Meem

Meem on idee, tava, kujund või muu selline infokogum, mis inimkultuuri keskkonnas valdavalt imiteerimise teel levib, paljuneb ja muteerub. Meemideks võivad olla mõtted, ideed, teooriad, harjumused, laulud, tantsud jms. Meemi on Dawkins oma meemiteoorias piltlikult nimetanud ka mõistuse viiruseks, mis kultuuris end kordab ja paljundab ning mõjutab inimeste käitumist. Üldkasutuses tähistab meem eelkõige internetis jagatavat ja imiteeritavat humoorikat pildimakrot või videot. Tuntumate näidetena võib välja tuua LOLcat- ja Pepper Spray Cop tüüpi internetimeemid.

Meemi mõiste (inglise k meme) võttis kasutusele Richard Dawkins 1976. aastal ilmunud raamatus "Isekas geen", oletades, et meem on kultuuris samasugune põhielement nagu geen bioloogilises pärilikkuses. Dawkinsi järgi on inimestele omane teatav kohanemismehhanism, mis puudub teistel liikidel – lisaks pärilikkusainele on inimestel võimalik edasi anda oma ideid, mis võimaldab neil muutustega märksa kiiremini kohaneda, kui see oleks võimalik üksnes bioloogilise pärilikkuse ja loodusliku valiku abil. Mõned meemid on kultuurilises valikus teistest edukamad ja püsivamad, teised hääbuvad suhteliselt kiiresti.

Meemide olemuse ja levimise ning infolevi evolutsiooniliste mudelite uurimisega tegelevat teadust nimetatakse memeetikaks.

Richard Dawkinsi meem

Meemi mõistet kasutas esmakordselt 1976. aastal Richard Dawkins oma raamatus "Isekas geen" ("The Selfish Gene"), mis lõviosas käsitleb geneetikat, kuid ühes peatükis vaatleb ka inimkultuuri. Meem (inglise keeles meme) on tuletatud sõnade geen (inglise keeles gene) ja mimeme (kreeka keeles imiteeritud asi) kombineerimisel ja tähendab Dawkinsi jaoks kopeerimise ja imiteerimise teel levivat kultuuriühikut või ideed. Meemide levimist ajust ajusse võrdleb autor viiruse nakatava levikuga organismide vahel: jätkusuutlik ja „hea“ idee levib kopeerimise teel sõbralt sõbrale, ajakirjanikult lugejale, õpetajalt õpilasele jne.

Ideede ja kultuuri areng on geenide arengust võrreldamatult kiiremad, mistõttu käsitleb Dawkins meeme eraldiseisvas evolutsioonis. See sarnaneb geenide muteerumisega ja eksisteerib loodusliku valikuga paralleelselt: püsima jäävad ainult head ja vajalikud ideed, millel on kõrge potentsiaal levimiseks ja on kuidagi kasulikud. Eduka meemi parameetriteks peab Dawkins samuti geenidega sarnaselt kestvust (longevity), viljakust (fecundity) ja kopeeritavust (copying-fidelity).

Kestvus tähendab siin ühe koopia eluiga – idee püsib ajus kuni organismi surmani, paberil kuni selle hävimiseni jne. Viljakuse all mõistab Dawkins vastuvõetavust ja sobituvust varasemasse süsteemi – teadusliku idee püsimajäämine sõltub teiste teadlaste vastuvõtust. Kopeeritavuse küsimuses tunnistab autor ka ise, et on libedal jääl: geenide kõik-või-mitte-midagi põhimõttel toimiv kopeerimisloogika ei näi kultuuriliste nähtuste levikul rakenduvat. Meemid paistavad muunduvat ühest ajust teise levimisel, õpetaja juttu tõlgendavad õpilased alati veidi erinevalt, kuulujutud tekivad valest tõlgendamisest jne. Enesega vastuolu vältimiseks eraldab autor erinevused tõlgendustes meemist endast – meemiks saab pidada vaid kõiki tõlgendusi ühendavat baasideed, mingit ühist arusaama, mille osas kõik tõlgendajad nõustuvad.

Seega on Richard Dawkinsi esialgne meem katse vaadata nii bioloogilist kui ka kultuurilist arengut läbi ühise darwinliku prisma. Selline lähenemine pakkus alternatiivi varem tunnustatud antropoloogilistele ja sotsioloogilistele teooriatele ja ehk oleks see katse vajunud unustustehõlma, kui poleks alanud osalusmeedia võidukäik. Kuigi "The Selfish Gene" oli vaieldamatu bestseller, pöörati meemidele vähe tähelepanu enne 1990. aastaid. Oma raamatus "The World Made Meme" spekuleerib Ryan M. Milner, kuidas meemist sai populaarses käsitluses peamiselt naljakate pildimakrode tähistaja: Dawkinsi termin jõudis mõne artikli kaudu (nt Godwini artikkel Wiredis 1994. aastal) osalusmeedia platvormidele nagu 4chan, Reddit ja Tumblr, mis eraldasid meemi selle dawkinsilikust tähendusest ja tutvustasid seda üldsusele vaid internetile iseloomuliku nähtusena.

Meeminäiteid

• Tehnoloogia: autod, kirjaklambrid jne. Tehnoloogia on ka heaks näiteks muteerumisest, mis on meemetilise (või geneetilise) arengu eelduseks. Tehnoloogiliseks meemiks on näiteks ka tule kasutamine.
• Naljad või vähemalt need naljad, mida ka naljakaks peetakse
• Kõiksugused tunnusmeloodiad reklaamklippidest hümni esimeste taktideni
• Vanasõnad ja aforismid
• Legendid ja eeposed
• Kettkirjad
• Vandenõuteooriad
• Moevoolud
• Filmid: väga massilise levikuga meemid
• Religioonid ja rahvalikud uskumised
• Levinud mõisted: vabadus, õiglus, omandus, egoism, altruism ja nii edasi
• Grupiviisilised eelarvamused: siia mahub kõik rassismist masinapurustajateni
• Parteide loosungid
• Programmeerimise paradigmad
• Wikid: koostööl põhinevad entsüklopeediad jms
• Teadvus ja mina-mõiste
• All your base are belong to us: üks sagedasemaid näiteid interneti kaudu levinud meemidest
• Ka meemi mõiste ise on meem. Isegi idee, et meemi mõiste on meem, on muutunud laialt levinud meemiks.
• Kiyose (väljendist kys) on viimasel ajal populaarseks saanud meem
• Kuulsust kogunud meemid on näiteks Ugandan Knuckles, Yodeling Walmart Boy, Hermit jne, jne. Nimekiri on lõputu!

Dawkinsi kriitika

Dawkinsi hüpoteesi ideede viiruslikust kopeerumisest ja evolutsioonilisest olelusvõitlusest on alati saatnud kriitiline vastukaja kultuuriteoreetikute, sotsioloogide ja teiste teadlaste seas. Peamise kriitikana tuuakse välja, et Dawkins jätab tähelepanuta kultuurilise ja sotsiaalse konteksti ning seeläbi parasjagu tunnustatud inimkultuuri selgitavad teooriad ning pakub oma meemiteooriaga ebavajaliku alternatiivi.

Dawkinsi meemiteooria pani aluse vastuolulisele memeetikale, mis kogus populaarsust eelkõige 1990. aastatel. Tähelepanu sai memeetika turundajate seas, kes kasutasid viirusliku leviku ja ideega nakatamise metafoori uute (eriti internetti puudutavate) müügistrateegiate kirjeldamiseks. Dawkinsi lähenemise kriitikana märgib Alice Marwick, et see lõikab ära teadmise, kuidas kultuurielemendid keerulistes sotsiokultuurilistes oludes tekkinud ja arenenud on, memeetika näeb kultuuri kui eraldatud ühikute jada.

Dawkinsi memeetikale vastanduvad oma vaadetelt ka biosemiootikud. Meem on biosemiootilisest vaatevinklist märk ilma selle peirce´iliku triaadilise struktuurita, alles on jäetud ainult selle võime kopeeruda. Märgi rikkalikum struktuur võimaldab seda tõlgendada ja tõlkida, meemi ainus funktsioon on aga kopeeritavus. Kuigi märk ja meem kuuluvad mõistetena erinevatesse paradigmadesse, juhib Kalevi Kull tähelepanu tõigale, et need tähistavad sisuliselt sama nähtust. Samuti kritiseerib ta kopeeritavat meemi nii: kui organismid ainult kopeeriksid ja ei tõlgiks/tõlgendaks infot, siis ei oleks need võimelised ennustama, kavatsema, elama.

