Johann Gottfried von Herder

Johann Ludwig Strecker "Johann Gottfried von Herderi portree" . Õli, lõuend. 1775

Johann Gottfried von Herder (25. august 1744 Mohrungen, Preisimaa kuningriik – 18. detsember 1803 Weimar, Saksi-Weimari hertsogkond) oli saksa kirjanik ja filosoof. Ta tegeles eelkõige poliitilise filosoofiaga. Ta on valgustusajastu, tormi ja tungi ning Weimari klassitsismi tähtis esindaja.

Elukäik

Herder sündis Ida-Preisimaal Mohrungenis (praegu Morąg, praeguse haldusjaotuse järgi Warmia-Masuuria vojevoodkonnas Ostróda maakonnas) vaeses peres. Ta haris end ise, lugedes isa piiblit ja lauluraamatut. 1762 astus ta Königsbergi ülikooli, kus sai Immanuel Kanti õpilaseks.

1764–1769 oli ta Riias õpetaja ning pastor. Juba sel ajal hakkas ta filosoofilisi ja kirjanduskriitilisi töid kirjutama.

1769 sõitis ta Prantsusmaale Nantes'i ja Pariisi ning 1770 Strasbourgi, kus kohtus Goethega, kes oli vaimustuses tema kirjanduskriitikast. Seda peetakse tormi ja tungi liikumise alguseks. Herder on noort Goethet tugevalt mõjutanud.

1771 võttis Herder vastu ülempastori ja õukonnajutlustaja koha Blückeburgis Schaumburg-Lippe krahvi Wilhelmi õukonnas. 1776 kolis ta Goethe palvel Weimarisse, kus töötas kindralsuperintendendina ja elas surmani.

Herder kiitis heaks Prantsuse revolutsiooni, see põhjustas paljude kolleegide vaenulikkust tema vastu. Ka suhted Goethega halvenesid tema elu lõpupoole.

Sotsialistid kasutasid Herderi mõtteid ära, ehkki Herder oli pigem aateline patrioot kui natsionalist või sotsialist. Enese pühendamine isamaalisele tegevusele oli Herderi jaoks suur inimlik hüve. Ta arvas, et kaotades oma isamaalisuse, kaotab inimene ka iseenese ning koos sellega maailma enese kõrval.

Ideed

Herderi filosoofia oli mõjutatud tema õpetajast Kantist. Ta võttis omaks Kanti 1760ndatel välja käidud ideed ja pidas neist kinni kogu oma karjääri vältel. Kant ise aga muutis kriitilises perioodis oma ideid ja mõned neist olid algsetega vastuolus.

Herderi essee "Wie die Philosophie zum besten des Volkes allgemeiner und nützlicher werden kann" ("Kuidas saaksid filosoofia tõed universaalsemaks ja inimestee kasulikumaks") annab aimu Kanti mõjutustest ja tema filosoofia üldisest suunast. Herderi ideaal oli, et filosoofia muutuks oluliseks ja kasulikuks kõigile inimestele. Sellest ideaalist lähtuvalt on Herder kahe pöörde poolt filosoofias. Esimene neist on traditsioonilise metafüüsika kõrvaleheitmine. Traditsiooniline metafüüsika ei ole Herderi arvates mitte ainult kasutu, vaid lausa kahjulik, sest juhib selle pooldajate tähelepanu kõrvale oluliselt. Fookuseks peaksid olema empiirilised teadmised ja inimühiskond. Filosoofia peab baseeruma empiirilistel teadmistel ja olema sellega kooskõlas. Teine muutus on seotud eetikaga. Herderi väited on:

1) Moraal on rohkem tunnetuse kui kognitsioonide küsimus.

2) Kognitiivsed moraaliteooriad baseeruvad seega valel ja on moraalse arengu seisukohalt kasutud.

3) Veelgi hullem, need on moraalile kahjulikud.

Kolmas seisukoht oli edasiarendus Kanti arvamusest. Herder oli üks esimesi, kes arvas, et mõtlemine on keelest sõltuv ehk inimene saab mõelda vaid keele olemasolul ja mõelda saab vaid sellest, mida on võimalik keeleliselt väljendada. Tema seisukohad lükkasid ümber arusaama keele ja mõtlemise seostest, mis oli domineerinud 17. ja 18. sajandil, ja panid aluse keelefilosoofiale, mida me tunneme tänapäeval.

