Teater

See artikkel räägib mõistest: muude kasutuste kohta vaata lehekülge Teater (täpsustus).

Teater on mitmetähenduslik sõna.

Teater (kreeka keelest theatron 'vaatemängupaik') on sõna-, muusika-, tantsulavastusi esitav kunstiasutus, kus etendatakse näidendeid, oopereid, operette ja ballette.
Teater on koht teatrietenduste andmiseks – teatrihoone, kultuurimaja, tänav (tänavateater).
Teater on kunstiliik (lavakunst, teatrikunst).

Teatrietendus sünnib näitekirjaniku, näitlejate, lavastaja ja kujundaja (teatrikunstniku) koostöös. Neil on rohkesti abilisi: valgustajad, helitehnikud, rätsepad, riieturid, grimeerijad ja lavatöölised.

Näitekunsti sugemeid leidus juba loodusrahvaste tavades, näiteks enne jahile minekut korraldati maagilisi mänge, millega paluti jumalailt head saaki. Mänguõnn pidi tooma õnne ka tegelikku ellu.

Aastatuhandete jooksul arenes sellistest kombetalitustest näitekunst. Eri rahvail on see isesugune. Teater kui meelelahutusasutus tekkis Vana-Kreekas (vanakreeka teater). Etendused toimusid amfiteatris. On teada, et 534 eKr korraldati esimene tragöödiate võistlus. Etendati ka komöödiaid. Kreeklasi jäljendasid roomlased: ka nemad hakkasid etendama näidendeid, sealhulgas palju kreeka omi. Roomas etendati areenil ka veriseid vaatemänge, trikke loomadega jms, millest on hiljem arenenud tsirkus.

Keskajal paikset ja püsivat teatrit polnud, esinesid rändnäitlejad (miimid) ja žonglöörid. 10. sajandil hakkas katoliku kirik korraldama pühade ajal kirikus või kiriku ees väljakul piibliainelisi vaatemänge. 13. sajandil osales piiblit seletavais või usuimesid kujutavais müsteeriumides ja miraaklites arvukas tegelaskond. Neile hiigeletendustele, kus mängiti korraga mitmel sõõrjalt püstitatud laval, kogunes terve linn. Etendati ka moraliteesid – mängulisi lugusid pahede ja vooruste võitlusest. Kunstide üldine elavnemine renessansi ajal virgutas ka teatrit. Jõudsasti hakkasid edenema teatriehitus ja lavakujundus. Sellest ajast pärineb Euroopas tavapäraseks jäänud nn karplava.

Rämekoomiline laadateater (commedia dell'arte) mängis põhiliselt väljas; rändnäitlejad, kellest igaüks kehastas üht kindlat tüüpi, improviseerisid: mõtlesid teksti välja etenduse jooksul. Inglise teater puhkes õitsele William Shakespeare'i eluajal. Prantslast Molière'i peetakse tänini üheks säravamaks komöödiakirjanikuks. Hispaania näitekirjanduse tipp on Lope de Vega ja Pedro Calderón de la Barca looming.

Prantsusmaal kujunesid lõplikult klassitsismile omased aja, koha ja tegevuse ühtsuse reeglid (Pierre Corneille' ja Jean Racine'i loomingus). 18. sajandil valgustusaja suurimad näitekirjanikud olid Denis Diderot, Voltaire ja Gotthold Ephraim Lessing. Friedrich Schiller andis kaaluka panuse kodanliku draama arendusse, ta mõjutas ka romantikuid (Johann Wolfgang von Goethe). 19. sajandi alguses oligi valitsev romantiline suund (Victor Hugo, Alfred de Musset jt.). 19. sajandi lõpus seadis naturalism eesmärgiks argise tõetruuduse. Perekonnaelu vastuolude kirjeldamisega ning ühiskonnakriitilise realismiga tõusid esile Henrik Ibsen, August Strindberg ja Gerhart Hauptmann. Psühholoogilise realismi suurmeister teatris oli Anton Tšehhov. Maurice Maeterlinck oli sümbolismi meister. Isiksuse ja hulga konflikti käsitlesid pärast I maailmasõda ekspressionistid Georg Kaiser ja Ernst Toller.

Poliitilise teatri lipukandja Bertolt Brecht töötas välja eepilise teatri teooria. Pärast II maailmasõda olid mõjukad eksistentsialism (Jean-Paul Sartre) ja absurditeater (Samuel Beckett ja Eugène Ionesco).

Näitemäng rahvusliku ärkamise ajal

Lydia Koidula "Saaremaa onupojaga" 1870. aastal Vanemuise seltsis alguse saanud eesti teater oli algul veel vähenõudlikuma maitsega kui baltisaksa teater, piirdudes külakomöödiate ja romantiliste melodraamadega, ehkki mõlemad vahendasid piiratult ja varjatult ka ühiskondlikke hoiakuid. Üllatas aga kiirus, millega linnade eestlastest alamrahvas ja talupojad selle neile seni võõra kunstiliigi omaks võtsid. 1880. aastail oli Eestis juba üle saja mängupaiga.

Nagu laulu- ja pasunakoorid olid näiteringidki peaasjalikult üks rahvusliku liikumise vorme ja uut tüüpi seltskondliku suhtlemise kooliks, mis aga sugugi ei välistanud ka puhast mängulusti. Kogu selle asjaarmastajaliku arengujärgu vältel oli juhtiv teater Tartu Vanemuine, mis August Wiera käe all kujunes juba poolkutseliseks teatriks. Kunstiliselt jäi selle kõrgaeg 1880. aastatesse, kui katsetati ka maailmaklassika esitamist. Hiljem jäi Wiera oma jantide ja laulumängudega kiiresti esile tõusva harituma kihi nõudmistest eemale.

Vaata ka

Kirjandus

Phyllis Hartnoll, "Lühike teatriajalugu". Inglise keelest tõlkinud Ülo Vihma. Eesti Raamat, Tallinn 1989
Małgorzata Semil, Elzbieta Wysińska, "Tänapäeva teatri leksikon". Poola keelest tõlkinud ja täiendanud Hendrik Lindepuu. SE&JS, Tallinn 1996