Pihtla mõis
Pihtla mõis (saksa keeles Pichtendahl, ka Brakelshof, Pia[1]) oli mõis Saaremaal Püha kihelkonnas, mis jääb tänapäeval Saaremaa valla territooriumile.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Omanikud
[muuda | muuda lähteteksti]16. sajandi alguses, oli Pihtla mõis Vietinghoffide suguvõsa Pihtla suguvõsaliini Christoph Vietinghoff vanema ja Christoph Vietinghoff noorema, Otto Vietinghoffi valduses[2] 1590ndal aastal Taani valitsusajal Saaremaal on mõisa omanikuks on märgitud Harald Brakel, kes töötas Saaremaa maanõunikuna. 16. sajandi lõpul mõis müüdi Reinh. Anrepile, kellele kuulusid Tagamõisa ja Rootsiküla.
17. sajandi algus – mõis läks võlgade katteks riigi kätte, st Taani Kuningriigi omandisse. 1630 – Taani kuningas Christian IV müüs Pihtla mõisa, mis jõudis von Buddede kaudu Christian Polli kätesse.
1701. aastal kuulus mõis taas riigile, algul Rootsi Kuningriigile ja hiljem Vene Tsaaririigile. 1748 – mõis tagastati suguvõsale. Järgmiseks omanikus sai Cristian Polli pojatütar Dorothea Repin, kelle abikaasa oli vürst Vassili Repin. Dorothea Repin müüs mõisa peagi ära.
1751. aastal ostis mõisa Repinilt Otto Friedrich von Vietinghoff (1692–1777) ning temalt omakorda Thomas von Dellingshausen kuulsast Dellingshausenite aadlisuguvõsast. 1765. aastal ostis Thomas von Dellingshausen lisaks ka P. A. von Sassilt puuduolevad Pihtla mõisa maad, mis olid 1551. aastal läänistatud piiskop Johannes Münchhauseni poolt. Mõisa praeguse peahoone kiviosad pärinevad samuti Dellinghauseni perioodist.
19. sajandil vahetas mõis omanikke, kuuludes 1818. aastast kuulus Pihtla, Laimjala, Kudjapäe ja Tiinuse mõis Johann Christopher von Nolckenile ja tema pärijatele Nolckenitele[3], kelle kaudu said hiljem rentnikeks Tonner ja seejärel Siirak. 1860. aastatel valmis lõplikult mõisa praegune peahoone. Aastal 1893 alustas ühes mõisa üürikorteris tegevust Saaremaa kurtide kool.
1903 – mõisa ostis A. J. Schlup ja see jäi riigi poolt võõrandamata. Schlup tegeles juustutootmisega ja oli abielus kohaliku naisega. Pihtla mõisal oli Kuressaares Pikal tänaval ka Pihtla koda, kuhu Schlup rajas suure juustutööstuse. See asus umbes Pikk 60 kohal ja on täielikult hävinud. Albert Schlup suri Pihtlas ja on maetud Kudjapäe kalmistule. Tema järel tegeles mõisaga ta poeg Leonarth Schlup. Pärast I maailmasõda tegutses mõisas Pihtla kool.[4]
1929 – mõis võõrandati täielikult. 1939 – Leonarth Schlup lahkus Pihtlast Šveitsi. Mõisahooneid kasutasid tema volinikud Emiil Lõhmus ja Rihard Vessik.
1940 – seoses Nõukogude võimuga läks mõis koos maadega riigi omandisse. Algul oli seal täkutall ja hobulaenutuspunkt, aastast 1956 kasutas neid Eesti Aianduse Trust, kes rajas sinna viljapuuaia. Kõik peale 15-hektarilise sordivõrdlusjaama läks Kungla kolhoosi koosseisu. Lõpuks olid mõisas korterid, nüüd seisab hoone juba mitukümmend aastat tühjana.[4]
Nimedepanek
[muuda | muuda lähteteksti]Pihtla mõisas pandi nimepaneku ajal järgmisi nimesid: Allik, Arros, Ebbenik, Kasik, Kajo, Kallas, Kiil, Koch, Kohl, Leppik, Liiw, Lohn, Maggus, Matzi, Mäggi, Mölder, Nömm, Pahr, Pichelpu, Pichla, Pusep, Ranna, Remd, Ritzer, Retsepp, Roes, Saar, Selber, Sepp, Tuling, Thur, Tennaw, Ustallo, Wisald, Wiss, Aunpu.[5]
Arhitektuur
[muuda | muuda lähteteksti]Peahoone
[muuda | muuda lähteteksti]Peahoone on liigendatud põhiplaaniga segaehitis, mis on aja jooksul kujundatud lihtsast ühekorruselisest mansardtubadega kivihoonest uhkeks paljude eri stiilis elementidega mõisaks. On näha nii klassitsistlikke, historitsistlikke, uusgooti kui ka tuudorstiili elemente. Varasema kivihoone otsasein on hiljem kujundatud mõisahoone esifassaadiks. Lisati teravkaareline friis ja neljakandilised tornikesed. Seejärel lisati uuele kitsale esifassaadile kaks puidust tiibehitist. Eri stiilid ja materjalid on ühendatud harmooniliseks tervikuks.[6]
Praegu seisab peahoone tühjalt ja laguneb. 2016. aasta aprillis lammutati peahoone puidust tiibhooned.[7]
Kõrvalhooned
[muuda | muuda lähteteksti]Kõrvalhooned on kas lagunenud või tundmatuseni ringi ehitatud. Mõisa juurde on kuulunud massiivne ait, poolkelpkatusega tall, pooleldi maapealne kelder ning eraldiolevas liigendatud hoones asuv kuivati.[6]
Park
[muuda | muuda lähteteksti]Pihtla mõisa park on mitmeosaline. Vanim osa on peahoone vanal esiküljel asuv väike lehtpuistu. Pargi uuem osa pärineb 19. sajandist ja on rajatud uue esifassaadi ette. Trepi ees on väike dekoratiivpõõsaste ja lilledega väljak, mille keskel asub kõrgel alusel raidkivist ehisvaas. Väljakut ääristavas pargis kasvavad eelkõige lehised ja kuused, kohati on pärnaalleed, pargi selles osas asub ka nimetahvliga varustatud Pihtla punaselehine pöök. Park läheb sujuvalt üle metsaks.[6]
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Pihtla mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris
- ↑ Essen, Nicolai von: Genealogisches Handbuch der Oeselschen Ritterschaft, Reprint der Ausg. Tartu 1935, Hannover-Döhren, 1971, seite 398
- ↑ Pihtla mõis (Püha khk), Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis
- ↑ 4,0 4,1 Trei, A. (2012). Pildikesi Püha kihelkonnast. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda.
- ↑ Onomastika
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Pihtla mõis
- ↑ "Pihtla mõisa tulevik tume", Saarte Hääl, 12. aprill 2016
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Pihtla mõis |
- Pihtla mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris
- Pihtla mõis (Püha khk), Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis