Ivan Dmitrijev

See artikkel räägib vene luuletajast ja riigitegelasest; näitleja kohta vaata artiklit Ivan Dmitrijev (näitleja).

Ivan Ivanovitš Dmitrijev (vene keeles Иван Иванович Дмитриев; 21. september (vkj 10. september) 1760 Bogorodskoje, Kaasani kubermang – 15. oktoober 1837 Moskva) oli vene sentimentalistlik luuletaja ja riigitegelane, 1810–1814 Venemaa keisririigi justiitsminister.

Elulugu

Lapsepõlv

Ivan Dmitrijev sündis tema perekonnale kuuluvas mõisas Bogorodskoje külas Kaasani kubermangus. Dmitrijevide perekond kuulus vanasse aadlisuguvõsasse, mis põlvnes Smolenski vürstidest.

1768–1771 õppis noor Ivan Dmitrijev Kaasani ja Simbirski prantsuse pansionaatides, kus omandas teadmised peamistes humanitaar- ja reaalainetes. Keeltest õppis ta sel ajal prantsuse ja saksa keelt. Kui ta oli 11-aastane, võttis isa ta koolist ära ja hakkas ise koduõpetajate abiga poega õpetama. Dmitrijev näitas juba siis üles suurt huvi nii vene- kui ka prantsuskeelse ilukirjanduse vastu. Pansionaadis õppides luges ta läbi "Tuhande ja ühe öö muinasjutud", "Robinson Crusoe seiklused" ning "Rüütel des Grieux' ja Manon Lescaux' seiklused". Vene kirjandusest tundis ta hästi juba Aleksandr Sumarokovi, Mihhail Lomonossovi ja Gavrila Deržavini teoseid.

Elule Simbirskis, kus elasid ka Ivan Dmitrijevi vanavanemad, tegi lõpu 1773. aastal alanud Jemeljan Pugatšovi juhitud rahvaülestõus. Dmitrijevid kolisid hirmust rahutuste ees Moskvasse. Perekonna rahaline seis oli tol ajal halb ja nii katkes Ivanile koduse hariduse andmine.

1772 registreeris isa Ivan Dmitrijevi sõjaväeteenistusse Peterburis Semjonovski polgus, kus too 1774. aastal alustaski oma ohvitserikarjääri. Õpingud jätkusid polgukoolis, kuid mitte kaua: veel samal aastal sattus ta pataljoni, mis saatis keisrinna Katariina II teel Moskvasse. Pärast missiooni lõppu võttis Dmitrijev aasta aega puhkust, veetes selle kodus perekonna juures, ja pöördus siis tagasi Peterburi, kus jätkas teenistust allohvitserina.

Noorus

1777 alustas Ivan Dmitrijev avalikku kirjanduslikku tegevust. Muidugi olid tal selja taga juba varasemad katsetused poeesia alal, ent 17-aastaselt hakkas ta oma loomingut ka avaldama. Tema epitaaf kirjanik Antioch Kantemiri portreele avaldati 14. aprillil äsja ilmumist alustanud ajalehes Peterburi Õpetatud Sõnumid (Санкт-Петербургские Ученые Ведомости). Üldiselt ei pälvinud tema luuletused aga sel ajal erilist populaarsust, mistõttu ta ajutiselt loobus katsetest neid trükis avaldada.

1780. aastate alguses tutvus ta ajaloolase Nikolai Karamziniga, kes avaldas talle suurt mõju ja kellega tal tekkis 40 aastat kestnud regulaarne kirjavahetus.

Samal ajal jätkus Ivan Dmitrijevi teenistus armees. 1787 ülendati ta lipnikuks ja 1788 osales ta neli kuud Vene-Rootsi sõjas. Peterburi naasmise järel jätkas ta luuletuste kirjutamist, saades sel ajal enim mõjutusi Gavrila Deržavinilt, kellega tal õnnestus isiklikult tutvuda.

1791 hakkas Ivan Dmitrijev oma loomingut taas avaldama, seekord Nikolai Karamzini väljaandes Moskva Ajakiri (Московский журнал). Laiema tuntuse selle väljaande vahendusel tõi talle satiiriline muinasjutt "Модная жена" ("Moodne naine", 1792). 1795 avaldas ta trükis oma esimese luulekogu "И мои бездельки" ("Ja minu jõudeolekud"), mille pealkiri oli inspireeritud Karamzini varasemast luulekogust "Мои бездельки" ("Minu jõudeolek").

Riigiteenistus

Sõjaväeteenistus Dmitrijevit ei rahuldanud. Pärast kapteni auastme saamist 1796. aastal planeeris ta teenistusest lahkumist. Keisrinna Katariina II surma järel võimule tulnud Paul I ajal aga Dmitrijev arreteeriti süüdistatuna uue keisri elu kallale kippumises. Vahi all peeti teda vaid mõned päevad, sest selgus, et tema peale oli alusetult kaevatud. Seejärel lahkus ta teenistusest polkovniku auastmega.

Esialgu kavatses Ivan Dmitrijev suunduda maale ja pühenduda seal loomingule, ent Paul I nimetas ta toimunu hüvitamiseks 1797 keiserliku perekonna varade haldamise ministri abiks ja Senati ülemprokuröriks. 1799 lahkus ta riigitöölt, talle määrati teenistuspension ja anti salanõuniku tiitel. Ostnud Moskvasse aiamaja, tegeles Dmitrijev aastaid vaid loominguga.

