Inemise ai
Inemise ai vai ajo om inemise iho õrnõmb jago, miä om pää sisen.
Ai om pehmeh, säsüsarnanõ, valgõ ja hahk ja täüt kõgõ aiukooba pää sisen. Tä om katõjaolinõ. Üts jago om suurõmb ja kutsutas suurõs aius, tõnõ vähämb ja nimitedäs väikeses aius. Viimätsest lätt üte mulgu läbi pääluu põh'an üts aiuköüdüs alla, miä sälgroodso toro täüt ja sälgroodso-säsüs nimitedäs. Aiust ja sälgroodso-säsüst juusk paaritsikku pall'o peenikeisi niite vällä, iks üts hääle, tõnõ kur'alõ poolõ; nimäq lääväq pia mitmehe harro ja haroq ehk ossaq küünüsseq pia kõiki paiko iho sisse. Noil niidel om nimi närviq.
Aiu ja närve läbi pand heng ihojaoq liikma ja tallitas mitmõsugust tüüd, naidõ läbi saamiq ka tundmist ilma välimäidsist as'ost. Näütüses: tahamiq miiq jalgo liigutadaq ja minemä minnäq ehk kässi liigutadaq ja midägi võtta, sõs om heng edimält aiun tekev, aiust lätt tegevüs närve sisse ja närviq liigutasõq musklit, nii et nääq hindä kokko tõmbasõq ja niisugutsit liigutuisi sünnütäseq, määntsit tahamiq. Ehk jälki: kui miiq ütte asja kogoni näemiq, sõs tulõvaq valgusõ joonõq as'ast silmä ja silmäst üte esierälidse närvi läbi aiu ja sääl saa heng as'ast tundmist. Kui tuu närv ärq rikutas, sõs om nägemine otsan, olguq silm muido ja päält kaiaq kui terveh taht. Kui sõrmõ pitsitetäs, nii et tä valutas, sõs ommaq jälq närviq sõrmõ sisen, kiä nii tegeväq ommaq, et miiq vallu tunnõmiq. Tuuperäst ei olõq ka inemisel noin iho jagodõn, kohe närviq ei putuq, nii küüdsin ja hiussin, määnestki tundmist.
Ai ja sälgroodso säsü ommaq väega tarvilidsõq ja hõrnaq iho jaoq, tuuperäst om näid ka kõvvo luusaino vaihõlõ var'olõ pant. Kui lüük näid põrotas ehk litsutas näid kõvva, sõs saa inemine inämbüisi kas hälvätüs ehk miil lätt pääst ärq. Aiust käü pall'o suuni läbi; kui nuuq liialt verd täüs ommaq, sõs pitsitäseq nimäq aiu. Tuud sünnüs mõnõn tõbõn ja nakkas tõbinõ sõs sonima ehk ka hullu tempa tegemä. Niisama om lugu ka, kui inemine liialt viina ehk muud kangõt juuki juu. Tuuperrä om kerge ärq seletäq, minkperäst juubnu inemiseq keelega häste kõrda ei saaq, jandama nakkasõq ja jalgo pääl pistü ei jovvaq saistaq. Tuuperäst om tervüsele väega tulolinõ kõgõ iist hindä hoita, miä verd päähä ja aiu sisse aja.
Mõnõ jao närve üle, miä aiust ja sälgroodso-säsüst vällä lääväq, valitsõs inemise tahtminõ tävveste; ent om ka tõisi närve, kink üle tahtmisõl midägi võimust ei olõq. Sääntseq närviq lääväq süämehe, suuni külge, täü sisse ja siitmise riisto sisse. S'ooperäst juusk veri ihon ümbre, hõngutõmbaminõ kest edesi, toit saa ärqseeditüs, tahtku inemine ehk tahtmada, ja magadõngi kest s'oo kõik edesi. Imeh om nätäq, kuis närve tegevüs vere ümbrejuuskmisõ man mänikõrd esierälikult suur ja äkiline om. Nii lätt, kui kiäki häbenes ehk hindä vihastas, nägo vereväs; s'oo man saa veri näkko peenikeisi suuni sisse ajetus. Ent kui kiäki äkitselt ärqheitüs, sõs lätt täl nägo valgõs, s'ollõ et aiu ja närve tegevüse läbi saa veri naha alt tagasi süämehe juhatõtus.
Närviq, miä tahtmisõlõ alaheitlikuq ei olõq, ommaq jätmädä alati tegeväq ja ei puhkaq ilmangi nii kavva kui inemine eläs. Ent ai ja sälgroodso säsü ja nuuq närviq, miä tahtmisõ sõnna piät kullõma, tahtvaq sakõstõ puhata. Nimäq puhkasõq sõs, kui miiq makamiq. Üü om kõgõ parõmb puhkamisõ aig, ent inemine ei piäq inämb magama, kui vaja om iholõ täüt joudu jälq tagasi andaq. Kiä pall'o makas, lätt laisas ja norotajas. Täüskasunul inemisel om külält, kui tä üüpäävä jaos 7 tunni makas. Ent latsõq piät inämb aigu magama, ja tuud inämb, midä noorõmbaq nääq ommaq. Mõnõn tõbõn kaos uni kogoni ärq, mõnõn tõsõn jälq makas tõbinõ inämb kui terveh ollõn.
Kaeq viil
[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]Kirändüs
[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]- Hurda Jakob, "Inemisest", Tarto Kalender 1868; vahtsõst vällä annõtun raamatun "Looja ees", Tarto, 2005.