Mario Vargas Llosa
Mario Vargas Llosa | |
---|---|
Sünniaeg | 28. märts 1936 (88-aastane) |
Amet | romaanikirjanik, kirjanduskriitik, õppejõud, kirjanik, filmirežissöör |
Töökoht | |
Lapsed | Morgana Vargas Llosa |
Autasud | Nobeli kirjandusauhind, Saksa Kirjastajate ja Raamatukaupmeeste Ühingu rahuauhind, Kunstide ja Kirjanduse ordeni komandör, Granada Ülikooli audoktor |
Koduleht | https://www.mvargasllosa.com/ |
Autogramm | |
Jorge Mario Pedro Vargas Llosa (sündinud 28. märtsil 1936 Arequipas) on Peruu kirjanik, 2010. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaat.
Mario sündis Peruu provintsilinnas Arequipas keskklassi pere ainsa lapsena. Tema isa Ernesto Vargas Maldonado töötas raadios, ema Dora Llosa Ureta kuulus vanasse kreooli perekonda. Isa jättis pere maha veel enne poja sündi ning tema kooselust saksa päritolu naisega sündisid Mario poolvennad Enrique ja Ernesto.
Aasta pärast vanemate abielulahutust nimetati Mario emapoolne vanaisa Peruu aukonsuliks Boliivias ja Mario kolis koos emaga Cochabambasse, kus kasvas üles. Vanaisal oli seal puuvillaistandus. Lapsena uskus poiss, et tema isa on surnud, sest vanemad ei tahtnud talle tõtt rääkida.
Kui Peruus tuli 1945 võimule president José Luis Bustamante y Rivero, andis ta Mario vanaisale diplomaadi koha rannikulinnas Piuras ja pere kolis Peruusse tagasi. 1946 kolis pere pealinna Limasse ja kohtus seal esimest korda isaga. Isa ja ema hakkasid taas koos elama.
Kui Mario oli 14 aastat vana, saatis isa ta sõjaväeakadeemiasse õppima. Aasta enne lõpetamist hakkas Vargas Llosa tööle ajakirjanikuna ja ta visati sõjaväeakadeemiast välja.
1963. aastal ilmus tema esimene romaan "La ciudad y los perros", mis käsitles tema õpinguid sõjaväeakadeemias. See sai laia tähelepanu osaliseks ja seda saatis suur müügiedu. Seevastu kindralid nimetasid seda teost "degenereerunud mõistuse" tööks ja väitsid, et Ecuador olevat Vargas Llosale maksnud, et too vähendaks Peruu sõjaväe mainet. Sõjaväeakadeemia juhtkond põletas tuhatkond eksemplari sellest teosest.
Nagu paljud Ladina-Ameerika kirjanikud, on ka Vargas Llosa olnud poliitiliselt aktiivne. Noorena oli ta vasakpoolne ja vaimustus Fidel Castro reformidest Kuubal, aga hiljem distantseerus ta sealsest autoritaarsest režiimist ning hakkas toetama liberaalseid ja uusliberaalseid ideid.
1977. aastal valiti Vargas Llosa Peruu Keeleakadeemia liikmeks. Keeleakadeemia liige on ta tänapäevani.
Vargas Llosa kandideeris 1990. aasta Peruu presidendivalimistel paremtsentristliku Demokraatliku Rinde (Frente Democrtico, FREDEMO) kandidaadina. Tema peamised vastased olid endine ÜRO peasekretär Javier Perez de Cuellar ja Alberto Fujimori. Vargas Llosa võitis presidendivalimiste esimese vooru, kogudes 34% häältest, aga kaotas teises voorus Fujimorile, kes jäi Peruu presidendiks 2000. aastani.
Pärast kaotust presidendivalimistel on Vargas Llosa elanud põhiliselt Madridis. 1993. aastal sai ta Hispaania kodakondsuse, kuid Peruu kodakondsus on tal tänapäevani.
4. veebruaril 2011 tõstis Hispaania kuningas Juan Carlos I Vargas Llosa aadliseisusse ja andis talle päriliku aadlitiitli Vargas Llosa markii.
Teosed eesti keeles
[muuda | muuda lähteteksti]- "Kutsikad", jutustused. Tõlkinud ja järelsõna Jüri Talvet. Loomingu Raamatukogu 1975, 5 (897)
- "Kapten ja külastajannad", romaan. Tõlkinud ja järelsõna Ruth Lias. Eesti Raamat 1994; ISBN 5450022395
- "Lituma Andides", romaan. Tõlkinud Ruth Lias, järelsõna Ricardo Mateo Durand. Varrak 1998; ISBN 9985301439
- "Tädi Julia ja kirjamees", romaan. Tõlkinud Eva Kolli. Sari "Punane raamat", Tänapäev 2010; ISBN 9789985629338
- "Paha tüdruk", romaan. Tõlkinud Marianne Ots. Sari "Nobeli laureaat", Eesti Raamat 2020
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1967 – Rómulo Gallegose auhind
- 1986 – valiti Ameerika Kunstide ja Kirjanduse Akadeemia välisliikmeks
- 1994 – Miguel de Cervantese auhind
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Mario Vargas Llosa |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Mario Vargas Llosa |
- Mario Vargas Llosa sait
- Kaarel Kressa. Jüri Talvet: Vargas Llosa teoste paremik valmis nooruses Eesti Päevaleht, 8. oktoober 2010