Dagerrotüüpia

Dagerrotüüpia on esimene laiemalt levinud fotomenetlus, mida esitleti 1839. aastal ning mis oli kasutusel peamiselt 1860. aastateni.

Louis Jacques Mandé Daguerre’i (1787– 851) ja Joseph Nicéphore Niépce’i (1765–1833) fotograafiakatsetused andsid soovitud tulemuse esimest korda 7. jaanuaril 1839. Fotograafilist kujutist hõbetatud vaskplaadil – dagerrotüüpi – tutvustati avalikkusele mõned kuud hiljem, 19. augustil Prantsuse Teaduste Akadeemias Pariisis. Teade leiutisest, mille abil oli võimalik valmistada detailne ja elutruu kujutis, leidis kohe suurt kõlapinda ning levis juba 1839. aasta lõpuks nii Ameerikasse kui üle kogu Euroopa. Menetlust täiustati 1840. aastate alguses veel mitmete fototehniliste edasiarendustega ning dagerrotüübid võitsid kiiresti ja jäägitult publiku südame. Dagerrotüüpia ei olnud ainus sel ajal arendatav fotomenetlus: samal ajal hakati kasutama ka pabernegatiive ja -fotosid.

Dagerrotüüpia tõukaski fotomaterjalide turult negatiiv-positiivmenetluste (kalotüüp, märgkolloodiummenetlus) kasutuselevõtt. Pabernegatiividest valmistatud soolapaberfotodest ei olnud kujutise teravuse poolest dagerrotüüpidele esialgu küll vastast, ent 1850. aastate lõpuks pidi dagerrotüüpia siiski märgkolloodium-klaasnegatiivide kasutuselevõtuga lõplikult taanduma ning dagerrotüübi luksuslikku esteetikat hakkasid edasi kandma odavamad ja lihtsamini vaadeldavad ambrotüübid, samuti paberfotod.

Dagerrotüüp on fotokujutis hõbetatud vaskplaadil. Hõbedakihi töötlemisel joodiga tekkis valgustundlik hõbejodiidi kiht. Plaat säritati, seejärel töödeldi elavhõbedaauruga. Valgustatud hõbejodiid reageeris elavhõbedaga ja moodustas hõbeamalgaamist kujutise. Valgustamata hõbejodiid pesti maha. Valminud pilt oli ainukordne – seda ei olnud võimalik reprodutseerida. Kujutis oli peegelpildis.

Dagerrotüübi pind on väga õrn, seetõttu kaeti foto enamasti klaasiga ja asetati ilukarpi või -raami. Kujutis on vaadeldav vaid kindla nurga alt – kui sellelt peegeldub tume pind.

Dagerrotüüpia hiilgeaeg kestis 1860. aastateni, kui selle vahetas välja tunduvalt odavam ja lihtsam märgkolloodiummenetlus.

Leiutamine

Renessansiajast alates kasutasid kunstnikud oma töö lihtsustamiseks camera obscurat, mis projitseeris kujutise paberile, kuid „kinnitama“ pidi selle üle joonistades ikkagi inimene. ^[1] Vaid osav kunstnik sai originaalilähedase pildi. Lisaks camera obscura kasutuselevõtule eelnes fotograafia tekkimisele rida vajalikke leiutisi meetodite ja ainete vallas.

1822. aastal saavutas prantslane Joseph Nicéphore Niépce (1765–1833) esimesena edu ühe gravüüri kopeerimisel valguse abil. 1824. aastal valmistas ta esimese heliograafi, mis praeguseks on hävinud. Esimene säilinud fotokujutis pärineb aastast 1826 (vaade aknast siseõue). Niepce'i leiutis ei leidnud aga ametlikku tunnustust.

Louis Jacques Mande Daguerre oli ärimees, teatrikunstnik ja maalija ning üks dioraama leiutajatest. Kuulnud Niépce edusammudest, võttis Daguerre temaga Pariisi optiku Charles Chevalier' vahetalitusel ühendust ning mehed otsustasid 14. detsembril 1829. aastal ühendada jõud. Paraku esialgu midagi märkimisväärset ei saavutatud. 1833. aastal Niépce suri. Lepingulist vahekorda Daguerre'iga jätkas Niépce'i poeg Isidore.

Suure läbimurde saavutas Daguerre õnneliku juhuse abil 1835. aastal. Kapis katki läinud elavhõbetermomeetrist eraldunud aurud olid reageerinud hõbejodiidiga säritatud, kuid praagiks arvatud plaadil ja toonud nähtavale latentse, seni peidus olnud kujutise. Vajalik säritusaeg lühenes selle avastuse tõttu kaheksalt tunnilt 30 minutile. Esialgu kasutas Daguerre säritamata hõbejodiidi eemaldamiseks tavalise keedusoolalahust, alates 1839. aasta kevadest inglise keemiku ja matemaatiku John Herscheli soovitusel naatriumtiosulfaati.

