Karjala keel

karjala keel (karjala)
Kõneldakse	Venemaal (Karjala Vabariigis, Tveri oblastis), Soomes
Piirkonnad	Põhja-Euroopa
Kokku kõnelejaid	35 600
Keelesugulus	uurali keeled  soomeugri keeled   soome-saami keeled    läänemeresoome keeled     karjala keel
Keelekoodid
ISO 639-2	krl
ISO 639-3	krl
Karjala keele kõnelejate leviala Põhja-Euroopas.

Karjala keel (karjala) on läänemeresoome keel, karjalaste emakeel. See on lähedane soome keelele, millest ta erineb laiendatud fonoloogia ning hilisemate soome keele mõjutuste puudumise poolest. Karjala keelel on mitu kirjakeelt. Karjala keele tähestik on tänapäeval ladina tähestik.

Karjala keelt räägitakse Venemaa Karjala vabariigis, Tveri oblastis ja Soomes (u 5000 kõnelejat).

Karjala keelel on neli peamist haru:

• päriskarjala keel
  • põhjakarjala keel
  • lõunakarjala keel
• livviko keel ehk Aunuse karjala keel
• lüüdi keel (mõnikord peetakse vepsa keele murdeks)
• tverikarjala keel

Karjala keelt peetakse ohustatud keeleks.

Karjala Vabariigis ilmub karjalakeelne ajaleht Oma Mua.

Ajalugu

Karjala keele paiknemine läänemeresoome keelepuul Petri Kallio ja Valter Langi järgi

Petri Kallio läänemeresoome keelte klassifikatsiooni järgi pärineb karjala keel vepsa keelega (Valter Lang lisab siia ka isuri keele, mida Kallio ei käsitle) ühisest laadoga ehk muinaskarjala algkeelest. Viimane ei saanud Kallio arvates tekkida varem kui 700. aasta paiku pKr, mil Lääne-Soomele omane materiaalne kultuur hakkas jõudma Laadoga piirkonda. Karjala keele tekkimiskohana on nähtud Laadoga looderannikut.

Tiit-Rein Viitso on välja pakkunud mõnevõrra erineva arengutee. Tema arvates pärineb küll enamik karjala keele murdeid koos vepsa murretega ühisest algkeelest, kuid põhjakarjala murre (ja isuri keel) saavad alguse erinevast läänemeresoome keeleharust. Põhja- ja lõunakarjala ühisjooni seletab Viitso murdeliiduga ja võib-olla ka hõimuliiduga.

Karjalaste algseks tuumikalaks sai Karjala kannas. Nende kultuuriline ja keeleline mõju kandus edaspidi naaberaladele, eriti põhja ja loode suunas Savosse, mille materiaalne kultuur hakkas 11.–12. sajandil muutuma karjalapäraseks. 12.(?)/13.–14. sajandil toimus karjalastumine Isurimaal (ilmselt Neeva ja Ižora jõe ümbrus). 1270. aastal liideti karjalased ametlikult Novgorodi vürstiriigiga, kuid naaberpiirkondadega sarnast venestumist sellega ei kaasnenud. Novgorodi võimu all olles jätkus karjalaste levik põhja suunas seni saamidega asustatud aladele ning kujunesid uued karjalaste rühmad ja murded/keeled (Aunuse karjala keel, lüüdi keel).

Karjalakeelne tohtkiri, 13. sajandi keskpaik

Vanim teadaolev karjalakeelne ja ühtlasi läänemeresoomekeelne kirjutis on Novgorodis arheoloogilistel väljakaevamistel leitud 13. sajandist pärinev kirillitsas kasetohutükile kraabitud Tohtkiri nr 292.

Pähkinäsaari rahulepingu (1323) tulemusel määrati Karjala kannase läänepool Rootsile ning kogu praegune Ida- ja Põhja-Soome Novgorodile. Vene-Rootsi sõja (1590–1595) käigus vallutas Rootsi ajutiselt kannase idaosa, mis põhjustas osade sealsete karjalaste pagemise Tverimaale, pannes nii aluse Tveri karjala asurkonnale ja tverikarjala keelele. Sealne keelekogukond suurenes põgenike arvel veelgi, kui kogu kannas 17. sajandil püsivamalt Rootsi alla läks.

19. sajandi soome rahvuslased pidasid karjala murdeid soome keele osaks ja karjalasi soome rahvuse osaks.

"Onu Remuse jutte" karjala keeles (1939)

Nõukogude Venemaa koosseisus moodustati autonoomne Karjala, mille ametlikeks keelteks said vene ja soome keel, karjala kirjakeele arendamisega seal ei tegeletud. Tveris moodustatud rahvusrajoonides (seal elas 58% Tveri karjalastest) võeti aga 1931. aastal kasutusele ladina tähestikul põhinev tverikarjala kirjakeel, avati karjalakeelne õpetajate seminar Lihhoslavlis ning karjala keelest sai õppeaine kohalikes koolides. Ilmuma hakkas karjalakeelne ajaleht Kolhozoin puoleh (hiljem Karjalan toži). 1937. aastal keelustati Karjalas soome keel ja selle asemel võeti kasutusele D. Bubrichi juhtimisel loodud kirillitsal põhinev ning paljude vene laenudega karjala kirjakeel. Uus kirjakeel võeti kasutusele ka Tveris. Veebruaris 1939 Tveri-Karjala rahvusringkond likvideeriti ja kogu sealne ühiskondlik elu (sh haridus) muudeti venekeelseks. Pärast Talvesõda tunnustati Karjalas taas soome keelt vene keele kõrval ametliku keelena. Karjala kirjakeel ja selles välja antud kirjasõna kadusid käibelt.

Irina Novak räägib tverikarjala keele Тolmatševski murdes karjalastest ja karjala keelest (2018)

Seoses NSV Liidu lagunemisega leidis Karjalas aset teatav rahvuslik taassünd. 1990. aastal hakkas ilmuma ajaleht Oma Mua, tehti karjalakeelseid raadio- ja telesaated. Alates 1990. aastate lõpust on üritatud karjala keelele anda ametlik staatus. Tänapäeval peab Karjala Vabariik karjala keelt iseseisvaks keeleks. Väiksemas ulatuses toimus karjalaste rahvuslik liikumine ka Tveris. 1992. aastal ilmus trükist tverikarjala aabits. Mõnedes koolides hakati valikainena õpetama tverikarjala keelt. Hiljem on Tveri karjalaste rahvuslik ind raugenud ning huvi oma keele ja kultuuri vastu vähenenud. Tveri karjalaste juures toimub kiire venestumine.

Grammatika

Uurali keelkonna kõigile keeltele omaselt puudub karjala keeles grammatiline sugu.

Isikulised asesõnad

PK Ainsus Mitmus 1. mie myö 2. šie työ 3. hiän hyö

AK Ainsus Mitmus 1. minä mö 2. sinä tö 3. hän hö

TK Ainsus Mitmus 1. mie myö 2. šie/sie työ 3. hiän hyö

Küsisõnad

Aunusekarjala küsisõnad: mi "mis", ken "kes", moine "kuidas", äijugo, min verran "kui palju", kus, mis "kus", kunnie, kunnepäi "kuhu", konzu "millal", mittuine "milline".

Tverikarjala küsisõnad: mi "mis", ken "kes", kešsä, mišsä "kus", keh, mih "kuhu".

Välislingid

• Karjalakeelne proovivikipeedia Incubatoris.
• Ott Heinapuu. Karjala keel sai Soomes vähemuskeele staatuse EPL, 4. detsember 2009