Johannese evangeelium

Johannese evangeelium (lühend Jh) on Piibli Uue Testamendi kaanonis neljas raamat, mis sisaldab Jeesus Kristuse õpetusi, viimse õhtusöömaaja seadmise, kohtumõistmise, surma ja ülestõusmise kohta. Evangeelium on Uue Testamendi kaanonisse kuulunud algusest saadik. Johannese evangeeliumile eelneb Luuka evangeelium ja järgnevad Apostlite teod. Johannese evangeelium on Uues Testamendis ainus gnostiline evangeelium. Mitmete teadlaste arvates on evangeeliumi autoriks apostel Johannes, Sebedeuse poeg , kuid paljud teoloogid peavad autoriks juudikristlaste gruppi ehk johanneslikku koolkonda , mis asus tänapäeva Süüria aladel ning sellelt koolkonnalt arvatakse pärinevat ka 3 Johannese kirja, kuna keeleliselt ja stiililiselt on kirjad evangeeliumiga väga sarnased ning ühtsena vaadeldavad. Johannese evangeelium on kirjutatud koinees. Vanimal seni leitud Uue Testamendi pärgamendil on säilinud kirjakohad Johannese evangeeliumist. Johannese evangeeliumis asub Piibli lühim salm.

Nimetus

Johannese evangeelium on kreeka keeles Τὸ κατὰ Ἰωάννην εὐαγγέλιον, "Tò katà Iōánnēn euangélion". Vulgatas nimetatakse evangeeliumit "Evangelium secundum Ioannem".

Autorlus

Evangeeliumi autor on traditsiooni järgi apostel Johannes, Sebedeuse poeg. Varakiriklikust ajast on Johannese evangeeliumit maininud kolm Väike-Aasia piiskoppi – Efesose Polykrates, Lyoni Ireneus ja Papias Herapolisest. Võimalike autoritena mainivad nad kaht Johannest, apostel Johannest ning Johannes Vanemat, Efesoses tegutsenud presbüterit. Nende versioon oli, et "jünger, keda Jeesus armastas", oli apostel Johannes. Evangeeliumis jääb autor anonüümseks, tema kohta on öeldud vaid et: "Tema on see õpilane, kes tunnistab neist asjust ja on selle kirjutanud; ja me teame, et tema tunnistus on õige" (Jh 21:24) ning pole päris kindel, kas ta võis olla samaaegselt ka "jünger, keda Jeesus armastas" (Jh 13:23) – ja keda omakorda on samuti evangeeliumi autoriks peetud . Richard Bauchkam on viidanud, et salmi Jh 21:24 saab kreeka keelest tõlkida ka nii et "jünger, keda Jeesus armastas" ei kirjutanud ise evangeeliumi, vaid oli evangeeliumi kirjutamise põhjustajaks . Autor võis olla evangeeliumi kirjutamise ajal umbes 70-aastane . Teoloogide seas on vaieldav, kas evangeeliumi autor oli üks kaheteistkümnest apostlist. Teoloogid Peeter Roosimaa ja Randar Tasmuth esitavad erinevate uurijate arutluskäike arvatava autori kohta; autor võis olla nii apostel Johannes, Johannese õpilane, mõne teise apostli õpilane, Efesoses tegutsenud presbüter Johannes Vanem, autori(te) loodud fiktiivne isik või on evangeeliumi näol tegu johannesliku koolkonna kogutud pärimusega. Mõned teoloogid kahtlevad, kas evangeeliumi autor selles kirjeldatavaid sündmusi ise pealt nägi. Evangeeliumi nimetus võib olla ka tekkinud Ristija Johannese järgi , evangeelium võis olla pühendatud apostlile . Evangeeliumi autor võis olla mõni tollastest autoriteetidest, kes pealtnägijate kirjeldusi Jeesuse elust kirja pani ning materjali enam või vähem tõele vastavaks tunnistas .

Alates 19. sajandist hakkasid Saksa teoloogid kahtlema Johannese autorluses. Nad pidasid evangeeliumi kirjutamise aega evangeeliumis kirjeldatud sündmustest kümneid aastaid hilisemaks. Teoloog Ferdinand Christian Baur väitis evangeeliumi kirjutamise ajaks koguni 160. aasta. 1934 avaldas Colin H. Roberts 2. sajandi esimesse poolde dateeritud käekirjaga papüürusetüki, P52, mis sisaldab salme Johannese evangeeliumist. Kuigi mõned paleograafiaeksperdid ei ole pidanud võimalikuks käsikirja nii täpset dateerimist, on tänapäeval üldtunnustatud, et Papüürus 52 sisaldab varaseimat teadaolevat Uue Testamendi teksti ja ühtlasi on tegu tugeva argumendiga Johannese autorluse tõestuseks. Tekstianalüüsi kohaselt on evangeelium ja Johannese esimene kiri (1Jh) sarnased .

Papüürus 52 kirjakohaga Jh 18:31–33

Tekkelugu

Evangeeliumi koostamise ajaks on erinevatel hinnangutel pakutud vahemikku 78–110.. Traditsiooni kohaselt on Johannese evangeeliumi kirjutamiskohaks peetud Efesost, suurimat kristlaste kogudust peale Jeruusalemma hävitamist 70. aastal. Mõned teoloogid arvavad, et evangeeliumi võis koostada Iisraelist välja rännanud juudikristlaste kogukond, nn johanneslik koolkond, asukohaga tänapäeva Süüria aladel. Kirikuisa Clemens Aleksandriast on evangeeliumide koostamise kohta märkinud, et kõige viimasena tegi seda Johannes mõistes, et välised faktid olid teistes evangeeliumides juba esitatud ning koostas sõpradest mõjutatuna ja Pühast Vaimust inspireerituna vaimuliku evangeeliumi . Evangeelium on läkitatud kristlastele.

Ülesehitus

Johannese evangeelium koosneb 21 peatükist, mis jagunevad 879 salmiks. Evangeeliumi jagas peatükkideks kardinal Stephen Langton 13. sajandil ja salmideks Robert Estienne 1551. aastal. Johannese evangeelium on keele ja stiili poolest terviklik ning selle tõttu arvatakse puuduvat kriteeriumid, mille abil saaks eristada põhiteost ja hilisemaid täiendusi sellele . Evangeeliumi viimast peatükki on siiski peetud hiljem lisatuks.

Sisu ülevaade

1. Proloog (1:1–18)
2. Tunnustähtede raamat (1:19–12:50)
   1. Ristija Johannese tunnistus (1:19–51)
   2. Jeesus ja juutide institutsioonid (2:1–4:54)
   3. Jeesus ja juutide pühad (5:1–10:42)
   4. Jeesuse surma ja ülestõusmise eelaimused (11:1–12:50)
3. Jumala au raamat (13:1–20:31)
   1. Paasasöömaaeg (13:1–30)
   2. Hüvastijätukõned (13:31–17:26)
   3. Jeesuse kannatused (18:1–19:42)
   4. Ülestõusmine (20:1–29)
   5. Kokkuvõte (20:30–31)
4. Epiloog (21:1–25)
   1. Kalapüügi ime (21:1–14)
   2. Jeesus ja Peetrus (21:15–23)
   3. Lisa (21:24–25)

Õpetus

Johannese evangeelium algab proloogiga. Salmist Jh 1:6 algab jutustus, mis koosneb kahest osast. 12. peatükiga lõppevas esimeses osas räägitakse Jeesuse avalikust tegevusest alates tema ristimisest Ristija Johannese poolt kuni tema avaliku tegevuse lõpuni. Teises osas räägitakse Jeesuse tegevusest tagasitõmbununa lähemate õpilaste ringi, tema kannatusest ja ristilöömisest, ilmumisest jüngritele ning ülestõusmist. Jeesuse ütlused on Johannese evangeeliumis palju pikemad kui sünoptilistes evangeeliumides. Jeesus räägib siin iseendast ja oma ülesannetest ning rollist rohkem; ettekuulutusi saabuvast jumalariigist, nagu neid näiteks Markuse evangeeliumist leida võib, aga üldse mitte. Jumala riik Johannese evangeeliumi mõttes on taevas, Isa juures ning igavese elu selles tagab usk Jeesusesse. Kuningriik ei tule enam meie juurde, vaid meie peame sinna ise minema . Evangeelium on sümbolistlikult dualistlik, tihti kasutatakse vastanduvaid tähenduslikke sõnapaare valgus-pimedus, tõde-vale, liha-vaim, meie-nemad .Teoloog Bart Ehrman viitab sünoptiliste evangeeliumide apokalüpsiseootusele kui horisontaalsele dualismile: evangeeliumide kirjutamise aegne "kuri" aeg ja tulevane hea Jumala riigi aeg. Johannese Evangeeliumi puhul näeb ta sellist dualismi vertikaalsena – kuri maapealne elu vastandub igavesele elule taevas. On arusaadav, et Jeesus räägib seega "sünnist ülevalt" (Jh 3:3) .

