Gustav Boesberg

Gustav Boesberg (ka Kustas Pöösberg; 19. juuni (7. juuni Juliuse kalendri järgi) 1867 Päisma talu, Võsupere küla, Palmse vald – 5. juuni 1922 Tallinn) oli Eesti raskejõustiku alusepanija.

Gustav Boesbergi peetakse õigustatult Eesti raskejõustiku isaks. Tema algatas esimese raskejõustikuringi asutamise mõtte ja viis selle ka ellu. Raskejõustiklaste kooskäimise kohaks sai tema isa maja Tallinnas Heeringa tänavas.

Gustav Boesberg sündis 1867. aastal Palmse vallas, Kadrina kihelkonnas. Rakvere kõrgema linnakooli lõpetamise järel asus ta tööle tõlkijana-kirjutajana Tallinna-Haapsalu Ringkonnakohtus. Noores eas oli Gustav nõrga tervisega ja teda ei võetud ka sõjaväkke. 1888 kevadel halvenes tervis veelgi. Sama aasta suvel sõitis ta isalt saadud materiaalse toetusega Saksamaale tervist parandama. Seal käis ta mitmes tsirkuses, kus nägi esmakordselt ka raskejõustiklaste esinemist.

Mitmelt saksa arstilt nõu küsides oli ta huvitatud, kas ta võiks pomme tõsta ja kuidas see peaks mõjuma tema tervisele. Arstid soovitasid tal harjutama hakata, sest see olevad parim ravim.

Sama aasta sügisel sõitis Gustav Boesberg Eestisse tagasi. Kaasaegse raskejõustiku sünniaastaks Eestis peetaksegi 1888. aastat, mil ta hakkas enda asutatud raskejõustikuringis tõstmist harjutama. 1893. aastal nimetati ring ümber Tallinna Vabatahtlikuks Atleetika Klubiks. Sealt hakkasidki võrsuma eesti maadluskuulsused.

Algul harjutas Boesberg raskuste tõstmist üksinda. Harjutusvahenditeks olid igasugused raudesemed ja kivid. Peagi hakkasid harjutamise vastu huvi tundma ka tema sõbrad. Esimesena ühinesid Boesbergiga naabruses elanud Jüri Kanep, Gustav Vain ja Gustav Jöörmann. Vähehaaval hakkas tema korterisse kogunema noormehi, kes tahtsid harjutamisest osa võtta. Juba samal aastal oli seal raskusetõstjaid päris arvukalt. Boesberg harjutas ise agaralt tõsteid ja innustas ka kaaslasi, korraldades oma ringis tõstevõistlusi. Algul harjutas iga mees nii, kuidas ise arvas.

4. augustil 1891 korraldati esimesed tõstevõistlused Tallinnas, kus Lootuse seltsi eestseisus kutsus Tallinna jõumehi rahvapeole võidu tõstmisele. Tõstmiseks olid kaalu pommid ja tõstmine algas ühest puudast. Kes välja sirutatud käega enama üles tõstab, saab hõbeuuri kingituseks. Kümmekond meest võistles ühes kaaluklassis, sest praegust kaalu järgi jagunemist tol ajal veel ei tuntud. Ilusa hõbeuuri sai mees, kellest seda kõige vähem võis arvata. Võitis Tallinna 5. jaoskonna kohtukirjutaja Boesberg, kes parema käega (küljelt väljasirutatult) tõstis üles ühe puuda ja 13 naela (53 naela) (1 puud = 16,48 = 40 (vene) naela; nael = 409,5 g) ning hoidis kõige kauem.

1892. aasta võistlused Lootuse seltsi aiapeol said suursündmuseks nii Tallinnas kui ka selle ümbruses. Osavõtjaid oli seekord juba arvukamalt. Pärast neid võistlusi tekkis G. Boesbergi treeningu vastu tohutu huvi. Tallinna hakkas kokku voolama noormehi ka Harjumaalt, et Boesbergi tõsteõpetust saada. Kuna ta ei suutnud kõiki raskejõustikuhuvilisi vastu võtta, otsustasid vanemad harjutajad koos Boesbergiga rohkem kui sada meest mitmeks grupiks jaotada.