Radikaalse erinevuse printsiip – Herder avastas või vähemalt nägi teistest selgemini, et inimesed erinevatest ajalooperioodidest ja kultuuridest erinevad sageli tohutult oma uskumuste, arvamuste, tunnete ja muu poolest. Samalaadsed, aga enamasti väiksemad erinevused esinevad ka indiviididel samas perioodis ja kultuuris. Sellepärast on teise inimese mõtete interpreteerimine eriti raske ülesanne ja nõuab interpreteerijalt väga suurt pingutust. Lisaks avaldas ta teooria tõlkimise kohta, mida demonstreeris ka praktikas. Sellel oli tohutu mõju tervele generatsioonile saksa tõlketeoreetikutele ja -praktikutele. Herderi keele ja tõlgendamise teooriad andsid olulise panuse ka lingvistika ja antropoloogia tekkesse.

Herderi vaated sarnanesid Giambattista Vico omadega, aga need tekkisid Vico töödest sõltumatult. Tema moto oli "Me elame maailmas, mille me ise loome". Ta rõhutas iga elava või ajaloolise kultuuri absoluutset unikaalsust. Inimesed peaksid pingutama iseenda ja oma kultuuri täiustamiseks, mitte järgima klassikalisi stiile ja ammu möödunud ajastu suhtumist. Iga inimene peaks täitma oma potentsiaali tervikinimesena, selle asemel et olla võõrdunud rollide kogum. Herder heitis psühholoogiale ette, et isiksust vaadeldakse fragmentidena.

Kuna iga kultuur on unikaalne, siis ei tohi ühe kultuuri väärtusi teisele peale suruda. Ta põlgas filosoofide kalduvust karikeerida minevikku ja pidada nende enda aega universaalseks inimkonna mudeliks.

Herder aitas panna alust romantismile. Tema sõnad on: "Ma tunnen, järelikult olen."

Rahvalaulukogu "Volkslieder"

 Pikemalt artiklis Volkslieder

Herder võttis 1770. aastatel esimesena kasutusele mõiste "rahvalaul". Tema tähelepanu kirjakultuurita rahvaste laulude vastu pani aluse paljude Euroopa väikerahvaste kultuurilisele eneseteadvusele. Herderi rahvalaulukogu on segu suulistest ja kirjalikest lauludest, autoriga ja autorita lauludest. Tänapäevane arusaam rahvalauludest on kaugenenud Herderi nägemusest, mis oli avar ning hõlmas kõigi rahvaste hääli, olenemata nende ühiskondlikust staatusest. Nii on kogus esindatud näiteks Shakespeare'i looming ühes läti dainade ja eesti regilauluga.

Rahvalaulukogu pealkirjaga "Alte Volkslieder" ('vanad rahvalaulud') oli trükivalmis ja kirjastusele üle antud 1773. aastal, kuid kriitika kartuses võttis Herder käsikirja tagasi ning see ei jõudnud trükki. Laulud olid kokku kogutud erinevatest kirjalikest allikatest. Eesti lauludest ainsana oleks kogus olnud esindatud Christian Kelchi kroonikas avaldatud "Jörru, Jörru!"

Herderi rahvalaulukogu "Volkslieder" ('rahvalaulud') ilmus aastatel 1778–1779. Seda kogu kavandas Herder põhjalikumalt. Ülesehituse aluseks on Herder võtnud antropoloogilise põhimõtte, kus eri rahvuste laulud on paigutatud teemade kaupa, rõhutamaks nende võrdsust ja laulude ülesust. Antoloogia kavandamisel saatis ta palve Liivimaa haritlastele koguda eestlaste ja lätlaste laule. August Wilhelm Hupel saatis kohalike kirikuõpetajate ja literaatide abiga Herderile 8 eesti ja 79 läti rahvalaulu, millele oli lisatud sõnasõnaline tõlge. Kogumine sai alguse 1777. aasta oktoobris ning juba veebruaris 1778 sai Herder laulud kätte. Lauludele tegi Herder saksakeelse variandi, tuginedes kogujate märkmetele. Herderi rahvalaulude kogumine Liivimaal oli ainulaadne omas ajas, sest kogumine toimus ehedas keskkonnas ning laulud pandi kirja ilma vahendajata. Eesti laulud antoloogias "Volkslieder": neljast katkendist koosnev pulmalaul "Einige Hochzeitslieder" ("Mõned pulmalaulud"), "Klage über die Tyrannen der Leibeigenen" ("Oleks minu olemine"); "Lied vom Kriege" ("Venna sõjalugu").