Pärast Aleksander I võimuletulekut 1801. aastal leevenes oluliselt tsensuur Venemaal ja ilmus uusi võimalusi loomingu avaldamiseks. 1802 hakkas Karamzin välja andma uut ajakirja Vestnik Jevropõ (Вестник Европы), kus ajavahemikus 1802–1803 ilmus kümme Dmitrijevi valmi. Selleks perioodiks hakkas tema loomingulisus ammenduma ning pärast 1805. aastat kirjutas ta väga vähe. Loomingulise tegevuse asemel jätkas ta varem pooleli jäänud riigiteenistusega.

Keiser Aleksander I nimetas 1806. aastal Ivan Dmitrijevi senaatoriks. Üheks tema esimeseks ülesandeks sai pististe afääri uurimine Rjazani kubermangus, kuid see juhtum anti varsti uurida teisele ametnikule.

Tema riigiametniku karjäär tipnes kohtuministri ja Riiginõukogu liikme ametikohaga aastatel 1810–1814. Kuigi ta tõi endaga ministeeriumisse kaasa mitmed oma soosikud, ei suutnud ta vastu seista staažikatele ametnikele, kellega läks peatselt ministeeriumis vohava korruptsiooni tõttu tülli. 1814 esitas ta taotluse ametist lahkumiseks. Keiser nõustus sellega ja Dmitrijev asus taas elama Moskvasse. Ministriks nimetati tema noor soosik Dmitri Daškov.

Hiline eluperiood

Kuni surmani elas Dmitrijev Moskvas. Peamiselt keskendus ta kultuurilisele tegevusele. Kuigi ta ise enam väga palju ei kirjutanud, suhtles ta noorte loomeinimestega, nagu Aleksandr Puškin ja Vassili Žukovski. 1816–1819 oli ta Moskva elanike toetamise komisjoni esimees. 1820 ilmus "Избранный песенник для прекрасных девушек и любезных женщин" ("Valitud laulude kogumik kaunitele neidudele ja armastusväärsetele naistele") ja 1826 tema viimane luulekogumik "Апологи. В четверостишиях" ("Apoloogid nelikvärssides"). 1820. aastatel kirjutas ta autobiograafiat.

Ivan Dmitrijev suri oma Moskva majas 15. oktoobril 1837 ja on maetud Moskva Donskoi kloostrisse. Ta ei abiellunud kunagi ja suri otseste järeltulijateta.

Auastmed

Sõjaväeteenistus

Aasta	Kuupäev	Auaste
1775		kapral
1775		furiir
1776		alampraporštšik
1777		kaptenarmus
1778		seersant
1787	1. jaanuar	praporštšik
1789	1. jaanuar	alamporutšik
1790	1. jaanuar	porutšik
1793	1. jaanuar	kapten-porutšik
1796	1. jaanuar	kapten
1796	november	polkovnik

Tsiviilteenistus

Aasta	Kuupäev	Auaste
1797	25. juuli	riiginõunik
1798	8. november	tõeline riiginõunik
1799	30. detsember	salanõunik
1818	16. veebruar	tõeline salanõunik

Autasud

Püha Anna ordeni I klass (18. november 1806)
Püha Aleksander Nevski orden (30. august 1810)
Püha Vladimiri ordeni I klass (16. juuni 1819)

Looming

Ivan Dmitrijev kirjutas nii luuletusi, laule, muinasjutte kui ka valme. Tema valmide ja muinasjuttude puhul ei ole enamasti tegu originaalloominguga, vaid tõlgetega prantsuse keelest. Kõige tugevamaks hinnatakse siiski tema satiirilisi palasid. Sageli oli tema pilkeobjektiks sel ajastul laialt levinud tava kirjutada oode, samuti sattusid pilke alla inimesed, kes oodidega tegelesid, sest valdaval osal neist puudus igasugune luuleanne.

Dmitrijevi teeneks peetakse ka vene luulekeele lihtsustamist, vabastamist vananenud vormidest ja sellele voolavuse andmist.

Eriti viljakas loomeaasta oli tema jaoks 1794, mil ta kirjutas oma parimad teosed: luuletused "К Волге" ("Volgale"), "Глас патриота на взятие Варшавы" ("Patrioodi pilk Varssavi vallutamisele"), "Ермак" ("Jermak") ja satiirilise pala "Чужой толк" ("Võõras aru").

Tema laulikutest on tuntuimad 1796 ilmunud "Карманный песенник, или Собрание лучших светских и простонародных песен" ("Taskulaulik, ehk parimate ilmalike ja lihtrahvalike laulude kogumik") ja 1820 ilmunud "Избранный песенник для прекрасных девушек и любезных женщин" ("Valitud laulude kogumik kaunitele neidudele ja armastusväärsetele naistele").

1825 valmis tema autobiograafia "Взгляд на мою жизнь" ("Vaade minu elule"), milles ta annab ülevaate Vene ühiskonnast Katariina II aegadest Aleksander I valitsusaja lõpupäevadeni. Trükis ilmus see teos aastal 1866.

Eesti keelde Dmitrijevi koondteoseid tõlgitud ei ole, kuid ei saa välistada, et ajakirjanduses või luulekogumikes on ilmunud üksikuid luuletusi või valme.

Allikad

Кирсанов, Владимир. 69. Русские геи, лесбиянки, бисексуалы и транссексуалы. Москва: Ганимед, 2005. ISBN 5-902333-04-0
Коровин, Владимир. Дмитриев Иван Иванович.
Сухарева, Ольга. Кто был кто в России от Петра I до Павла I. Москва: АСТ, 2005. ISBN 5-17-023261-6

Välislingid