Suured maadeavastused

Suured maadeavastused olid geograafilised avastused, mille tegid eurooplased väljaspool Euroopat 15. sajandi algusest 17. sajandi alguseni.

Selle perioodi kuulsaimad maadeavastajad olid Bartolomeu Dias, Christoph Kolumbus, Vasco da Gama, Pedro Álvares Cabral, Giovanni Caboto, Abel Tasman, Willem Barents, Juan Ponce de León ja Fernão de Magalhães.

Tehnilised eeldused

Suured maadeavastused said võimalikuks tänu renessansiajastu uuele tehnikale ja uutele ideedele, sealhulgas kartograafia, navigatsiooni ja laevaehituse arengule. Laevaehituses etendas kõige tähtsamat osa karaki ja seejärel karavelli leiutamine. Need laevad ühendasid traditsioonilisi euroopa ja araabia konstruktsioonielemente ning olid esimesed, millega sai Atlandi ookeanil suhteliselt turvaliselt seilata.

Eellugu

See araabia geograafi al-Idrisi tehtud kaart oli üks täpsemaid maailmakaarte enne suuri maadeavastusi. Lõuna on ülal, põhi all

Suurtele maadeavastustele eelnes hiliskeskajal mitu eurooplaste ekspeditsiooni, mis läbisid Euraasia mandri. Mongolid olid loonud kauba- ja ühendusteede võrgu Lähis-Idast Hiinani, mis ühendas suurt osa Euraasiast. Eurooplased kasutasid seda idaalade uurimiseks. Peaaegu kõik nad olid itaallased, sest valdav osa Euroopa ja Lähis-Ida vahelisest kaubandusest oli Itaalia linnriikide kontrolli all. Nende lähedased sidemed Levandiga äratasid suurt uudishimu ja ärilist huvi idapoolsemate alade vastu. Ka paavstid saatsid välja ekspeditsioone, lootes edukale misjonile ning preesterkuningas Johannese maa leidmisele.

Esimene neist rändureist oli Giovanni de Plano Carpini, kes aastail 1244–1247 reisis Mongooliasse ja tagasi. Kõige kuulsam rändur oli aga Marco Polo, kes väidetavalt rändas aastail 1271–1295 läbi idamaade. Tema reisi kirjeldust loeti kogu Euroopas. Tänapäeval on tema reisiraamatu ehtsus seatud kahtluse alla.

Ent neist reisidest ei olnud suurt otsest kasu, sest mongolite impeerium varises varsti kokku ning tee itta muutus keerukamaks ja ohtlikumaks. 14. sajandi must surm takistas samuti reise ja kaubandust. Idamaile viiv maatee oli liiga pikk ja keeruline, et oleks end kaupmeestele ära tasunud. Teed hoidsid enda kontrolli all ka islamiriigid, kellega Euroopa oli sõjajalal. Agressiivse ja ekspansionistliku Osmanite riigi teke piiras eurooplaste võimalusi veelgi.

Portugallaste suured maadeavastused

 Pikemalt artiklis Portugallaste suured maadeavastused

Eurooplased hakkasid mõtlema muinasjutuliste idamaade peale alles siis, kui Portugalis ja Hispaanias leiutati karakk ja seejärel karavell.

Neil avastusil oli hulk põhjusi. Monetaristide arvates oli suurte maadeavastuste algus tingitud eeskätt kulla ja hõbeda suurest puudusest Euroopas. Euroopa majandus sõltus kuld- ja hõberahast, kuid kulla ja hõbeda nappusega oli kaasnenud majanduslangus suures osas Euroopast.

Teine tegur oli sajanditepikkune konflikt hispaanlaste ja portugallaste ning Pürenee poolsaare lõunaosa moslemite vahel. Suutlikkus Põhja-Aafrika moslemite riike tiivalt haarata oli neile elutähtis. Samal ajal õppisid nad palju oma araablastest naabritelt. Nii karakk kui ka karavell kasutasid araablaste ladina purje, mis tegid laevad manööverdamisvõimelisemaks. Araablaste kaudu taasavastati ka vanakreeka geograafia, mis andis aimu Aafrika ja Aasia kujust.

Esimese suure ekspeditsioonide laine vallandas Portugali infant Henrique Meresõitja. Atlandi ookeani avamerele purjetades avastati 1419 Madeira saared ja 1427 Assoorid, mis said mõlemad Portugali asumaadeks. Henrique Meresõitja põhiprojekt oli Aafrika lääneranniku uurimine. Sajandeid kulgesid ainsad kaubateed Lääne-Aafrika ja Vahemere maade vahel läbi Sahara kõrbe. Neid teid hoidsid enda kontrolli all Põhja-Aafrika islamiriigid, Portugali kauaaegsed rivaalid. Portugallased lootsid, et islamimaid õnnestub vältida, kaubeldes mere kaudu otse Lääne-Aafrikaga. Loodeti ka, et Saharast lõuna poole jäävad maad võtavad vastu kristluse ning saavad liitlasteks võitluses moslemite vastu Magribis. Portugali meresõitjad tegid aeglasi, kuid pidevaid edusamme, tungides järjest kaugemale lõunasse, ning 1434 ületati Boujdouri neeme takistus. Kahe aastakümnega oli Sahara ületatud ning algas kauplemine kulla ja orjadega tänapäeva Senegali alal. Edusammud jätkusid, kui Elminasse ehitati kaubitsemiskeskusi ning São Tomést ja Príncipest sai esimene suhkrut tootev asumaa. 1482 kontakteerus ekspeditsioon Diogo Cão juhtimisel Kongo kuningriigiga. Otsustav läbimurre sai teoks 1487, kui Bartolomeu Dias sõitis ümber Hea Lootuse neeme ning tõestas, et juurdepääs India ookeanile on olemas. 1498 jõudis Vasco da Gama sellele avastusele tuginedes Indiasse.

Välislingid

• Ricardo Duchesne: The Faustian impulse and European exploration, The Fortnightly Review 2012