Teoloogiliselt oluline on evangeeliumi alguses (Jh 1:29) leitav Ristija Johannesele omistatav lause, millist sünoptilistes evangeeliumides ei leidu: /.../"Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu. /.../" Jeesuse võrdlemine ohvriks toodava paasatalle, Iisraeli laste päästmise sümboliga Vanas Testamendis, oli Johannese evangeeliumi autorile nõnda oluline, et ta võis teadlikult muuta Jeesuse suremise aega .

Johannese evangeelium on kolmest ülejäänud evangeeliumist erinev. Erinevalt sünoptiliste evangeeliumide autoritest on Johannes oma rolliks seadnud tunnistamise, et vaid Jeesus on Kristus ning et ta ainsaks ülesandeks on kinnitada Jeesuse olemust ja eesmärke , Jeesus on eeskätt jumalik olevus ning evangeeliumis leiduvad Jeesuse imeteod on tegelikult enamat, nad on märgid Jeesuse valitsemisaja algusest .

Johannese Evangeeliumist on leitav mõttekäik, et Jeesus oli jumaliku olendina olemas juba enne oma sündi ning sündis inimesena; erinevalt teistest evangeeliumidest leitava neitsist sündimise looga. Siit on alguse saanud tuntud vaidlus Jeesuse olemusest teoloogide Ariuse ja Athanasiuse vahel. Vaidlusküsimuseks oli, kas Jeesus on sama isik kui Jumal-Isa või on Ta Isa poolt loodud ja subordineeritud . Johannese evangeelium esitab lugejaile Jeesuse inimlikkust ja jumalikkust ühekorraga, samaaegselt. Jeesuse üheaegselt jumaliku ja inimliku olemuse selgitamine on ka tänapäevase teoloogia üheks arutlusteemaks, seda Kolmainsuse käsitluses mõiste "perihhorees" kaudu .

Evangeelium rõhutab Jumal-Poja müstilist vahekorda Jumal-Isaga ja usklike müstilist vahekorda Lunastajaga ning räägib Pühast Vaimust kui Lohutajast (Trööstijast). Pole päris selge, kellest siiski kirjakohtades Jh 14:16, Jh 14:26, Jh 15:26, Jh 16:79 juttu on, kuna Lohutajat ehk parakleeti (kreeka k παράκλητος (parakletos), eesti keeles appikutsutu, eestkostja, lohutaja) on nii nimetatud vaid Johannese evangeeliumis ning kelle all on kristliku traditsiooni kohaselt mõeldud peamiselt Kolmainsuse kolmandat isikut, Püha Vaimu. Lohutaja on Jeesuse sõnul keegi, kes tuleb peale Tema lahkumist ja jääb inimeste juurde Tema taastulekuni, olles temaga võrdne (Jh 14:16 – teine Lohutaja). Teoloogide seas on arvamusi, et parakleet võis olla ka Jeesus ise vaimsel kujul; mõnede islamiuurijate arvates võib tegu olla ka prohvet Muhamediga .

Samuti paneb Johannes rõhku kristlasi iseloomustavale armastusele, et selgitada, miks Jeesus Kristus pidi inimeste pattude eest surema. Johannese evangeeliumi järgi oli Jumala armastus Jeesuse motiiviks inimkonna lunastamisel. Johannes näitab Jeesuse inimlikkust – Jeesus Kristus on Jumal-Inimene. Inimene jõuab päästeni teadmise läbi, et Jeesus on Kristus.

