Innocentius VII

Innocentius VII
Sünninimi	Cosimo Gentile de’ Migliorati
Valitsemisaja algus	17. oktoober 1404
Valitsemisaja lõpp	6. november 1406
Eelkäija	Bonifatius IX
Järeltulija	Gregorius XII
Sünnikuupäev	1336 ?
Sünnikoht	Sulmona
Surmakuupäev	6. november 1406
Surmakoht	Rooma

Innocentius VII (Cosimo Gentile de’ Migliorati; ka Cosmato Gentile de’ Migliorati või Cosma Gentile de’ Megliorati, 1336 ? – 6. november 1406) oli paavst 1404–1406. Ta oli 204. paavst ja kolmas paavst suure skisma ajal.

Cosimo Gentile de’ Migliorati sündis 1336 paiku Sulmonas kaupmehe perekonnas. Ta õppis Bologna ülikoolis jurist Giovanni da Lignano juures õigusteadust ja omandas doktorikraadi.

Ametid

• 1370–1381 Sulmona Santa Maria Annunziate kiriku rektor
• maestro elemosiniere ja kaplan
• 1373–1404 Sulmona kiriku ülempreester
• 1379 Capua kantsler
• Perugia ülikooli ja Padua ülikooli õigusteaduste professor
• Urbanus VI kaplan
• Rota Romana audiitor
• 1380 apostellik vaimulik
• 1383 Valva praost; San Panfilo ja San Pelino kapiitlite dekaan
• Paavstlik maksukoguja Inglismaal
• 4. november 1387 – 15. september 1400 Ravenna peapiiskop (pühitseti piiskopiks 5. detsembril 1387)
• 19. juuni 1389 – 17. oktoober 1404 Bologna peapiiskop.
• Asecamerlengo
• 18. detsember 1389 – 17. oktoober 1404 Santa Croce in Gerusalemme kardinalpreester.
• Paavstlik varahoidja ja asekantsler
• 9. märts 1390 legaat Toscanas, kus pidi taastama rahu Milano, Firenze ja Bologna vahel.
• Mai 1396 – 17. oktoober 1404 camerlengo
• 1404 konsistooriumi president

1404. aasta konklaav

Innocentius VII vapp

Innocentius VII valiti paavstiks 17. oktoobril 1404 Roomas ja krooniti 11. novembril.

Konklaavil osalesid 9 kardinali. Samal ajal Roomas viibinud vastupaavst Benedictus XIII saadikud soovitasid konklaavi korraldamist edasi lükata. Konklaavil pidid kõik kardinalid andma vande, et aitavad valituksosutumise korral skismat likvideerida ja kui vaja, siis nõustuvad ametist tagasi astuma.

1404 konklaavil osalenud kardinalid

1. Angelo Acciaioli
2. Angelo d'Anna de Sommariva
3. Rinaldo Brancacci
4. Francesco Carbone
5. Antonio Gaetani
6. Landolfo Maramaldo
7. Cristoforo Maroni
8. Cosimo Gentile de' Migliorati
9. Enrico Minutoli

Suur skisma

 Pikemalt artiklis Suur skisma

Innocentius VII kutsus 1404 aasta lõpus kuningas Ruprechti soovitusel 1. novembriks 1405 kokku kirikukogu. Vastupaavst Benedictus XIII saabus mais 1405 Genovasse ja lähetas saadikud Rooma, et valmistada ette kohtumist paavstiga, kuid Innocentius VII keeldus saadikuid vastu võtmast. Paavsti veensid skismat lõpetama Prantsusmaa kuningas Charles VI ning Pariisi teoloogid Pierre d'Ailly ja Jean Gerson.

