Magnetsalvestus

Magnetsalvestus on signaalide salvestamine magnetkandjale.

Magnetsalvestuse ajalugu ulatub 19. sajandisse. Taani insener Valdemar Poulsen patenteeris telegraafisignaali magnetsalvestuse traadile 1898. aastal.

Tuntumaid magnetsalvestuse näiteid on heli magnetsalvestus magnetlindile ehk helilindile magnetofoni abil. Algselt lahtistele poolidele keritud lindi asemel hakati hiljem kasutama kinnistesse kassettidesse paigaldatud lindipoole. Levinud kassettide vormideks said lindikassetid (cartridge) ja kompaktkassetid (CC), paljudes maades ka mikrokassetid (MC).

Väga laia kasutust leidis ka videosignaali magnetsalvestus, seda nii televisiooni stuudiotehnikas kui ka amatöörkasutuses (peamiselt VHS-kassettide kujul).

Nii heli- kui ka videosignaali salvestamisest magnetkandjatele analoogkujul on tänapäeval loobutud seoses üleminekuga heli ja pildi digitaalsel kujul esitamisele ja salvestamisele. Oluliseks on selle juures olnud digitaalkujul esitatud andmete tihendamise võimalikkus, pildi puhul ka pildi kvaliteedi parandamise võimalikkus (ridade arvu ja reas olevate punktide arvu suurendamise teel).

Digitaalsignaali salvestamist magnetkandjatele hakati laialdaselt kasutama ka arvutustehnikas. Lindirullide kõrval hakati ka siin kasutama kassette, eriti aga magnetkettaid. Nn kõvaketaste kujul on magnetsalvestus kasutusel siiani suure salvestuse mahu ja magnetsalvestuse kauaaegse säilivuse tõttu, seda isegi tänapäevase ülitiheda salvestuse korral. Lindikassettide kasutusala piirdub praktiliselt ainult pikaajaliseks säilitamiseks mõeldud varukoopiate tegemisega.

Magnetsalvestus on siiani kasutusel laevade ja lennukite pardasalvestites ehk nn mustades kastides ning ka valvesüsteemide salvestusseadmetes.

Vaata ka