Teoloogid on vihjanud, et kuna Johannese evangeeliumist võib leida mitmeid viiteid varakristlaste ja juudi kogukonna vahelistele konfliktidele, saab mitmeid kirjakohti näha juudivaenulikena ning need on sellistena kujundanud paljude kristlaste suhtumist juutidesse . Teoloog Peeter Roosimaa on viidanud Rudolf Schnackenburgile, kes toob esile Johannese evangeeliumi autori ja variseerlik-rabiinliku juutluse vastasseisu, eelkõige seoses Pühakirja, eriti Moosese seadusega.

Evangeeliumi iseloomustab ka naiste suur osatähtsus usuelus, võrreldes näiteks sünoptiliste evangeeliumidega .

Evangeelium eristub sünoptilistest evangeeliumidest Jeesuse ainulaadsete "Mina olen"-ütluste sagedase esinemise tõttu. Jeesus identifitseerib Johannese evangeeliumis end nende abil ning kasutab neid imetegude selgitamiseks, nende tähenduse avamiseks .

Teoloogid on "Mina olen"-ütlusi kasutanud võrdluste toomiseks Vanas Testamendis avalduva Jumala nimega ("Mina olen"); võrreldavaiks salmideks on Jh 8:58: Jeesus ütles neile: "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, et enne kui Aabraham sündis, olen mina" ning 2. Ms 3:14 Ja Jumal ütles Moosesele "Ma olen see kes ma Olen!" Ja ta jätkas: "Ütle Iisraeli lastele nõnda: "Ma Olen" on mind läkitanud teie juurde." Nimetatud kirjakohtade üle arutletakse ka tänapäeval .

Just Johannese evangeeliumi Jeesuse-käsitluses on teoloogide arvates otseselt viidatud, et Jeesus on lihaks saanud Jumala Sõna ehk Logos (Jh 1:14); see on välja toodud juba proloogis .

Johannese evangeeliumi "Mina olen" kirjakohtades väljendatud teoloogilistele konstruktsioonidele on leitud paralleele ka Indiast, upanišaadide traditsioonist .

Jeesuse "Mina olen" ütlemised

• Mina olen elu leib (Jh 8:12)
• Mina olen maailma valgus (Jh 10:7)
• Mina olen uks (Jh 10:11)
• Mina olen hea karjane (Jh 11:25)
• Mina olen ülestõusmine ja elu (Jh 14:6)
• Mina olen tee ja tõde ja elu (Jh 15:1)
• Mina olen tõeline viinapuu (Jh 15:1–11)

Jeesuse imeteod

• vee muutmine veiniks (Jh 2:1–11)
• sõjapealiku poja tervendamine (Jh 5:1–15)
• halvatu tervendamine (Jh 6:1–14)
• viie tuhande mehe toitmine (Jh 6:16–21)
• kõndimine vee peal (Jh 9:1–41)
• pimeda tervendamine (Jh 11:1–45)

Evangeelium eesti keeles

Georg Mülleri jutlustest 17. sajandi algusest on säilinud varasemad teadaolevad eestikeelsed kirjakohad Johannese evangeeliumist.

Tekst ilmus esmakordselt tervikuna eesti keeles 1686 "Wastses Testamendis" kui "Se Ewangelium Sest pöhast Jahnist ülleskirjotetu". 1694 Müncheni käsikirjas on kiri pealkirjastatud "Ewangelium Pühha Johannesest ülleskirjotud" ja 1739 Piiblis "Ewangelium Pühhast Joannessest ülleskirjotud."