Sisepoliitiline tegevus

Innocentius VII valimine paavstiks põhjustas Kirikuriigis rahvarahutusi. Paavsti kutsel tungis Napoli kuningas Ladislao I Rooma, kus ta sõlmis paavstiga 24. oktoobril 1404 lepingu, mille järgi ei tohtinud paavst luua seni suhteid vastupaavst Benedictusega, kuni too tunnustab Ladislaod Napoli seadusliku kuningana. Paavst nimetas Ladislao "kiriku kaitsjaks." Samuti lepiti roomlastega kokku, et hoida rahutuste taaspuhkemist ära, kuid roomlased polnud tingimustega rahul ja alustasid 1405 algul taas ülestõusu. Kui paavsti onupoeg Ludovico de’ Migliorati lasi 6. augustil 1405 hukata 11 juhtivat ülestõusu juhti, vallutasid ülestõusnud Vatikani. Paavst põgenes Viterbosse ja Ladislao hõivas Rooma. Paavst pöördus märtsis 1406 tagasi Rooma, kuid pidi kinnitama, et ta pole oma onupoja tegevusega seotud. Ta ekskommunikeeris 1406 kuningas Ladislao.

Innocentius VII ja Eesti

Innocentius VII kinnitas 3. augustil 1405 Tallinna kapiitli otsuse ja määras Tallinna piiskopiks Johannes Ochmanni.

Suhted kiriku institutsioonidega

Innocentius VII tunnustas 1406 hieronümiitide tegevust Fiesoles.

Teoloogilised vaidlused

Innocentius VII saatis 24. juunil 1405 Praha peapiiskopile kirja, milles soovitas tal võtta vastu meetmeid John Wycliffe’i õpetuse levimise vastu Tšehhis.

Kanaari saarte piiskopkonna rajamine

Innocentius VII rajas 7. juulil 1406 Kanaari saarte piiskopkonna.

Onupojapoliitika

Innocentius VII määras oma sugulase Ludovico de’ Migliorati Marca markiiks ning Ancona ja Fermo valitsejaks. Ta pühitses Giovanni de’ Migliorati kardinaliks.

Uued kardinalid

Innocentius VII pühitses 11 kardinali oma ainsal konsistooriumil 12. juunil 1405. Tema ajal said kardinalideks hilisemad paavstid Gregorius XII ja Martinus V ning hilisem vastupaavst Aleksander V. Lisaks itaallastele said tema ajal kardinalideks 1 kreeklane ja 1 prantslane.

1. Antonio Arcioni
2. Antonio Calvi
3. Corrado Caraccioli
4. Oddone Colonna (Martinus V)
5. Angelo Correr (Gregorius XII)
6. Pietro Filargis (Alelsander V)
7. Jean Gilles
8. Giovanni de’ Migliorati
9. Giordano Orsini
10. Pietro Stefaneschi
11. Francesco Uguccione

Innocentius VII kultuuriloos

Innocentius VII soovis reorganiseerida 1. septembril 1406 Rooma ülikooli, mille käigus ta kavatses rajada arstiteaduskonna, filosoofiateaduskonna, loogikateaduskonna, retoorika teaduskonna ja kreeka keele õppetooli.

Surm

Innocentius VII haud

Innocentius VII suri 6. novembril 1406 Roomas ja maeti Rooma Peetri kirikusse.

Allikad

• Friedrich Georg von Bunge: Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten.
• N. F. Faraglia: Codice Diplomatico Sulmonense. Lanciano, 1878.
• Liber Pontificalis.
• Monique Maillard-Luypaert: Lettres d'Innocent VII (1404–1406). Bruxelles-Roma, 1987.
• Aloysius Ludovicus Taŭtu: Acta Innocenti P. P. VII (1404–1406). Roma, 1970.
• Innocentius VII dokumendid.