Samal 1892. aastal tutvus Boesberg Peterburist Tallinna elama asunud Adolf Andruškevitšiga. Saanud teada, et Andruševitš oli Peterburis dr. Krajewski atleetikaringi liige, kutsus Boesberg ta oma raskejõustikuringi harjutama. Meeste esimeseks mureks oli raskejõustikuringile uue, ajakohase harjutusruumi leidmine. Lõpuks siiski leiti laevaomanike seltsi Linda ait Maneeži tänavas. Varem oli selles ruumis asunud laulu- ja mänguselts Estonia, kes 1889. aastal üürivõlglasena välja tõsteti.

Seni ei olnud ringil nime ega põhikirja. Linda aidas ei olnud enam võimalik registreerimata ringina koos käia, sest siin oldi politsei silma all. Ruum tuli politsei peavalitsuses registreerida ja kooskäimiseks luba võtta. Raskejõustikuringi nimeks sai "Tallinna Vabatahtlik Atleetide Klubi" ja tegelikeks juhatajateks-vastutajateks hakkasid kaks kohtuametnikku Gustav Boesberg ja Adolf Andruškevitš.

1895. aasta märtsis sõitis Boesberg Gustav Vainu kutsel Peterburi, et lähemalt dr. Krajewskiga tutvuda ja talle oma lihaste jõudu demonstreerida. Dr. Krajewski oli vaimustuses Boesbergi jõunumbritest ning soovitas tal kirjutajaameti maha panna ja hakata rahva ees esinema. Oma sõbra G. Vainu õhutusel läks Boesberg ajutiselt tsirkusse tööle. Kahe tugeva eestlase esinemised vaimustasid publikut üha rohkem. Nende numbrid köitsid rahvast ja andsid meestele julgust juurde. Pommitõstmisele lisandus peagi maadlemine ja nii küpses "Eesti raskejõustiku isal" ametivahetuse otsus. 28-aastaselt sai Gustav Boesbergist elukutseline tõstja ja maadleja.

1896. aastal sõitis Tallinnast Peterburi ka tugev sepp Johannes Kalla, kelle jõunumbrid Boesbergile eriti meeldisid. Nad hakkasid koos esinema ja rändasid läbi kogu Lõuna-Venemaa. Kõikjal, kus nad esinesid, äratasid nende jõunumbrid suurt imetlust. Vene tsirkusepublik ristis Boesbergi ja Kalla "raudseteks meesteks".

1898. aastal kirjutas Postimees Boesbergist muu hulgas: "Ta on terves jõu ilmas kui "raudse pääga inimene" tuntud, sest et tema paljal päälael vist paarsada tollipaksust lauda puruks on pekstud, ilma et sellel koljukandjal põrmugi viga oleks juhtunud. Peterburis ei võinud vilunud arstid ära seletada, millest tema pääluul niisugune vastupidavuse jõud on." Boesbergi number, kus ta laskis laudu vastu oma pead puruks peksta, oli tõepoolest harukordne.

1899. aasta lõpul jõudis Boesberg pikalt turneelt tagasi Peterburi. Seal oli eestlastel parajasti teoks oma spordiühingu asutamine. Boesberg asus kaasmaalasi innukalt toetama, oli abiks seltsi põhikirja koostamisel ja selle kinnitamise organiseerimisel. See läkski korda ja 1900. aasta aprillis kinnitas siseministeerium Peterburi Eesti Jõukarastuse Seltsi Kalev põhikirja. Boesbergist sai J. Simpmann-Vambola järel 1904. aastal seltsi esimees.

Tsirkuses esinemisest pidi Boesberg seoses vasaku käe vigastusega loobuma. See teda eriti ei masendanud ja töökohagi leidis kogu Venemaal kuulsaks saanud mees üsna kergesti. Temast sai firma Singer ja Ko Peterburi esinduse raamatupidaja. Sellel kohal töötas ta kuni 1917. aastani. 1920. aastal tuli Boesberg tagasi Eestisse ja lülitus taas raskejõustiku organiseerimistöösse. Suurt rõhku pani ta noorsoo kaasatõmbamisele sporditöösse.

1922. aastal haigestus G. Boesberg raskekujulisse kopsupõletikku ja suri 5. juunil 55-aastasena Tallinnas.

Kirjandus

• Georg Kristjanson, "Eesti raskejõustiku ajaloost. Lurichist Taltsini". Eesti Raamat, Tallinn 1973, lk 21–26
• Haljand Hallismaa, "Eesti raskejõustiku isa Gustav Boesberg, 1867–1922. Lühike ülevaade elust ja tegevusest". Järelsõna: Taimu Viir. Olion, Tallinn 1998, 60 lk; ISBN 9985660900

Välislingid

• Gustav Boesberg Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Biograafia ESBL-is