Oskar Kallis

Oskar Kallis
	Oskar Kallis, 1915
Sündinud	23. november 1892; Tallinn, Eesti
Surnud	1. jaanuar 1918 (25-aastaselt); Jalta, Tauria kubermang
Rahvus	eestlane
Haridus	Ants Laikmaa ateljeekool
Tegevusala	maalimine, joonistamine
Kunstivool	juugend, sümbolism
Tuntud teoseid	"Kalevipoeg kellukest helistamas" (1914–1915), "Kalevipoeg allmaailmas" (1915)
Mõjutatud	Ants Laikmaa

Oskar Kallis (23. november 1892 Tallinn – 1. jaanuar 1918 Jalta) oli eesti maalikunstnik.

Elukäik

Oskar Kallis sündis Tallinnas kojamehe perekonnas. Pärast isa surma 1898. aastal tuli tal aidata ema kolme õe-venna kasvatamisel. Pärast neljaklassilise Tallinna linnakooli lõpetamist 1910. aastal asus ta joonestajana tööle insener Ernst Boustedti juurde. 1914. aastal sai ta Peeter Suure Merekindluse ehitusel Tallinnas joonestajaks, kellena töötas kuni 1917. aasta novembrini^[1].

Kunsti õppimist alustas ta juba linnakoolis käies. 1903. aastal astus ta Tallinnas avatud Ants Laikmaa ateljeekooli. Aastatel 1905–1907 viibis Laikmaa Eestist eemal ning Kallise õpingud katkesid. Noor kunstnik katsetas iseseisvalt joonistamise, akvarelli ja õlimaaliga, tehes ka mitmesuguseid projektikavandeid ja visandeid.

1912. ja 1913. aastal täiendas ta end Eesti Kunstiseltsi joonistuskursustel. 1913. aastal naasis Laikmaa kodumaale ning Kallis läks uuesti tema juurde õppima. Tuntud kunstniku juhendamisel suutis ta kiiresti end kunstnikuna leida.

Oskar Kallise elu jäi lühikeseks. Tuberkuloos ja pingeline loominguline töö lisaks igapäevasele palgatööle kurnasid noore mehe tervise. 1917. aastal algatas Ants Laikmaa korjanduse, et viia haige noor kunstnik "soojale maale". Sama aasta detsembris õnnestus tal Senni Neggo abiga toimetada Kallis rongiga Jaltasse, kuid mõni päev enne jõule 25-aastane kunstnik suri. Ta on maetud Jalta kalmistule Jaila mäe jalamil.^[2]

Kallis osales kunstiühingu Vikerla asutamises (1917).^[3]

Looming

Oskar Kallis oli üks esimesi ainult Eestis kunstihariduse omandanud kunstnikke. Siiski oli ta käinud ekskursioonidel Soome kunstimuuseumides, kus tutvus Akseli Gallen-Kallela loominguga, ning Peterburis ja Moskvas, kus viis ennast kurssi näiteks Nikolai Roerichi teostega. Tema loomingus olid ühendatud rahvakunst ja juugend.^[4]

Kallis sai "Kalevipoja"-aineliste pastellmaalidega silmapaistvaks rahvusromantilise suuna esindajaks (umbes 40 maali ajavahemikus 1912–1917). Kallise esimeste katsetustega Kalevipoja ainestiku vallas sai avalikkus tutvuda Tallinna Eesti Kunstiseltsi kunstikursuste esimesel ülevaatenäitusel 1912. Jätkates 1913. aasta sügisest õpinguid Laikmaa juures, töötas Kallis korduvalt läbi kogu "Kalevipoja" ainestikud, osalt pastellis, osalt joonistustes ning mõnel puhul ka õlis.^[5]

Kallis on maalinud portreesid (sealhulgas kolm autoportreed) ja maastikke. Viimane eluaasta kujunes kunstnikul väga viljakaks ning sellest aastast pärinevad mitmed tema sümbolistlikud tööd, sealhulgas "päikesetsükkel" ning surma eelaimdusest kantud "Palavik", "Liiva-Annus" ja "Suudlus"^[6].

