Rekonkista

Rekonkista (hispaania reconquista 'tagasivallutus') oli Pürenee poolsaare kristlike põlisasukate võitlus araablastest ja berberitest (mauridest) võõrvallutajate maalt väljatõrjumiseks 8.–15. sajandil.

Rekonkista alguseks peetakse tavaliselt Covadonga lahingut, milles läänegoodist aadliku Pelayo (Pelagiuse) juhtimisel hävitati Umaijaadide kalifaadi armee. Pärast seda lahingut loodi Astuurias väike kristlik kogukond.

Rekonkista mõiste kujunemine

19. ja 20. sajandi Hispaania ja Portugali ajalookäsitlus rõhutas fenomeni, mille kohaselt võitlesid Pürenee poolsaare kristlikud kuningriigid 8. sajandi algusest 15. sajandi lõpuni moslemi kuningriikidega. Nendesse suhtuti kui ühisesse vaenlasesse, vaatamata sellele, et otsene rekonkista mõiste ja idee oli veel välja kujunemata.^[1] Konkreetne Pürenee poolsaare tagasi vallutamise idee kristlaste jaoks hakkas välja kujunema alles 9. sajandi lõpus.^[2]

Ideele pani aluse ladinakeelne kroonika Chronica Prophetica (883–884), milles juhiti tähelepanu kristlaste ja moslemite kultuurilis-usulistele konfliktidele Pürenee poolsaarel. Lisaks ka vajadusele allutada kogu poolsaar kristlikule võimule. Pärast idee loomist jätkusid siiski konfliktid samausuliste valitsejate vahel ning sageli loodi teist usku valitsejatega ka sõjalisi liite.^[2] Liitlasvägede häguseid piire hägustasid veel enam palgasõdurid, kes sõdisid lihtsalt selle eest, kes parajasti rohkem maksis.

Kristliku rekonkista ideed aitasid tugevdada 11. sajandi lõpul alanud ristisõjad, mis oli vastukaaluks Al-Andalusis Almoraviidide ja Almohaadide poolt propageeritavale džihadistlikule ideoloogiale. Varasemates, 10. ja 11. sajandi kristlikes dokumentides polnud kristliku rekonkistat üldse mainitud.^[3] Kristlaste-moslemite vahelise vaenu õhutajatest propagandistid võtsid idee kiiresti omaks ning kasutasid näiteks Roncevaux' oru lahingut propagandategevuses moslemite vastu, väites, et sealses lahingus sõdisid omavahel frangid ja moslemid. Näitena sellisest propagandast on näiteks eepiline poeem Rolandi laul. Seda lahingut õpetati sellisel kujul Prantsuse haridussüsteemis kuni 19. sajandi lõpuni.^[4]^[5]

Taust

Moslemite kristliku Pürenee poolsaare invasioon

Aastal 711 ületas peamiselt Põhja-Aafrika berberitest ja vähemalt määral araablastest koosnev moslemitest mauride armee Gibraltari väina, et vallutada Läänegoodi kuningriik. Pärast läänegoodi riigi Pürenee poolsaarel asuvate osade hõivamist ületas armee 719. aastal Püreneed ning vallutas ka läänegootide ainukese provintsi väljaspool Pürenee poolsaart – Septimania. Enda Narbonne'is asuvast tugipunktist hakkasid nad korraldama regulaarseid rüüsteretki Akvitaania hertsogiriiki.

Mitte ühelgi juhul ei ületanud ründava armee suurus 60 000 mehe piiri^[6], ent ometigi suudeti sellise väehulgaga kehtestada võim, mis kestis valdavas Pürenee poolsaare osas 300 aastat ning mõningates osades nagu Granada isegi 781 aastat.

Pürenee poolsaar moslemite võimu all

Pärast kohaliku emiraadi loomist kutsus kaliif (705–715) Al-Walid I, Umaijaadi kalifaadi juht, suurema osa edukatest moslemitest väekomandöridest tagasi. Berberist Tariq ibn Ziyad, värsketl vallutatud Al-Andalusi provintsi esimene asevalitseja, kutsuti tagasi Damaskusesse ning asendati oma varasema ülemuse Musa bin Nusairi poolt. Musa poeg, Abd al-Aziz ibn Musa, abiellus varasema kuningas Rodericu lese Egilonaga ning lõi enda valitsuskeskuse Sevillasse. Teda kahtlustati oma naise võimu all olemises, soovis kristlaseks hakata ning separistide mässu planeerimises. Seetõttu käskis Al-Walid I palgamõrvaritel tappa. Kaliif Al-Walid I ise suri aastal 715 ning peale teda sai võimule ta vend Sulayman ibn Abd al-Malik. Sulayman karistas tõenäoliselt ellu jäänud Musat, kes suri palverännakul aastal 716. Lõpuks sai Al-Andalusi emiiriks Abd al-Aziz ibn Musa nõbu Ayyub ibn Habib al-Lakhmi.