Enim populaarsust saavutas pärast Herderi surma 1807. aastal avaldatud "Volksliederi" teine trükk, mis sai pealkirjaks "Stimmen der Völker in Liedern" ('rahvaste hääled lauludes'). Kogu koostasid Caroline Herder ja Johannes von Müller. Herderi temaatiline ülesehitus on siin asendunud etnoloogiliste põhimõtetega ning laulude valik ja hulk on muutunud. Eesti lauludest on kogus esindatud "Der Hagestolze" ("Kuldnaine"), "Klage über die Tyrannen der Leibeigenen" ("Oleks minu olemine"), "Lied vom Kriege" ("Venna sõjalugu").

Jaan Undusk on kommenteerinud eesti rahvalaulude esinemist Herderi kogus järgmiselt:

"...eesti rahvalaulude avaldumine Herderi populaarses kogumikus on võrreldav Eesti ja Itaalia rahvusmeeskondade kohtumisega jalgpallis, mis praegu veel Eesti jalgpallile erilist au ning kuulsust ei lisa, aga ometi mitmekümnele miljonile Itaalia jalgpallifännist televaatajale Eesti olemasolu teadvustab /---/ Eesti rahvalaulud Herderi antoloogias märkisid eesti luule väljailmumist – tagasihoidlikult küll, aga siiski – maailmaareenile, seejuures väga heas seltskonnas, kontekstis, mis seda etteastet kahtlemata õilistas."

Teoseid

• "Fragmente über die neuere deutsche Literatur" (1766–67)
• "Abhandlung über den Ursprung der Sprache" (1772)
• "Von deutscher Art und Kunst. Einige fliegende Blätter" (1773)
• "Auszug aus einem Briefwechsel über Ossian und die Lieder alter Völker" (1773)
• "Auch eine Philosophie der Geschichte zur Bildung der Menschheit" (1774)
• "Volkslieder nebst untermischten anderen Stücken" (1778/79)
• "Ideen zur Philosophie der Geschichte der Menschheit" (1784/91)
• "Briefe zur Beförderung der Humanität; zehn Sammlungen" (1791–1797)
• "Terpsichore" (1795)
• "Christliche Schriften" (1796–1799)
• "Metakritik zur Kritik der reinen Vernunft" (1799)
• "Kalligone" (1800)
• "Wind und Sonne" (Herderi tõlgendus Aisopose luuletusest)

Vaata ka

• Herderi Instituut

Kirjandus

• "Mõistu-kõned ja luule-jutustused. Herder'i ja Krummacher'i kirjadest kokkupannud Jakob Kõrw". F. Feldt, Viljandi 1880
• Arseni Gulõga, "Herder". Vene keelest tõlkinud Mart Kivimäe. Sari Suuri mõtlejaid, Eesti Raamat, Tallinn 1981, 144 lk (sisaldab lisana lk 123–139 katkendeid Herderi teosest "Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast")
• Jaan Undusk, "Hamanni ja Herderi vaim eesti kirjanduse edendajana: sünekdohhi printsiip" – Keel ja Kirjandus 1995, nr 9, lk 577–587, nr 10, lk 669–679 ja nr 11, lk 746–756
• Johann Gottfried von Herder "Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast". Saksa keelest tõlkinud Krista Räni, saatesõna Eva Piirimäe. Ilmamaa, Tartu 2019
• Johann Gottfried von Herder "Torm ja tung. Valik varaseid kirjatöid". Saksa keelest tõlkinud Reet Bender. Ilmamaa, Tartu 2022.

Välislingid

• Mart Kivimäe, ""Ajavaim" ja kultuurilugu" – Sirp 5. august 2005, lk 4
• Liina Lukas, "Herder keelest ja kirjandusest. Balti kirjakultuuri sümpoosioni järelkaja" – Keel ja Kirjandus 2016, nr 1, lk 41–44
• Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia: Johann Gottfried von Herder (inglise keeles)
• Johann Gottfried von Herder Eesti vanema kirjanduse digitaalses tekstikogus EEVA