Kirjandus

• K. Aaslav-Tepandi. (2015) "Logos Johannese evangeeliumi algushümnis (Jh 1:1–18)". Kirik & Teoloogia, 9. ja 16. oktoober 2015.
• P. N. Anderson. (2011) The Riddles of The Fourth Gospel. An introduction of John. Fortress Press, Minneapolis, USA
• S. W. Anthony. (2016) Muhammad, Menahem and the Paraclete: new light on Ibn Isḥā Q’s (d .150/767) Arabic version of John 15:23-16 Bulletin of SOAS, 79, 2 (2016), lk 255–278. © SOAS, University of London
• S. C. Barton. (2001) "Many gospels, one Jesus." Kogumikust "The Cambridge Companion to Jesus" ed. Markus Bockmuehl (2001) Cambridge University Press.
• R. Bauckham. (2006) Jesus and the Eyewitnesses. The Gospels as Eyewitness Testimony. Richard Bauckham. William Eerdmans Publishing Company, Grand Rapids Michigan/Cambridge U.K
• D. A. Carson; D.J, Moo; L. Morris. (1992) Introduction to the New Testament Zondervan Publishing House, Grand Rapids, Michigan
• J.H. Charlesworth. (1995) The Beloved Discple: Whose Witness Validates the Gospel of John? Valley Forge: Trinity
• O. D. Crisp. (2007) Divinity and Humanity: The Incarnation Reconsidered. Cambridge University Press
• R. A. Culpepper. (2001) Anti-Judaism in the Fourth Gospel as a Theological Problem for Cristian Interpreters. Kogumikust Anti-Judaism and the Fourth Gospel (2001) koost. R. Bieringer, D. Pollefeyt, F. Vandecasteele-Vanneuville. Westminster John Knox Press, Louisville, Kentucky.
• Bart D. Ehrman. (2009) Jesus, Interrupted: Revealing the Hidden Contradictions in the Bible (and Why We Don´t Know About Them). HarperCollins e-book.
• D. F. Ford; B. Quash; J. M. Sockice. (2005)(koost.) Fields of Faith. Theology and Religious Studies for the Twenty-First Century Cambridge University Press
• N. Y. Ghabril. (2003) Themes For the Diligent Veebis: The Good Way
• M. Humpries. (2006) Early Christianity Routledge, Taylor and Francis Group
• L.T. Johnson. (2010) The New Testament. A Very Short Introduction Oxford University Press inc., New York
• J. Kavunkal. (2008) The Mystery of God in and through Hinduism. Kogumikust Christian Theology in Asia ed. Sebastian C.H. Kim, Cambridge University Press
• H. G. Liddell; R. Scott. A Greek-English Lexicon
• E. Lohse. (1994) Uue Testamendi tekkelugu. Tartu, Greif.
• W. MacDonald. (1993) "Johannese evangeelium. Üks Emmause Korrespondent Kursus".
• A. Moore. (2003) Realism and Christian Faith. God, Grammar and Meaning. Regent´s Park College, Oxford. Cambridge University Press
• Peeter Roosimaa. (2001) Kes on Johannes? Mõtteid neljanda evangeeliumi nimest. Usuteaduslik Ajakiri Nr 2-2001(49)
• Peeter Roosimaa. (2015) Johannese evangeeliumi kirjutamisaeg. Usuteaduslik Ajakiri, Nr 1-2015(68)
• R.V.G. Tasker. (2002) "Johannese evangeelium." Logos
• R. Tasmuth. (2000) Johannes küll, aga kes siiski? Usuteaduslik Ajakiri Nr 1-2000
• J. Thurén. (2001) Johannese evangeelium. Tallinn, EELK Usuteaduse Instituut
• J.W.D. Watt. (2007) An Introduction to the Johannine Gospel and Letters T&T Clark A Continuum imprint The Tower Building, 11 York Road, London SE1 7NX
• J. White. Purpose and Meaning of "Ego Eimi" in the Gospel of John in Reference to the Deity of Christ James White, https://vintage.aomin.org/EGO.html
• L. Woodhead. (2004) Christianity. A Very Short Introduction. Oxford University Press Inc, New York

Välislingid

• Johannese evangeelium. Piibel.net (eesti keeles)
• Wastne Testament 1686 https://www.eki.ee/piibel/index.php?tegevus=viewbibletext&showversion=4&showbook=Mk&done=1
• J. Gutslaffi Uus Testament 1648–1656 https://www.eki.ee/piibel/index.php?tegevus=viewbibletext&showversion=4&showbook=Mk&done=1