Kallis kujundas Eduard Vilde "Mäeküla piimamehe" (1916). Ta on loonud ohtralt ka mitmesuguste tarbeesemete (vaibad, sohvapadjad, käekotid, kardinad) kavandeid. Ta valmistas ka rahvusliku mööbli kavandeid.^[7]

1916. aastal kujundas Kallis koos Aleksander Mülberiga Eesti Rahva Muuseumi väljapaneku Tallinna Eesti Põllumeeste Seltsi näitusel, valmistades ühtlasi näituse neli plakatit. Veel samal aastal saatis kunstnik muuseumimärgi joonised, millele järgnesid 1917. aastal plakatid ja rinnamärgikavandid.^[8]

Oskar Kallis joonistas ka karikatuure,^[9] mida avaldati väljaannetes Lendleht (1907), Tapper (1917) ja Meie Mats (1926).

Teosed

"Lennuk" (1914)
"Sulevipoja kalm" (1914)
"Kalevipoeg kasvatab tamme" (1914–1915)
"Kalevipoeg kellukest helistamas" (1914–1915),
"Kalevipoeg allmaailmas" (1915)
"Manala uks" (1915)

"Autoportree", 1912
"Kalevipoeg laudu kandmas", 1914
"Kalevipoeg kellukest helistamas", 1914–1915
"Autoportree", 1915
"Päikese suudlus", 1917

Viited

↑ "Oskar Kallis - Järvenpää". E-Kunstisalong.
↑ ^2,0 ^2,1 Ants Laikmaa, "Mälestades üht kurba jõuluõhtut – Päevaleht, 1918
↑ "Oskar Kallis". Haus Galerii.
↑ Linda Pärn (3. september 2019). "Andrus Kivirähk mõtles Oskar Kallise eluloo kirjutamisele viis aastat". Postimees.
↑ Alfred Vaga. "Kalevipoeg eesti kunstis". Eesti Sõna, 28. mai 1942
↑ Marit Sillamägi. "Eesti kunsti raport".
↑ Maire Toom (13. november 1992). "Kalevipoeg, Liiva-Annus ja päike - Tarbekunstimuuseumis". Sirp, nr. 45.
↑ H. Sild. "Kunstnike kaasabist Eesti Rahva Muuseumi rajamisel ja vanavarakogumisel". TKM almanahh, 1972
↑ Eesti muuseumide veebivärav - https://muis.ee/museaalview/1490769

Kirjandus

Oskar Kallis. Näituse kataloog. Tartu Riiklik Kunstimuuseum, 02–04.1968
Mai Levin, Maire Toom. "Oskar Kallis 1892–1917". Eesti Kunstimuuseum, 1992, 32 lk
Irina Solomõkova. "Kallis, Oskar". // Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1996. Lk 155–156

Välislingid

"Kalevipoeg allmaailmas"
Oskar Kallis. Vaip "Siurulindu Kalevipojast"
Oskar Kallis Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
Karikatuur, EKM j 26198 G 16208, Eesti Kunstimuuseum SA
Karikatuur, EKM j 26419 G 16429, Eesti Kunstimuuseum SA

[1] "Oskar Kallis - Järvenpää". E-Kunstisalong.

[AL,_1918-2] 2,0 ^2,1 Ants Laikmaa, "Mälestades üht kurba jõuluõhtut – Päevaleht, 1918

[3] "Oskar Kallis". Haus Galerii.

[4] Linda Pärn (3. september 2019). "Andrus Kivirähk mõtles Oskar Kallise eluloo kirjutamisele viis aastat". Postimees.

[5] Alfred Vaga. "Kalevipoeg eesti kunstis". Eesti Sõna, 28. mai 1942

[6] Marit Sillamägi. "Eesti kunsti raport".

[7] Maire Toom (13. november 1992). "Kalevipoeg, Liiva-Annus ja päike - Tarbekunstimuuseumis". Sirp, nr. 45.

[8] H. Sild. "Kunstnike kaasabist Eesti Rahva Muuseumi rajamisel ja vanavarakogumisel". TKM almanahh, 1972

[9] Eesti muuseumide veebivärav - https://muis.ee/museaalview/1490769

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]