Mine sisu juurde

Kaarel Tarand

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid
Kaarel Tarand, 2007.

Kaarel Tarand (sündinud 20. septembril 1966) on eesti ajakirjanik, kultuurilehe Sirp peatoimetaja.

Intervjuud

[muuda]
  • Loova inimese esimene valik peaks olema loomine, mida häirivad võimalikult vähe askeldused raha ja bürokraatia vallas. /.../ Mulle tundub see hea märk, kui loojad keskenduvad loomingule ega püri iga hinna eest, s.t hädapärase leivapalukese pärast kultuuri administreerimisega seotud ametikohtadele.
  • Arvamusküsitlustes kahjuks ei küsita inimeste käest, kas nad sooviksid teiste inimeste vastu olla pigem head või halvad, aga ma arvan, et suurem jagu vastaks ausalt, et tahavad head nii endale kui ka teistele. Alati ei tule välja, sest inimesed ei suuda hästi korrastada oma tegevust ajas. Kui on liiga kiire, tuleb inimsuhetes saatuslikke vigu ette sama kindlalt nagu liikluseski. Tähendab, soojust, pehmust, headust tekib juurde, kui tekib rohkem vaba aega.
  • [P]raegu ilmub iga päev umbes kümme uut raamatut, tähendab, iga elaniku kohta kolm raamatut aastas, iga pere kohta seega kuni kümme raamatut aastas. Laias laastus võib öelda, et iga eesti pere ostab iga kuu ühe raamatu – kas seda tehti okupatsiooniajal rohkem? Vaevalt küll. Praegu on lihtsalt valik pööraselt suur ja see on õnn, mitte õnnetus.
  • [I]gaühe komparteiline tegevus oli ja on tema enda südametunnistuse asi, kui tema minevikus pole midagi kriminaalset, nagu näiteks küüditajate puhul. Komparteis karjääri tegemine oli kõlbeliselt kehv valik. Ma ei taha selle eest kedagi karistada, Eesti Vabariigi taaskehtestamine on moraalitutele ja usuta hingedele mu meelest piisav karistus – kui Eesti poleks meie tegelikkusesse tagasi tulnud, siis poleks ükski komparteilane pidanud oma minevikus tehtud valikuid ja otsuseid analüüsima ja mõnda neist loodetavasti ka kahetsema. Minu ainus lisatingimus on, et praegu, vabas riigis needsamad endised kommunistid ei hoopleks oma minevikuga ega püüaks musta valgeks rääkida, just nagu oleks just kompartei abiga oma materiaalsete ihade ja võimujanu rahuldamine olnud mingi aateline tegevus.


  • Ajaleht ju peegeldab tegelikku elu. Ma ei saa midagi muud eesti kultuuriellu välja mõelda või kirjeldada, hinnata ja arvustada kui seda, mis seal minust sõltumata toimub. Ma ei saa öelda teatritele, et mängige nüüd neid näitemänge, sest ajalehel on nii vaja.

Artiklid

[muuda]
  • Kas eestikeelsel entsüklopeedial võiks olla eesti keele kestlikkuse kindlustamisel sõnastikega samaväärne roll? Kindlasti. Nagu Hermanni ajal, nii ka praegu tähendab entsüklopeedia puudumine vaid rahva hariduse käigu takistamist. Suure infovabaduse tingimustes ei jää rahvas muidugi teadmisteta, kuid eestikeelse teabe puudumisel hangitakse see lihtsalt võõrkeelsena.
  • Kõik, kes poliitilise püsimoe järgi muretsevad eesti keele positsiooni pärast lasteaias, ülikoolis ja tänavalgi, peaksid aru saama, et entsüklopeedia­rindel oleme samas olukorras nagu kaitsevägi jaanuaris 1919 Valkla-Kehra liinil: taganeda ei ole enam kuskile, aga on ka võimalus võita. Sel nädalal sai rahvusatlase ilmumisega lahenduse aastakümneid Eestit rõhunud kaardivaesuse küsimus, aga võtab veel aastaid, kuni kaartideta kasvanud ja piisava kaardihariduseta põlvkonnad endas kaardiarmastuse üles leiavad. Sama kehtib eestikeelse entsüklopeedia kohta, sest terve inimpõlve on eestlased saanud omakeelse entsüklopeedilise teabe otsimisest ja leidmisest võõrduda. Ei ühtki halba sõna Vikipeedia kohta, kuid vabatahtlike panus ei saa iial asendada riiklikult korraldatud ja kindlustatud püsitegevust.


  • Pädevaid ametnikke ja muid informaatoreid leidub küllaldaselt, aga et midagi teada saada, selleks peab uudishimu tundma, lõputult lugema ja mõtisklema, ent sellistes pattudes enamikku valitsuse liikmeskonnast küll süüdistada ei maksa.