Moslemite väejuhid pidid kommunikatsioonivahendite puudumise tõttu tegutsema suhteliselt iseseisvalt. Keskvalitsus tundis end selliste väejuhtide poolt ohustatuna, sest iseseisvad väejuhid pidid olema ära teeninud enda väeüksuste ja ohvitseride usalduse, tehes neist potentsiaalselt ohtlikud mässajad. Olukorda pingestasid veel enam vanad rivaalitsemised ja isiklikud tülid. Lõpuks vahetus põlvkond algse invasiooni ajal edukaid väejuhte uute, noorte, Damaskuses asetsevale kaliifile ustavate väepealike vastu.

Moslemitest vallutajate tõsine nõrkus seisnes berberite ja araablaste vahel olevas etnilises konfliktis.^[7] Berberid olid Põhja-Aafrikas (tänapäeva Maroko ja Alžeeria aladel) elav rahvas, kes olid just alles hiljuti astunud islami usku. Samas, olid nad panustanud Pürenee poolsaare invasiooni väga suure hulga meestega ning tundsid, kuidas araablased neid mõningal määral diskrimineerivad, jättes nad kõrvale võimust ja otsustamisest.^[8] See sisemine konflikt pani moslemite ühtsuse ohtu.

Pürenee poolsaar ja Córdoba kalifaat umbes aastal 910

Pärast kogu Pürenee poolsaare endale allutamist ja Al-Andalusi emiraadi loomist otsustasid maurid tungida põhja poole. Toulouse'i lahingus saadi Franki riigi vägedelt lüüa ning moslemite edasitung Euroopasse peatati. Akvitaania hertsog Odo Suur andis enda tütre mehele Uthman ibn Naissale, berberist mässajale ja Cerdanya valitsejale, lootuses kindlustada oma lõunapiir ning võidelda edasi põhjas Franki kuninga Karl Martelli vägedega. Abdul Rahman Al Ghafiqi poolt juhitud karistava iseloomuga ekspeditsiooni tagajärjel tapeti Uthman ning seesama vägi liikus edasi üle Lääne-Püreneede rüüstates Bordeaux piirkonda. 732. aastal, Garonne'i jõe lahingus satuti kokku Udo väega, mis hävitati.

Viimases hädas pöördus Udo abipalvega varasema rivaali Karl Martelli poole, kes juhtis seejärel Franki riigi armee ning Akvitaania hertsogiriigi ellu jäänud väeüksuste liidu moslemite armee vastu ning võitis neid otsustavalt Tours'i lahingus, tappes Abdul Rahman Al Ghafiqi. See oli moslemite Lääne-Euroopa vallutusretkede lõpp. Mauride võim hakkas hääbuma, kuid kestis suuremas osas Pürenee poolsaarest veel mitusada aastat.

Rekonkista algus

Kristlaste riigid jäid püsima Pürenee poolsaare põhjaosas. Aastatel 718–722 pani läänegootide juhiks tõusnud ja edukalt mauride rünnakud tõrjunud Pelayo aluse Astuuria kuningriigile, mille tuumikuks kujunesid tänase Hispaania aladel asuvad Kantaabria mäed ja Biskaia lahe rannikualad. Just Astuuria kuningriigist sai alguse Pürenee poolsaare tagasivallutussõjad, mis on tuntud rekonkista nimetuse all. 8. sajandi keskel õnnestus kuningas Alfonso I-l mõned linnad mauridelt tagasi vallutada. Talle aitasid selles kaasa ülestõusud, põuad ning mauride kaotus Frangi riigi vägedele Poitiers' lahingus 732. Alfonso II (valitses 791–842) ajal jätkati edukalt rekonkistat.

Alfonso III valitsusajal 868. aastaks õnnestus kristlastel tagasi vallutada maa-ala Douro ja Minho jõe vahel. Seda piirkonda ja sealseid kunagisi linnu hakati uuesti asustama kristlastega. 869. aastal sai sellest piirkonnast Vímara Peresi valitsuse all uus krahvkond Astuuria kuningriigi koosseisus. Vímara Peres andis sellele nime muistse sadamalinna Portus Cale järgi ja nii sai see tuntuks Portucale ehk Portugali krahvkonnana. Muuhulgas asutas ta ka uue, oma nime kandva linna Vimaranese, mida teatakse täna Guimarãesi nime all ja peetakse Portugali riikluse hälliks.

