Kildad

See artikkel on kildalistest kivimitest; kilda kohta vaata artiklit Kilt

Kildad on kivimid, mida iseloomustab kildalisus ehk kildaline tekstuur.

Kiltadeks nimetatakse kivimeid, mis on suunatud rõhu ehk stressi tingimustes omandanud kihilise või plaatja väljanägemise, kusjuures kihid on orienteeritud risti stressi suunale. Seejuures ei ole tähtis, kas kivim on alles diageneetilises staadiumis või juba moondunud. Seepärast nimetatakse kiltadeks nii savikilta, kilta, fülliiti kui ka kristalset kilta. Savikilda ligilähedasteks sünonüümideks on savikivim ja argilliit. Tegemist on kildalise ilmega settekivimitega. Fülliit on läikiva pinnaga peitkristalliline moondekivim. Fülliit ja kilt ei sisalda enam savimineraale, vaid need on asendunud vilkudega, mis annavadki neile läikiva ilme. Kristalses kildas on aga kristallid, millest kivim koosneb, palja silmaga näha. Kildalise tekstuuriga moondekivimiteks on ka näiteks kloriitkilt ja glaukofaankilt.

Mitte kõik geoloogid ei poolda lõpuni ülalpool väidetut. Nende arvates võib kildaks nimetada ainult moondunud kivimit, mistõttu ei ole õige näiteks Türisalu kihistu argilliiti nimetada diktüoneemakildaks. Seega ei kuuluks savikivim ehk savikilt ehk argilliit sel juhul kiltade hulka. See väide on õige küll, aga ainult osaliselt. Kilt on moondekivim, kuid kildalised võivad olla ka mittemoondekivimid. Diktüoneemakilta on siiski soovitatav nimetada argilliidiks, sest nimetusest "diktüoneemakilt" ei ole võimalik välja lugeda, kas "kilt" tähendab moondekivimit või kildalisust.

On olemas ka konkreetne kivim, mida nimetatakse kildaks. Selle kivimi puhul on tegemist selgelt moondekivimiga, mis ongi andnud aluse väitele, et kildad peavad tingimata olema moondunud.