  • Tosina aasta taguse finantskriisi ajal vähenes Eesti sisemajanduse kogutoodang 2008. aastal neli ja järgmisel koguni 14 protsenti. Tänavuse teise kvartali seisuga oli aasta võrdluses majanduslangus seitse protsenti ja nii mõnedki hoiatavad, et hullem on alles ees.
Mõlemal juhul on aga tegemist kõigest majandusega, mis kahtlemata mõjutab väga erinevalt üksikisikute saatust ja toimetulekut, kuid nagu ajalugu kinnitab, oleme rahvana edukalt ellu jäänud ka ajal, mil keskmiselt oli meil jõukust kaks või isegi neli korda vähem.
  • Kui veel aasta eest võtsid sündsustundega poliitikudki tõsiselt Rootsi kliimaaktivisti Greta Thunbergi sõnumeid, siis viirusepuhang andis strateegilistele huvidele alati kiirkasu eelistavatele valitsejatele võimaluse tõrjuda globaalse kliimakatastroofi vältimiseks vajalike sammude ja otsuste teema tagaplaanile.
Greta ei ületa enam uudisekünnist ja kuigi teadus on viimase kümnendi jooksul andnud inimkonnale juurde tohutult teadmisi planeedi elutähtsate süsteemide toimimise kohta, on otsustajad eelistanud neid teadmisi eirata ning lasknud fossiilkütustel baseeruval majandusel lustiliselt vanaviisi toimida ja maakera keskmist temperatuuri tõsta tempos, mis nelja aasta eest alla kirjutatud Pariisi kliimaleppe sissejuhatuses võetud eesmärgi saavutamise võimatuks teeb.
Teisisõnu, suurmeestel nagu Donald Trump või Xi Jinping on head eeldused minna ajalukku meestena, kelle otsused hävitasid inimtsivilisatsiooni ja enamuse kõigest elusast me planeedil. Aga selle raamatu peab kirjutama juba mõne maavälise tsivilisatsiooni ajaloolane.
  • Mistahes valdkonna strateegilise planeerimisega seotusse – aga ametnikud rutiinselt neid strateegiaid ja arengukavasid ikka kirjutavad – suhtutakse parlamendis, valitsuses ja parteides silmatorkava sugukülmusega.
Mis sest, et kriis on võimalus. Mis sest, et meil hoolimata teaduse näljapajukil hoidmisest on riigis olemas kogu vajalik teadmine selle kohta, mida peaks tegema. Mis sest, et valitsuse sülle on kukkunud miljardid odavat laenuraha, millega saaks kliimapööret majanduses kui mitte lõpule viia, siis vähemalt sellele korraliku vundamendi valada.
  • Fossiilkütustest loobumine ei tee ühelegi normaalsele riigile (ja ma ei loe nende hulka Venemaad või Saudi-Araabiat) mingit majanduslikku kahju, vaid on osa vabaturumajandusele loomulikust uuenemisprotsessist ehk innovatsioonist.
  • Ja eks Eestiski avaldus kliimapoliitika aina hüsteerilisemas metsaraiumises, põlevkivitööstuse erakorralises doteerimises ning peo ja pauguga uue kiirteelõigu avamises, kus aina kõrgematel tuuridel ja langetatud aktsiiside toel odavamalt saab sisepõlemismootoreid pööritada.


  • Rahvastiku liikumise ja paiknemise seisukohalt on Eestis kolm maakonda: kasvava rahvaarvuga Harju maakond, enam-vähem stabiilse rahvaarvuga Tartu maakond ja kahaneva ning vananeva rahvastikuga Ääre maakond (kogu ülejäänud Eesti).
  • Katseliselt on kindlaks tehtud, et täielikult iseõppivat last ja end netitarkuse abil iseravivat patsienti ei ole ega tule.