878. aastal hõivasid kristlased ka Mondego jõel asuva strateegilise tähtsusega Coimbra linna, kuid 987. aastal vallutas kaliif al-Manşūr Coimbra kristlastelt tagasi ja surus nad uuesti Douro jõe taha. Kui Córdoba emiraat lagunes ja muslimid sattusid pidevatesse omavahelistesse sõdadesse, kasutas olukorda ära 910. aastal Astuuria kuningriigi jagunemisel tekkinud Leóni kuningriik. Córdoba emiraat pidas ägedat võitlust ka poolsaare põhjaosa kristlike Astuuria kuningriigi, Navarra kuningriigiga. 10. sajandi alguses hakkas emiraat lagunema feodaalvaldusteks, kuid need ühendas taas ‘Abd ar-Raḩmān III Umaijaadide dünastiast, kes nimetas ennast esimeseks kaliifiks, kes oli seni kandnud tiitlit Córdoba emiir.

Córdoba kalifaat

Järgnenud moslemite valitsemisaeg oli araablaste võimu hiilgejärk Ibeeria poolsaarel. 10. sajandi alguses hakkas emiraat lagunema feodaalvaldusteks, kuid need ühendas taas ‘Abd ar-Raḩmān III Umaijaadide dünastiast, kes nimetas ennast esimeseks kaliifiks, kes oli seni kandnud tiitlit Córdoba emiir. Kõrge taseme saavutasid halduskorraldus ja majandus, 9.–11. sajandil oli Córdoba kalifaat kõige rikkaim ja arenenum riik Euroopas.

10. sajandil laienesid Põhja-Aafrikast kontrollitud moslemite kontrolli all olevad alad Vahemere piirkonnas, nad kontrollisid lisaks Al-Ándalusile ka Baleaari saari, alasid Provences, Korsikat, Sardiiniat, Sitsiiliat ja Põhja-Aafrikat.

Ibeeria poolsaare kristlikud riigid ning taifade kuningriigid, 1031. aastal

Granada piirkonna vallutas 1013 Ziriidide dünastia, mis valitses tollal Põhja-Marokos, Põhja-Alžeerias, Tuneesias ja Põhja-Liibüas, ning moodustas Granada taifa keskusega Granadas, mis allus Ziriididele. Alluvus muutus kiiresti formaalseks. 12. sajandi keskel vallutasid Sitsiilia normannid järk-järgult Ziriidide dünastia sadamalinnu, dünastia lakkas olemast ja asendus Almohaadide dünastiaga.

1031. aastal killunes riik mitmeks väikeemiraadiks, need taasühendasid ja valitsesid berberite dünastiad Almoraviidid (1061–1147) ja Almohaadid (1147–1269).

Eriti jõuliselt ründas moslemite riike Kastiilia ja Leóni troonid ühendanud Fernando I (valitses 1037–1065). 1057. aastal alustati Douro ja Mondego jõe vahelise ala tagasivallutamist: 1058 langes Viseu ja 1064 alistus kristlastele taas Coimbra.

Kastiilia ja Leóni ning Galicia valitseja (1072–1109) Alfonso VI vallutas 1085. aastal moslemitelt Toledo ja kehtestas ka moslemi taifade valitsejatele rasked tribuudinõuded, mis tingisid ka Sevilla taifa valitseja abipalved moslemivalitsejale Põhja-Aafrikas. 1086. aasta Sagrajase lahingu kaotas Alfonso VI moslemi Almoraviidide kaliifi Youssef ibn Tachfine vägedele ning rekonkista edenemine pidurdus.

Aragóni kuningriigi vallutused

11. sajandi lõpul laiendasid vallutustega oma valdusi Aragóni kuningriik, kes laienes lõunasse, vallutades osa Al-Ándalusi alasid. 1096 viidi kuningriigi pealinn Jacast Huescasse ja 1118. aastal Zaragozasse. Zaragoza vallutamist loetakse tihti moslemite poolt mõned sajandid varem vallutatud Ibeeria poolsaare alade kristlike riikide poolt tagasivõtmise teise etapi alguseks. Aragóni kuningriik tungis järgnevas jõudsalt lõuna poole edasi, laienedes koos Kastiilia ja Portugali kuningriikidega suurele osale Ibeeria poolsaarele.

Almohaadide taasvallutus

Almohaadide berberi dünastia alistas valitseva Almoraviidide dünastia ja suutis aastaks 1147 kogu Maroko aladel võimule saada. Almohaadid valitsesid aastatel 1133–1269 Magribis Põhja-Aafrikas: Marokos, Alžeerias, Tuneesias, Liibüas ja Hispaanias. Aastal 1159 olid nende kontrolli all kõik Magribi alad. Ka Al-Ándalus sai sama saatuse osaliseks ning oli aastaks 1172 Almohaadide võimu all.

