| |||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
Eesti relvad 1918–1940
Juuni 2008 / Toe Nõmm 22 iseseisvusaasta jooksul (1918–1940) käis Eesti sõjaväe valdusest läbi kokku 12 000 püstolit-revolvrit, 1000 püstolkuulipildujat, 260 000 vintpüssi ja karabiini, 6200 kuulipildujat, 850 mitmesugust suurtükki kaliibriga 37 kuni 305 mm, üle 150 lennuki, ligi miljon suurtükimürsku, sadu miljoneid padruneid jne. Kust nad pärinesid ja mida endast kujutasid? Aluse Eesti relvapargile pani Vabadussõda 1918–1920, sest võidukas sõda toob ikka üht-teist sisse. Vabadussõja jooksul kogunes Eestile eri allikaist päris soliidne relvaarsenal – 165 000 vintpüssi ja 2800 kuulipildujat, ligi 500 mitmesugust suurtükki (ka hulk lõhutud-kõlbmatuid), 16 tanki, 135 miljonit püssipadrunit ja 420 000 suurtükimürsku. Relvastuse kogujõult oldi kindlalt Baltimaade tugevaim ning mõnel alal võrdne Soomega. Ja mitte ainult.
Esimese maailmasõja (1914–1918) kaotajatest tohtis Saksamaal olla ainult 288 ja Austrial, Ungaril ning Bulgaarial igaühel vaid 60–90 kerget välisuurtükki ning sõjalennukid ja tankid keelati neile sootuks. Võrdluseks: Eestil oli 1920. aastal 350 välisuurtükki, neist 275 kaasaegset, tankidest ja muust heast-paremast kõnelemata. Kuid kõigest hoolimata jäi sõjaväe tugevdamine endistviisi päevakorda, sest naabrite valimisega vedas Eestil ainult osaliselt.
Inglise orientatsioon ilma Inglismaata
Eesti relvapark oli tõesti arvukas, kuid väga kirju. Esindatud oli nii Vene, Inglise, Prantsuse, Taani, Saksa kui ka Jaapani toodang. Püsse-kuulipildujaid leidus Eestil 1920. aastal koguni viie kaliibriga – Vene 7,62, Inglise 7,70, Jaapani 6,5, Saksa 7,92 ja Prantsuse 8 mm – ning maaväesuurtükke 30 erinevat tüüpi.
Kogu selle kirevuse seast tuli teha valik ning 1921. a langetati kindral Andres Larka eestvedamisel otsus minna täielikult üle Inglise relvadele. Järgnevalt hangitigi juurde Inglise tüüpi püsse ja haubitsaid. Kuid kallilt Inglismaalt endalt ei ostetud peaaegu midagi, vaid eelistati odavaid juhuvõimalusi. Pruugitud Inglise püsse, suurtükke ja lennukeid saadi vahetustega Poolast ja Hamburgi relvakaupmeestelt, Madseneid ka Lätist, Lewis’ide varuosi prantslastelt. Inglise reform siiski soikus rahapuudusel ning Vene ja Prantsuse paremad relvad jäid edasi põhirelvastusse.
Relvaäri
Eesti 1920. aastate relvakauplemine oli paljuski kui põnev seiklusjutt, kust võis leida nii äpardusi kui võite ja omajagu õnnegi. Idapoolse Euroopa värsked riigid püüdlesid relvade odava ühtlustamise poole ning muutusid kiiresti kui vanade asjadega kauplevaks täikaks, kus omavahel relvi sobivamate vastu vahetati. Eestigi lõi selles virvarris jõudumööda kaasa, ostes-müües-vahetades relvi kas otse Poola, Soome ja Lätiga või asades asju läbi „surmakaupmeeste” nagu Kljagin Pariisist või Benny Spiro, Bing ja Prezlau Hamburgist. Eesti 1920. aastate relvakauplemise värvikamateks ettevõtmisteks olid Vene raskehaubitsad ja laskemoon Tuneesiast Bizertast ning relvaoptika salaäri Berliiniga. Kui Prantsusmaa keeldus ebainimlikeks relvadeks kuulutatud leegiheitjate müügist Eestile, ostis need Põlluministeerium viljapuude aiapritside nime all ning andis sõjaväele üle.