Internetimeem

Vikipeedia-teemaline internetimeem

Dawkinsi kasutusele võetud mõiste „meem“ on populaarses käsitluses selle algsest tähendusest lahti monteeritud ning kasutusse läinud teatud tüüpi internetihuumori tähistajana. Nii on see ringiga tagasi jõudnud ka internetti uurivatesse distsipliinidesse. Segaduse vähendamiseks ja Dawkinsi ideoloogilise pagasi maha raputamiseks on akadeemilises diskursuses lisatud mõistesse internet ning nii käsitletakse uurimustes internetimeeme.

Internetimeeme nähakse kui Web 2.0 ja jagamiskultuuri ilmestavad nähtust – nende jagamisele orienteeritus, kopeeritavus ja osaluslikkus loomisel on osalusmeedia kesksed parameetrid. Internetimeemid peegeldavad ja kujundavad seega üldiseid sotsiaalseid arusaamu ja suundumusi. Samuti on välja toodud poliitiliste internetimeemide mõjukus ühiskonnas, mis loob võimalused aktiivseks kodanikuliikumiseks ja annab meemidele identiteediloomelise potentsiaali.

Internetimeemi fenomeni selgitamiseks pakub Limor Shifman välja põhjaliku internetimeemide tüpoloogia ning järgneva definitsiooni: internetimeem on (a) hulk digitaalseid ühikuid, millel on ühine sisu, vorm ja/või seisukoht (stance); (b) mis on loodud teineteisest teadlik olles; ja (c) on jagatud, imiteeritud ja/või muudetud paljude kasutajate poolt internetis. Seega saab internetimeemiks pidada sellist populaarset ühikut, mis lülitub mingisse tuntud sarnaste ühikute jadasse ja on eelmiste imitatsioon või edasiarendus. Üksik väga populaarne video või pildimakro on Shifmani järgi viraalne postitus ja meemiks ei kvalifitseeru.

Shifman on meemi edukust defineerivate teguritena välja toonud:

• positiivsuse (huumor),
• tugevate emotsioonide esilekutsumise,
• osaluse,
• lihtsa esitusviisi,
• prestiiži
• ja positsioneerimise.

Ta ei pööra päriselt selga ka Dawkinsile ning vaatleb, kuidas internet võimendab meemi (ja ühtlasi geeni) leviku eeldusi kestvust, viljakust ja kopeeritavust. Neile võiks lisada (just poliitiliste meemide puhul) ideoloogilise mõõtme ja võimaluse enda identiteeti luua nende (taas)tootmise ja jagamise kaudu. Samuti võib kahtlevalt suhtuda esitusviisi lihtsuse nõudesse – poliitiliste meemide esitusviis ei pruugi olla lihtne, pigem võib nende levik suureneda tähenduste rohkuse ja interpreteerimise võimaluste laienemise tõttu.

Gabriele Marino ütleb meemide kohta nii: „Iga informatsiooniühik, mis on edukas ennast ümbritsevas sotsiaalses ja kultuurilises kontekstis enese tekstuaalse loome eeskujuna kehtestamisel, on defineeritav meemina.“ Teisisõnu on ka Marino silmis meemi keskne tunnusjoon imiteeritavus ja sarnasus teiste samasse süsteemi kuuluvate informatsiooniühikutega. Ta teeb eristuse ka internetimeemi mõiste sees: see jaguneb tüüp-meemiks (type-meme) ehk meemižanriks ja seda materialiseerivaks objektiks ehk puhtvormiliseks meemiks (token-meme), kusjuures esimene tingib teise ja vastupidi.

Kirjandus

• Blackmore, Susan Meemimasin, Tallinn: Tänapäev 2003. ISBN 9985-62-105-0
• Bayerl, Petra Saskia; Stoynov, Lachezar 2016. Revenge by photoshop: Memefying police acts in the public dialogue about injustice. New media & society 18(6) 1006–1026.
• Dawkins, Richard 1976 [2006]. The Selfish Gene. London: Oxford University Press.
• Kull, Kalevi 2000. Copy versus translate, meme versus sign: development of biological textuality. European Journal for Semiotic Studies 12(1), 101–120. Kättesaadav: https://www.zbi.ee/~kalevi/copytr.htm
• Marino, Gabriele 2015. Semiotics of spreadability: A systematic approach to Internet memes and virality. Punctum, 1 (1): 43-66.
• Marwick, Alice 2013. Memes. Contexts: understanding people in their social worlds Sügis 2013. Kättesaadav: https://contexts.org/articles/memes/
• Milner, Ryan M. 2016. The World Made Meme: Public Converstations and Participatory Media. Cambridge: MIT Press.
• Shifman, Limor 2013. Memes in digital culture. Cambridge: MIT Press.