Lõuna-Pürenee taasvallutamine

1212. aastal võitsid Kastiilia, Leóni, Aragóni kuningriigi, Navarra kuningriigi väed Alfonso VIII juhtimisel Las Navas de Tolosa lahingus Almohaadide vägesid. 1236 ja 1248 langesid suured mauri kindlused nagu kalifaadi pealinn Cordoba ja Sevilla.

Mauridele jäi vaid Granada, võimuvaakum Lõuna-Hispaanias kestis 1238. aastani, mil moodustati Granada emiraat, mida valitses Nasriidide dünastia. Emiraat oli ametlikult Kastiilia vasallriik ja küllap sellega ongi seletatav, miks Kastiilia kaks ja pool sajandit ei pidanud vajalikuks emiraati vallutada.

Portugali kuningas Afonso I ja tema järeltulijad jätkasid samuti tungimist lõuna suunas, aastatel 1249–1250, kuningas Afonso III juhtimisel vallutati Algarve piirkond ja likvideeriti viimased mauride tugipunktid Portugali lõunarannikul. Selle tulemusel kujunesid välja Portugali piirid, mis on püsinud suures osas muutumatuna tänapäevani.

Rekonkista lõppes siiski pärast 10 aastat kestnud Granada sõda 1492. aastal Granada kui viimase mauride kantsi vallutamisega.

Vaata ka

Viited

↑ O'Callaghan, Joseph F. (2003). Reconquest and Crusade in Medieval Spain. Philadelphia: University of Pennsylvania Press. p. 19. ISBN 0812236963. Retrieved February 15, 2012.
↑ ^2,0 ^2,1 McKitterick, Rosamond; Collins, R. (1990). The New Cambridge Medieval. History 1. Cambridge University Press. p. 289. ISBN 9780521362924. Retrieved July 26, 2012.
↑ O'Callaghan, Joseph F. (2003). Reconquest and Crusade in Medieval Spain. Philadelphia: University of Pennsylvania Press. p. 18. ISBN 0812236963. Retrieved August 26, 2012.
↑ Kinoshita, Sharon (2001-01-31). ""Pagans are wrong and Christians are right": Alterity, Gender, and Nation in the Chanson de Roland". Duke University Press. Retrieved 12 February 2013.
↑ DiVanna, Isabel N. (2010). "Politicizing national literature: the scholarly debate around La Chanson de Roland in the nineteenth century". Historical research (Institute of Historical Research) 84 (223): 26. doi:10.1111/j.1468-2281.2009.00540.x
↑ Fletcher, Richard (2006). Moorish Spain. Los Angeles: University of California Press. p. 43. ISBN 0-520-24840-6.
↑ Chris Lowney, A Vanished World: Muslims, Christians, and Jews in Medieval Spain, (Oxford University Press, 2005), 40.
↑ Roger Collins, Early Medieval Spain, (St.Martin's Press, 1995), 164.

[0VZn9-1] O'Callaghan, Joseph F. (2003). Reconquest and Crusade in Medieval Spain. Philadelphia: University of Pennsylvania Press. p. 19. ISBN 0812236963. Retrieved February 15, 2012.

[:0-2] 2,0 ^2,1 McKitterick, Rosamond; Collins, R. (1990). The New Cambridge Medieval. History 1. Cambridge University Press. p. 289. ISBN 9780521362924. Retrieved July 26, 2012.

[oV8zm-3] O'Callaghan, Joseph F. (2003). Reconquest and Crusade in Medieval Spain. Philadelphia: University of Pennsylvania Press. p. 18. ISBN 0812236963. Retrieved August 26, 2012.

[Ep30p-4] Kinoshita, Sharon (2001-01-31). ""Pagans are wrong and Christians are right": Alterity, Gender, and Nation in the Chanson de Roland". Duke University Press. Retrieved 12 February 2013.

[gpNuK-5] DiVanna, Isabel N. (2010). "Politicizing national literature: the scholarly debate around La Chanson de Roland in the nineteenth century". Historical research (Institute of Historical Research) 84 (223): 26. doi:10.1111/j.1468-2281.2009.00540.x

[jhFK3-6] Fletcher, Richard (2006). Moorish Spain. Los Angeles: University of California Press. p. 43. ISBN 0-520-24840-6.

[FSDnp-7] Chris Lowney, A Vanished World: Muslims, Christians, and Jews in Medieval Spain, (Oxford University Press, 2005), 40.

[qeUct-8] Roger Collins, Early Medieval Spain, (St.Martin's Press, 1995), 164.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]