Armastus vanade asjade vastu
Kokkuvõttes püüti 1920. aastatel viimistleda Esimese ilmasõja taseme armeed. Domineeris kvantiteet ja mitmed suuremad plaanid jäid poolikuks või ei teostunudki, nagu näiteks üleminek Briti relvadele, lennuväe areng, padrunite tootmine, sõjakeemiatehas Riisiperre ipriidi ja fosgeeni tootmiseks.
Kümneid tuhandeid kulunud püsse, sadu primitiivseid pommipildujaid ja iganenud suurtükke lammutati või müüdi vanarauaks. Teisalt lisandus hulganisti püsse, kuulipildujaid ja suurtükke vahetuste ja ostude teel. Kuid needki olid valdavalt vanad.
Päris uute relvade suuremad hanked 1920. aastatel piirdusid 9 mm püstolite Browning M1903 hankega Belgiast, Madseni kuulipildujatega Taanist ja püstolkuulipildujatega A.T. kodusest Tallinna Arsenalist.
7,62 mm (nn kolmeliinine) Vene vintpüss M1891
Vene (Sergei Mossini) 7,62 mm vintpüss on olnud tähtsamaid relvi Eesti sõjaajaloos – need püssid olid Eestis nii Vabadussõjas kui järgnenud 20 aastal enamuses. Eestlased Vene armees sõdisid nendega Vene–Jaapani sõjas 1904-1905 ja mõlemas maailmasõjas. Viimasena teenisid Vene püssi Soome arendid M1928/30 Eesti Kaitseliitu 21. sajandi algusaastateni.
Aastail 1892–1948 toodeti üle 30 miljoni Vene vintpüssi ja karabiini ehk vähemalt sama palju kui Mausereid. Teisi tuntud püssitüüpe valmistati juba palju vähem. Venemaa aitamiseks Esimeses ilmasõjas toodeti USAs 3,2 miljonit Vene originaal-vintpüssi M1891. Nende jäägist varustasid inglased 1918–1920 ka eestlasi. Kokku sai Eesti Vabadussõjas inglastelt 66 000 Ameerikas toodetud uhiuut Vene M1891. Üldse käis Eesti sõjaväest läbi 120 000 Vene püssi. 1939. aastal oli neid Eestil veel 70 000, Soomel 255 000 ja Poolal 76 000.
Vene vintpüss oli ka Eestis kõige enam moderniseeritud relv. 1930. aastatel tehti neid erineval moel ümber ligemale 27 000. Tähtsamad Eesti mudelid olid moderniseeritud M1891, kütipüssid M1933 ja M1938, KL.300 ja lühendatud sõjapüss M1935. Tänaseks on neid säilinud vast kümmekond.
7,70 mm Inglise vintpüss M1914 (Pattern 14 ehk P1914)
See relv loodi Inglismaal Mauseri eeskujul, kuid Esimese ilmasõja ajal toodeti neid hoopis USAs 3,7 miljonit: 7,70millimeetriseid 1,2 miljonit brittide aitamiseks ja 2,5 miljonit USA 7,62 mm padrunile (M1917). Ekslikult on M1914 mõnel pool nimetatud ka „Ross-Enfieldiks”. Relval M1914 pole Rossi püssiga ega selle ehitusega midagi ühist.
Inglased tarnisid Vabadussõjas eestlastele ainult USAs toodetud Vene püsse, kuid Vene valgete Loodearmeele 7,70 mm M1914. Viimaseid Vabadussõjas Eesti armeel, vastupidiselt levinud arvamusele, ei olnud. Need võeti üle Loodearmeelt ning jõudsid relvastusse alles esimestel rahuaastatel. 1940. aastal oli Lätil 105 000 ja Eestil üle 41 000 vintpüssi M1914.
6,5 mm (7,70 mm) Jaapani vintpüss M1905 (Arisaka, Meiji 38)
Jaapani 6,5 mm Arisaka vintpüsse toodeti 3,4 miljonit. Esimeses maailmasõjas tarnis Jaapan neid 763 000 tükki ka abina Venemaale. Võõrast süsteemi Arisakadega varustati eeskätt kõrvalisemaid, sh Soomes ja Eestis asunud Vene tagalaüksusi ja merekindlusi ning siit pärinesid ka meie Jaapani püssid. Pärast Vabadussõda anti need aga lattu. Uue omaniku leidsid Jaapani püssid alles 1925. aastast Kaitseliidu näol.