Kirjandus

• Paul Maria Baumgarten: Il regesto di Innocenzo Papa VII. "Rassegna Abruzzese di Storia ed Arte" 1, 1897.
• Franz Plazidus Bliemetzrieder: Die Konzilsidee unter Innocenz VII. und König Ruprecht von der Pfalz. "Studien und Mitteilungen aus dem Benediktiner und dem Cistercienser Orden", XXVII. Brünn, 1906: 355–68.
• Giuseppe Bolino: Papa Innocenzo VII di Giuseppe Capograssi. "Bullettino della Deputazione Abruzzese di Storia Patria", 70, 1980: 487–510.
• P. Brand: Innocenzo VII ed il delitto di suo nipote Ludovico Migliorati. "Studi e Documenti di Storia e Diritto", 21, Roma, 1900: 179–215.
• Giuseppe Celidonio: Di alcuni fatti riguardanti Innocenzo VII. "Rassegna Abruzzese di Storia ed Arte", 4, 1900: 147.
• D. Diamilla: Intorno ad una medaglia inedita di Innocenzo VII. Roma, 1848.
• Carlo Di Cave: Gubernatores Camerae almae Urbis Romae, Gubernatores Libertatis Reipublicae Romanorum. Un conflitto politico e istituzionale durante il pontificato di Innocenzo VII. "Archivio della Società Romana di storia patria" 124, 2001: 141–174.
• Hermann Diener: Kanzleiregister der Päpste Bonifaz IX., Innocenz VII., Gregor XII., Alexander V. und Johannes XXIII. (1389–1415). Verluste und Bestand. "Römische Kurie. Kirchliche Finanzen. Vatikanisches Archiv. Studien zu Ehren von Hermann Hoberg". Roma, 1979: 107–133.
• Heinrich Finke: Zum Konzilsprojekte Innocenz VII. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 7, 1893: 483–485.
• Ignazio Giorgi: Relazione di Saba Giaffri, notaio di Trastevere, intorno alla uccisione di undici cittadini romani ordinata e compiuta da Ludovico Migliorati nipote di papa Innocenzo VII. "Archivio della Società Romana di storia patria" 5, 1882: 165–209.
• Germano Gualdo: "Litterae ante coronationem" agli inizi del '400. 1. Innocenzo VII e Gregorio XII. "Atti. Istituto Veneto di Scienze, Lettere ed Arti, Classe di Scienze Morali, Lettere ed Arti" 140, 1982: 175–198.
• J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
• August Kneer: Zur Vorgeschichte Papst Innocenz VII. Historisches Jahrbuch, 12 (München, 1891): 347–351.
• Monique Maillard-Luypaert: Une lettre d'Innocent VII du 2 octobre 1405 à propos du retour de Liège à l'obédience romaine. "Revue d'histoire ecclésiastique" 72, 1977: 54–60.
• Monique Marchal-Verdoodt: Deux actes inédits d'Innocent VII, relatifs aux Hospitaliers de Chantraine. Une influence du Grand Schisme sur la fiscalité pontificale pendant les années 1404–1406. "Bulletin de l'Institut historique Belge de Rome" 35, 1963: 115–120.
• G. Mayr: Una medaglia onoraria di papa Innocenzo VII. Ferrara, 1848.
• Gustav Sommerfeldt: Verhandlungen König Ruprechts von der Pfalz mit Papst Innozenz VII. vom Jahre 1405. "Zeitschrift für die Geschichte des Oberrheins" 60, 1906: 30–39.

Välislingid

• Artikkel Innocentius VII kohta (inglise keeles)
• Artikkel Innocentius VII kohta (inglise keeles)
• 1404. aasta konklaav. (inglise keeles)
• Innocentius VII määratud kardinalid.
• Artikkel Chichelest. (inglise keeles)
• Artikkel Gregorius XII kohta. (inglise keeles)
• Artikkel hieronümiitidest. (inglise keeles)
• Artikkel Hispaaniast. (inglise keeles)
• Artikkel Husist. (inglise keeles)
• Artikkel Ravennast. (inglise keeles)
• Artikkel Rooma ülikoolist. (inglise keeles)
• Artikkel Santa Maria dell' Anima kirikust. (inglise keeles)
• Artikkel skismast. (inglise keeles)
• Artikkel Ungarist. (inglise keeles)
• Artikkel Valva piiskopkonnast. (inglise keeles)
• Artikkel vastupaavst Aleksander V kohta. (inglise keeles)
• Artikkel vastupaavst Benedictus XIII kohta. (inglise keeles)
• Artikkel Vergeriost. (inglise keeles)

Eelnev Bonifatius IX

Rooma paavst 1404–1406

Järgnev Gregorius XII