maria Piera Sette. L'arte a Roma al tempo di Sisto V. Architetture per la città. Roma, 1992.
Giorgio Simoncini. Roma restaurata. Rinnovamento urbano al tempo di Sisto V. Firenze, 1990.
Franca Sinatti d'Amico. L'agricoltura nell'attenzione di un papa della Controriforma: Sisto V. "L'assolutismo. Protezione e strumentalizzazione della vita religiosa". Fonte Avellana, 1985: 201–225.
Justin M. Snell. Felix Roma: Rome of Sixtus V. Cambridge, 2004.
Domenico Sparacio. Il papa Sisto V. Profilo storico. Perugia, 1923.
Luigi Spezzaferro, Maria Elisa Tittoni. Il Campidoglio e Sisto V. Roma, 1991.
Peter Stephan. Der Griff nach den Sternen. Die gentilizische Kodierung des römischen Stadtraums durch Grabmäler unter Sixtus V. und Alexander VII. C. Behrmann, "Grab – Kult – Memoria. Studien zur gesellschaftlichen Funktion von Erinnerung". Köln/Weimar, 2007: 75–103.
Peter Stephan. Rom unter Sixtus V. Stadtplanung als Verräumlichung von Heilsgeschichte. "Zeitschrift für Kunstgeschichte" 72, 2009: 165–214.
Tarcisio Stramare. La Bibbia „Vulgata“ dalle origini ai nostri giorni. Città del Vaticano, 1987.
Alessandro Zuccari. Sisto V e l'eredità di Sisto IV papa francescano. C. Crescentini, F. Benzi, "Sisto IV. Le arti a Roma nel primo Rinascimento". Roma, 2000: 101–120.
Marijan Žugaj. Sisto V tra Oriente ed Occidente. Roma, 1987.
F. Tagliaventi. Sisto V papa e principe. Fermo, 1969.
Casimiro Tempesti. Storia della vita e geste di Sisto V. Roma, 1755.
Lucia Travaini. La bolla numismatica di Sisto V, i riti di fondazione e due monete reliquie a Milano. "Sanctorum" 4, 2007: 203–240.
Donato Verardi. Astrologia e Controriforma. A proposito della "Coeli et terrae" di Sisto V. "Sapienza" 62, 2009: 349–356.
Peter Wagner. Die römische Musikerzunft unter Gregor XIII. und Sixtus V. "Zeitschrift für Musikwissenschaft" 1 (1918–1919): 642–645.
Jack Wassermann. The Palazzo Sisto V in the Vatican. "Journal of the Society of Architectural Historians" 21, 1962: 26–35.
Friedrich von Weech. Papst Sixtus V. über die Conversion des Markgrafen Jakob III. von Baden und Hachberg. "Zeitschrift für die Geschichte des Oberrheins" 47, 1893: 710.
Christopher L. C. Ewart Witcombe. Sixtus V and the Scala Santa. "Journal of the Society of Architectural Historians" 44, 1985: 368–379.

Välislingid

Artikkel Sixtus V kohta. (inglise keeles)
Artikkel Sixtus V kohta. (saksa keeles)
Sixtus V elulugu. (inglise keeles)
1585. aasta konklaav. (inglise keeles)
1585. aasta konklaav. (inglise keeles)
Sixtus V määratud kardinalid.
Artikkel ad limina visiidist. (inglise keeles)
Artikkel ambrosiaanidest. (inglise keeles)
Artikkel frantsiskaani konventuaalidest. (inglise keeles)
Artikkel foillantidest. (inglise keeles)
Artikkel Jeesuse nimest. (inglise keeles)
Artikkel Kaldea kristlastest. (inglise keeles)
Artikkel kaputsiinidest. (inglise keeles)
Artikkel Kiriku doktoritest. (inglise keeles)
Artikkel klausuurist. (inglise keeles)
Artikkel Neitsi Maarja kirikupühast. (inglise keeles)
Artikkel Neitsi Maarja kirikupühast. (inglise keeles)
Artikkel Neitsi Maarja kirikupühast. (inglise keeles)
Artikkel Nicolaus IV kohta. (inglise keeles)
Artikkel noviitsist. (inglise keeles)
Artikkel Palestrinast. (inglise keeles)
Artikkel piibli versioonidest. (inglise keeles)
Artikkel Prantsusmaast. (inglise keeles)
Artikkel rüütliordudest. (inglise keeles)
Artikkel sodaliteedist. (inglise keeles)
Artikkel vaimulike riietusest. (inglise keeles)
Artikkel vastureformatsioonist. (inglise keeles)
Artikkel vennaskondadest. (inglise keeles)
Artikkel vennaskonnast. (inglise keeles)

Eelnev Gregorius XIII	Rooma paavst 1585–1590	Järgnev Urbanus VII