Eestis sündis 6,5 mm Jaapani püsside ainus olulisem muutmine. Nimelt kulutasid mantelkuulid Arisakade vana tüüpi kaarja ristlõikega (toonaseid nn polügonaalseid) vintraudu suhteliselt kiiresti läbi ja Kaitseliidu püssipark jõudis varsti päris viletsasse seisu. Uute ostmisest odavama lahendina puuriti kõik enam kui 24 000 KL Arisakat 1930.–1934. a Arsenalis ümber Inglise 7,70 mm padrunile ning ristiti uue nimega KL303. Ümberehitamine ei mõjunud hästi padrunite söötmiskindlusele salvest, kuid täpsus jäi rahuldavaks ning harjutamiseks ja sõja korral tagalarelvaks kõlbasid need küll.
Prantsuse kergekuulipilduja Chauchat M1915
Chauchat oli 262 000 eksemplariga ülekaalukalt enimtoodetud kergekuulipilduja Esimeses maailmasõjas. See arv oli samas suurusjärgus järgmises, Teises ilmasõjas toodetud Inglise Breni või Saksa MG42-ga. Kuid hulk ei võrdu kvaliteediga ja hooletult vorbitud Chauchat’d said kuulsaks eeskätt viletsa töökindluse poolest. Eesti sai Prantsusmaalt kohe pärast Vabadussõja lõppu 200 8 mm raskekuulipildujat Hotchkiss ja 400 Chauchat’d. Kuid neid ei võetud Eestis kasutusele, vaid seisid laos ja vahetati varsti Poolaga muude, sobivamate asjade vastu.
7,70 ja 7,62 mm kergekuulipilduja Lewis
USA koloneli Lewis’i loodud ja põhiliselt Inglismaal toodetud kuulipilduja oli Esimese maailmasõja üks põhirelvi. See oli tööpõhimõttelt üheks hilisemate automaatrelvade teerajajaks – sel oli klassikaline gaasikolb lukuraamiga ja tapi ning kaldsoone koostoimes käitatav pöördlukk, nagu näiteks Saksa FG42 ja üldiselt ka Kala_nikovi relvadel. Ainuomane õhkjahutustoru andis relvale iseloomuliku välimuse.
Kuid Lewis’i sund-õhkjahutus ei jahutanud eriti ning relvaraud kuumenes kiiresti üle, seda sai aga vahetada ainult relvatöökojas. Oli muidki puudusi ja inglased alustasid kohe pärast Esimese ilmasõja lõppu töökindlama kergekuulipilduja otsinguid. Ometi kasutati Lewis’eid mitmel pool ka Teises ilmasõjas.
Eesti sai Vabadussõjas 381 Lewis’i Briti abina ning kasutas neid sõjas laialt. Kuid seoses Madseni eelistamisega hakkas Lewis’ite kasutamine vähenema ning enne Teist maailmasõda olid need relvastuses veel soomusrongidel ja mereväes.
Taani kergekuulipilduja Madsen
Selle maailma esimese õnnestunud kergekuulipilduja lõi Taani insener Schouboe aastatel 1896–1899. Hiljem osales juurutamisel Taani kapten Madsen, kellelt relv sai ka nime. Madsenit toodeti vist kõigi tuntud padrunitüüpide peale ning kasutati kümnetes riikides, kuid valitsesid need ainult Põhja-Euroopas – Taanis endas, Norras, Rootsis, Soomes ja Eestis.
Originaalse ehitusega Madsenil liiguvad laskmise ajal raud ja lukk koos tagasi, kuid erandlikult ei eraldu lukk rauast, vaid liigub pendli kombel üles-alla ning lastud kesta eemaldavad ja uue padruni söödavad rauda erilised hoovad. Kallile, komplitseeritud ehitusega ja üksikosade suure arvuga ning põhjalikku väljaõpet nõudvale relvale on antud lausa vastupidiseid hinnanguid. Mõnel pool läbiviidud põhjalikel katsetel näitas Madsen suurt töökindlust. Eestis hinnati seda relva muu hulgas kiire ja lihtsa rauavahetuse pärast, mistõttu Madseni praktiline tulejõud pikema aja jooksul oli tunduvalt suurem kui Lewis'il, mille ülekuumenenud rauda polnud lahingus võimalik vahetada.