  • Vägivald jääb vägivallaks, ükskõik milliseid täpsustavaid või pehmendavaid sõnu sellele ette liita. Oletajad ja ennustajad on küllap õigesti pakkunud, et pandeemia oma piiravate reeglitega võib suurendada eeskätt vägivalla varjatumaid liike. Perevägivald, lähisuhtevägivald, aga ka töökiusamine. Kus on võimalus ja ettekääne, seal ei jäta vägivald end ilmutamata ning kannatajaks pooleks, ohvriks, on ülekaalukalt naised.
  • Aga faktiks jääb, et viirusega nakatunute hulgas on naiste ülekaal suhtega 54 : 46. Põhjus on lihtne. Nn eesliinil, kus on rohkem viirust ja sellega kokkupuutumise sundi, ongi rohkem naisi, olgu tegu meditsiini, hariduse või hoolekandega. Kriisi eel ehk ka tavaolukorras töötas neil aladel rohkem naisi ja automaatselt kandus naiste selga kriisivõitluse põhiraskus. Tähendab, summaarselt on just naised teinud raskel ajal põhiosa ületundidest haiglates, hooldekodudes ja koolides ning valdavalt on seda tehtud tasuta.
  • Kogu kriisiaegne elukorraldus on seega naistevastane avalik vägivald: naistele on pandud ebaproportsionaalne koormus ühiskonna kriisist väljavedamisel. Kui imet ei sünni, jäävad naised kriisi järel korralikult tänamata ja premeerimata. Küllap üksikutele jagub teenetemärke ja kõrgematest kõnetoolidest mesiseid kiidusõnu, kuid see kuulub meestekeskse poliitikailma silmakirjaliku käitumise tavarelvastusse. Sellest ei järeldu, et naised kriisi järel saaksid poliitika tipus senisest õiglasema osa.
  • Sama käib ka kultuuriministri kohta (tema tugevus või nõrkus avaldus ilmekalt ka Sirbile antud intervjuus), kelle kritiseerimine küll kõvematele meestele pinget ei paku, sest kultuuripoliitika ei ole poliitilises tipus mingi teema ehk on rohkem "naiste värk". Viimast ilmestab fakt, et riigikogu alatistest komisjonidest on kultuurikomisjon sotsiaalkomisjoni kõrval ainsana naisenamusega. Las nad seal tegelevad pehmete asjadega.
  • Tulekul häda seisneb selles, et kui valitsuses kukub ministrina läbi mees (ja neid on olnud palju), ei kostu iial avalikku arvamust, et mõni naine teinuks seda tööd paremini. Kui ministrina ei saa hakkama naine, on üldistus kerge tulema ja sellele toetudes saavad parteide meesjuhid oma naiskonkurente võimu keskme lähedalt jälle väljapoole manööverdada.
  • Meie poliitilises slängis on suured poliitilised programmid hüpped või pöörded. Peaminister Kallas esines teisipäeval järjekordselt üleeuroopalise rohepöörde teemal, nimetades seda paraku ebaõnnestunult või halba turundusnõu kuulda võttes viigrihüppeks. Pööre tähendab seni käidud teelt otsustavat lahkumist, hüpe aga, kui see just kõrvalhüpe ei ole, vanal suunal liikumise jätkamist, ainult kiirenduse ja takistuste lennuka ületamisega. Seega on tegu põhimõttelise erinevusega: üks ei saa olla teine. Hüppe ja pöörde vahe võib igaüks katsega kindlaks teha, kui püüab õhulennu ajal ka kurvi võtta ja suunda muuta.
  • Isegi kui sajandipikkuse hoojooksu järel veel ühe ja senistest pikema naishüppe ette võtaksime, ei maanduks me unelmate rajajoonel, sest ristmikul on vaja pöörata, mitte edasi kihutada.
  • Et naispöörde plaan ei oleks haavatav ega näiks omakasupüüdlik, peaksid selle algatama poliitiliselt aktiivsed mehed. Leiduks vaid suuremeelsust. Protsessi ajal tüli vältimiseks sobib ülejäänud meestele Masingu moderniseeritud õpetus: võtta lausutud veega pudelist lonks ning hoida seda suus, kuni sooline võrdõiguslikkus maale on laskunud ning kõik vägivald ära läinud.


  • Mida rohkem on erakonnas liikmeid, seda enam on ka erakonna juhid näoga liikmete, mitte valijate poole. See ei ole edu võti.
  • Määravaks saab, kas ja kuidas suudab erakond noortele ahvatlev olla ja neid ühiskondlikult aktiveerida, kasutamata senist haudejaamade ja süütalastekogude mudelit.
  • Järelkasvuga on hädas kõik erakonnad peale noorimate: kuni 30aastaste liikmete osakaal jääb neis vahemikku 3–5%. Noorte värbamine on aina keerulisem, sest ka korruptiivseima mainega erakond ei riski enam tubli parteilise noortetöö eest lubada, pealegi katteta, tulevikus tulusat ja mativõtuõigusega ametikohta kuskil omavalitsuse süsteemis.
  • Naisenamusega noorsugu on Reformierakonnal, sotsidel ja rohelistel, muudes erakondades valitseb noorte meesliikmete ülekaal. See tähendab, et kümnendi pärast võtavad valimiseelses teledebatis omavahel mõõtu tõenäoliselt Reformierakonna naine ja EKRE mees. Kummal pool aga on ses olukorras rohkem tarkust, kumb on pehme, kumb karm, kumb andmepõhine, kumb emotsionaalne? Vastuse leiab kõrghariduse statistikast, mis näitab juba aastaid stabiilselt kraadihariduses suhet 3 : 2 naiste kasuks.


Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Kaarel_Tarand&oldid=119049"