Monism

Monism (vanakreeka sõnast μόνος, monos 'üks, ainus') on filosoofiline seisukoht, mille kohaselt objektide mitmekesisus taandub ühele algele. Monismi^[1] järgi ei ole vaim ja keha ontoloogiliselt erinevad alged. Erinevalt dualismist^[2] ja pluralismist, mis eeldavad kahe või enama alge olemasolu, eeldab monism suuremat sisemist kooskõla ja monoliitsust.

Ajalugu

Termini "monism" võttis 18. sajandil kasutusele Christian von Wolff teoses "Loogika" (1728), et määratleda filosoofilise mõtte tüübid, milles püüti lahendada keha ja vaimu vastandumine ning selgitada kõiki nähtusi ühe ühendava põhimõttega või ühe aine avaldumiseni. Filosoofiaga seotud keha ja vaimu probleem^[3]^[4] uurib vaimu ja mateeria ning eelkõige teadvuse ja aju vahelist suhet.

17. sajandil käsitles probleemi René Descartes, mille tulemusena kujunes termin "Descartesi dualism" ^[4]. Hiljem rakendati seda ka Hegeli ja Schellingi poolt välja töötatud absoluutse identiteedi teooria loomisel. Pärast seda kasutati terminit üldisemalt, mistahes teooria puhul, mis järgis ühendavat põhimõtet. Dualismivastast teesi laiendati ka pluralismi lisamiseks.

Monism kaotas oma populaarsuse 20. sajandi alguses analüütilise filosoofia ilmumise tõttu.

Keha ja vaimu probleem muutus taas aktuaalseks pärast sotsiaalpsühholoogia ja sellega seotud valdkondade arengut, ajendatuna huvist keha ja vaimu vastastikusest toimest ja Cartesi keha-vaimu dualismi identiteedi teesi hülgamisest monismi kaasaegses vormis.

Monismi defineerimine

Monisme on mitut laadi ning monismi defineerimine iseenesest on filosoofiline probleem.

Monistlikke teooriaid ühendab veendumus, et on olemas kas keha, vaim või miski neutraalne (ei keha ega vaim)^[5].

Tänapäeva filosoofias võib monismi defineerida läbi kolme suurema kategooria:

idealism – filosoofia suund, mis peab esmaseks vaimu;
neutraalne monism – vaimufilosoofia seisukoht, et keha ja vaim on kaks erinevat võimalust samade asjade organiseerimiseks või kirjeldamiseks, kusjuures need asjad ise on oma olemuselt "neutraalsed", st ei füüsilised ega vaimsed. Ühest aspektist käsitatuna nimetame seda neutraalset alget vaimuks, teisest aga mateeriaks. Neutraalne monism on võimalik seisukoht keha ja vaimu probleemi lahendamises;
materialism – filosoofia suund, mis peab esmaseks mateeriat.

Tuntumateks monistlikeks teooriateks on veel biheiviorism, analüütiline biheiviorism, identsusteooria ja funktsionalism.

Monistlikud filosoofid

Sokratese-eelsed:

Thales – vesi
Anaximandros – "määratlemata lõpmatus" – reaalsus on üks mingi kindel asi, kuid me ei saa seda teada mis
Anaximenes – õhk
Parmenides – olev või olemine

Sokratese-järgsed:

Stoikud – õpetuse järgi on olemas vaid üks aine, mis on tunnistatud Jumalaks
Neoplatonism – üks

Uusaegsed:

Vaata ka

Viited

↑ https://www.philosophybasics.com/branch_monism.html Luke Mastin (2008)
↑ https://plato.stanford.edu/archives/win2011/entries/dualism/ The Stanford Encyclopedia of Philosophy (Winter 2011 Edition).
↑ https://human-nature.com/rmyoung/papers/pap102h.html Robert M. Young (1996). "The mind-body problem". In RC Olby; GN Cantor; JR Christie; MJS Hodges.
↑ ^4,0 ^4,1 https://www.indrekmeos.xyz/e_raamat/Meos_I_Filos_pohiprobleemid.pdf
↑ Meos_I_Filosoofiasraamat.pdf

Välislingid

[1] ttps://www.philosophybasics.com/branch_monism.html Luke Mastin (2008)

[2] ttps://plato.stanford.edu/archives/win2011/entries/dualism/ The Stanford Encyclopedia of Philosophy (Winter 2011 Edition).

[3] ttps://human-nature.com/rmyoung/papers/pap102h.html Robert M. Young (1996). "The mind-body problem". In RC Olby; GN Cantor; JR Christie; MJS Hodges.

[:0-4] 4,0 ^4,1 https://www.indrekmeos.xyz/e_raamat/Meos_I_Filos_pohiprobleemid.pdf

[5] Meos_I_Filosoofiasraamat.pdf

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]