Eesti sai Vabadussõjas inglastelt 723 7,70 mm Madsenit M1916. Järgnesid ostud Taanist – mudel 1925 ja lühem versioon „Gamma” Ratsarügemendile. Lätist vahetati Lewis’ite vastu veel 110 Madsenit lisaks. Osa M1916 moderniseeriti Arsenalis. Eesti tootis peaaegu kõiki Madseni osi ja Madseni eeskujul tehti samasuguseks ka Arsenali püstolkuulipilduja A.T. päästiku ning kaitseriivi käsitsemine. 1937 ostis Eesti ära peaaegu kõik (üle 600) Soome Madsenid M1920, mis sobisid tänu 7,62 mm padrunile Vene püssidega varustatud üksustele. 1940 katsid 1671 Madsenit 90% Eesti kergekuulipildujate vajadusest.
Raskekuulipilduja Maxim
Ameeriklase Hiram Maximi 1884 leiutatud maailma esimest kuulipildujat ootas ees hiilgav tulevik. Esimesena kasutasid murrangulist riistapuud Briti väed Aafrikas 1893. aastast. Eri maades toodetud „maksimid”, nagu Inglise Vickers, Saksa M1908, Vene 1910 jt teenisid kümneid riike vist kõigis 20. sajandi esimese poole sõdades. Tegu on ühe legendaarsema relvaga läbi aegade, mida toodeti üle poole sajandi. Hoolimata erinevatest mõõtmetest on kahe kuulsa relva – Parabellumi püstoli ja Maximi kuulipilduja – automaatika ühesuguse tööpõhimõttega.
Eesti sõjaväest käis 1918–1940 läbi ligemale 2000 erinevat „maksimit”, sh 1500 Vene M1910, ligemale 100 Saksa M1908 ja ligi 300 Inglise Vickersit. Osa Vene M1910 tehti Arsenalis ümber Inglise padrunile ja teisalt Inglise Vickerseid Vene padrunile. Suurem jagu Saksa M1908 olidki juba siit-sealt saadud Vene 7,62 mm kaliibriga. Tallinna Arsenal valmistas sisuliselt kõiki Maximi osi.
Selliseks kujunes lühike ülevaade Eesti kaitseväe laskurrelvadest pärast Vabadussõda. Millised relvad olid kaitseväel kasutada enne viimast suurt sõda, sellest edaspidi.
Eesti laskurrelvad 1918-1940
Kursiivis toodud relvi kas oli või kasutati vähe.
Püstolid
Browning M1903, 9 mm
Browning FN, 9 mm
Vene Nagant, 7,62 mm
Browning M1910, 7,65 mm
revolver Webley&Scott, 11,56 mm
Walther PPK, 7,65 mm
Püstolkuulipildujad
Arsenali A.T., 9 mm
Suomi, 9 mm
Bergmann M1918
Vintpüssid ja karabiinid
Vene (Mossini) vintpüss M1891, eri mudelid, 7,62 mm
Inglise vintpüss M1914, 7,70 mm
Jaapani Arisaka vintpüss M1905, 6,5 ja hiljem 7,70 mm
USA vintpüss M1895, 7,62 mm
Saksa vintpüss M1898, 7,92 mm
Saksa vintpüss M1888, 7,92 mm
Jaapani vintpüss M1897, 6,5 mm
Kergekuulipildujad
Taani Madsen M1916, M1920, M1925 ja Gamma, 7,70 ja 7,62 mm
USA/Inglise Lewis, 7,70 ja 7,62 mm
Saksa M08/15, 7,62 ja 7,92 mm
Saksa Bergmann M1915, 7,62 ja 7,92 mm
Saksa Parabellum M1914, 7,92 mm
Prantsuse Chauchat M1915, 8 mm
Poola Browning wz 1928 (BAR), 7,92 mm
Raskekuulipildujad
Vene Maxim M1910, 7,62 ja 7,70 mm
USA Colt M1895, 7,62 mm
Inglise Vickers, 7,70 ja 7,62 mm
Saksa Maxim M1908, 7,62 ja 7,92 mm
lennukikuulipildujad Darne, LK28 ja LK28/30, 7,70 mm
Prantsuse Hotchkiss, 8 mm
Poola Browning wz 1930 (M1917), 7,92 mm
Austria Schwarzlose |
|
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||