Hesperiidid

Hesperiidid olid vanakreeka mütoloogias nümfid, kes valvasid kaugel läänes imeilusaid õunu.

Hesperiidide elupaik

Stesichoros oma "Geryoni laulus" ja Strabon oma "Geografikas" nimetavad hesperiidide asukohaks Tartessost tänapäeva Andaluusia lõunarannikul. Hesiodose sõnul olevat Cádizi nimi olnud minevikus Erytheia; sama nime kandis üks hesperiididest.

Teised pakkusid hesperiidide elukohaks Maroko rannikut Atlase mäestiku läheduses, mis läheb legendiga paremini kokku. Nimetatud on ka kaugeimas läänes, Okeanose taga olevat saart ja muidki piirkondi, näiteks Kanaari ja Roheneemesaari.

Kuna Itaalia asus Kreekast samuti läänes ja seal oli mõnevõrra enam rohelust, nimetati Kreekas paiguti kas kogu Apenniini poolsaart või selle osi Hesperiaks, enne kui 3. sajandil eKr kinnistus kogu poolsaarele Itaalia nimi.

Hesperiidide päritolu

Harilikult nimetatakse hesperiidide isaks titaan Atlast. Harvem on neid nimetatud Öö ja Pimeduse lasteks, samuti Zeusi lasteks Ehatähe (Hesperiuse) või õiglusejumalanna Themisega.

Eri autorite järgi oli hesperiide kolmest seitsmeni. Neid on seostatud Väikese Vankri seitsme heleda tähega. Hiljem kinnistus kujutlus kolmest hesperiidist, nii nagu kariide ja moirasid olevat kolm.

Nende nimede suhtes ei olnud üksmeelt, kuid kõige sagedamini on nende nimed Aigle, Arethusa ja Erytheia. Poeetiliselt on neid nimetatud ka lääne neidudeks, õhtu tütardeks, päikeseloojangu jumalannadeks ja Aafrika õdedeks – need nimetused tulenevad kõik nende elupaigast läänes.

Kuuldavasti olevat nad mõistnud imeilusasti laulda.

Hesperiidide õunad

Hesperiidid valvasid jumalate aias Hera kuldseid õunu, mille söömine tagas igavese elu ja nooruse. (Skandinaavia mütoloogias valdas samasuguseid õunu Idun.) Hera oli saanud need Gaialt kingituseks Zeusiga abiellumise puhul. Hera andis neile appi sajapäise lohe Ladoni, kes iial ei maganud.

Hesperiidide aiast pärinesid ka need kolm õuna, millega Hippomenes ajas kiusatusse Atalanta.

Hesperiidide aiast pärines ka õun, millele Eris kirjutas "Kõige ilusamale" ning viskas selle jumalannade sekka Peleuse ja Thetise pulmapeol. Kaudselt põhjustas see õun Trooja sõja.

Heraklese üheteistkümnes vägitöö

Hesperiidide õunte äratoomine oli Heraklese üheteistkümnes vägitöö.

Herakles ei läinud ise lohet tapma ja õunu röövima. Selle asemel rändas ta Atlase juurde, kes oli määratud igavesti taevavõlvi kandma. Atlas oli nõus õunad ise ära tooma, kui Herakles vahepeal tema asemel taevavõlvi turjal hoiab. Seda Herakles tegigi, kuigi see oli talle üliraske. Peagi oli Atlas õuntega tagasi, kuid ütles, et viib ise õunad Eurystheusele ja Herakles peabki jääma taevast kandma. Herakles pidi kavaldama. Ta lubas jääda taevast kandma, kui Atlas hetkeks selle üle võtab, et Herakles saaks surve pehmendamiseks padja õlgadele seada. Nii kui Atlas taeva oma kätele võttis, korjas Herakles maast õunad ja läks tagasi Mükeenesse.

Lohe tõstis Zeus taevasse Lohe tähtkujuks, mis taevaski hesperiide kehastava Väikese Vankri juures on. (Teisalt on Lohe tähtkuju seostatud teistegi koletiste, näiteks Ketosega, kelle tappis Perseus.)

Hesperiidid kunstis

Müüdi ainet on maalikunstis kasutanud Francis Leighton, Hans von Marées ja Raffael.

Londonis Briti muuseumis on atika punasefiguuriline hüdria umbes aastast 410 eKr, millel on kujutatud Heraklest hesperiididega.