Daguerre pakkus oma esimest õnnestunud pilti, 1837. aastal stuudios tehtud natüürmorti (vaata pilti), Louvre’i kunstimuuseumi direktorile Alphonse de Cailleux’le lootuses, et kunstnikud tunnevad leiutise vastu elavat huvi ja ostavad litsentse, kuid tema lootused ei täitunud. Seepeale pöördus Daguerre Prantsuse Teaduste Akadeemia sekretäri Francois Arago poole. Arago nägi leiutises potentsiaali kunsti ja teaduse arenguks ning teatas sellest leiutisest akadeemia töökoosolekul juba 7. jaanuaril 1839. Arago pakkus, et Prantsuse riik ostab leiutise ja kingib selle õigused kogu maailmale; Daguerre’ile ja Isidore Niépce'ile määrati eluaegne pension.

Prantsuse Teaduste Akadeemia pidulikul koosolekul 19. augustil 1839 otsustati avaldada leiutis trükis ja teha kättesaadavaks kõigile fotohuvilistele. Seda päeva loetakse fotograafia sünnipäevaks.

Õitseaeg

Patendi avalikku kasutusse andmine tõi kaasa hulga parandusi menetluses: paremad kemikaalid (1841: Franz Kratochwila teatas, et kloori ja broomi aur teeb jodeeritud plaadi veel tundlikumaks; samal aastal sai Antoine Claudet väga häid tulemusi joodi ja kloori ühenditega, mis lühendasid säriaega 12 sekundini varjus), paremad läätsed (1840: Joseph Petzval; Friedrich Voigtländer), väiksemad plaadid. Ameeriklased poleerisid hõbetatud plaate masinaga, see tagas piltide väga kõrge kvaliteedi. 1841. aastal patenteeris ameeriklane Alexander Wolcott kumera peegliga kaamera. Koos partneri John Johnsoniga avasid nad 1840. aasta märtsis New Yorgis maailma esimese fotostuudio.

Esimese fotostuudio Suurbritannias ja arvatavasti kogu Euroopas avas 23. märtsil 1841 Richard Beard. Esimesed stuudiod Pariisis avati 1841. aasta teisel poolel. Daguerre ise ei osalenud fotograafia arendamises. Juhendite ja fotoaparaatidega tegelemise delegeeris ta oma naise sugulasele, paberi- ja kunstikaupmehele Alphonse Giroux’le.

Fotograafideks hakkasid inimesed paljudelt elualadelt, kõige enam miniatuurimaalijad, kelle sissetulekuid uus ala kõige enam ohustas. Näis, et pildistamiseks polnud vaja kuigi suurt väljaõpet ega annet. Piltnikke tuli ka teistelt elualadelt: graveerijate, juveliiride, inseneride, lukkseppade, optikute hulgast. Kuid pooled fotograafiaga alustanutest loobusid uuest ametist esimese aastaga.

Menetlus ja stuudiod

Dagerrotüübi valmistamine oli keerukas ja aeganõudev. Iga fotograaf valmistas oma piltide jaoks plaadid ise ette. Hõbetatud vaskplaatide ja kemikaalide kvaliteet kõikus, raske oli määrata säriaega, seetõttu hulk võtteid ebaõnnestus. Lisaks oli kogu fotokeemia ohtlikult mürgine, nii jood, kloor, broom kui ka elavhõbe. Fotograafid (või nende laborandid) kannatasid närvisüsteemi häirete all, kaotasid kuulmise ja nägemise, hambad. Säriaeg kõikus kolmest neljakümne sekundini vastavalt saavutatud tundlikkusele ja valgusoludele. Korraliku kunstliku valgustuse puudumise tõttu asusid fotostuudiod majade ülemistel korrustel, olid sageli klaaslagedega ning sõltusid ikkagi suuresti ilmast.

Et aidata sageli otse päikesesse vaatavatel poseerijatel liikumatult paigal püsida, kasutati mitmesuguseid tugesid ja poste, stabiilseid asendeid. Ka silmi tuli lahti hoida. Tulemuseks olid sageli pildid pinges ja põrnitsevatest inimestest. Iga pildile lisanduv inimene suurendas ebaõnnestumise riski ja tõstis hinda. Dagerrotüübilt ei saanud, erinevalt hilisemast kolloidmenetlusest, iluvigu retušeerides eemaldada.

Kvaliteetselt valmistatud dagerrotüüp aga oli väga detailne (ka luubiga vaadates) ja hästi püsiv. Peegelpildis kujutis vaatajat tavaliselt ei häirinud, vajadusel kasutati pildistamisel kujutise „õigeks“ pööramiseks peeglit või lisaläätse.

Richard Beardi stuudio

Esimene tähtis osa menetlusest oli hõbeda poleerimine (y). Selleks kasutati õli ja peent pimsskivipuru. Viimane lihv anti siidi või velvetiga. Parimad sel alal olid ameeriklased, kes kasutasid poleerimiseks masina abi.
Poleeritud plaat muudeti valgustundlikuks. Selleks asetati plaat pimeruumis, hõbedakihiga allpool, kõigepealt joodiauruga täidetud kasti, kus moodustus vähem kui miljondik millimeetri paksune hõbejodiidikiht. Seejärel tõsteti plaat kloori ja/või broomiauruga täidetud kasti. Valgustundlikuks tegemise protsess ise oli väga värvikas: hõbedakiht muutis aurude mõjul tooni kõigis vikerkaarevärvides. Tähtis oli tabada õige moment protsessi lõpetamiseks, kui plaat oli kõige tundlikum: kollane, oranž või helepunane.
Valgustundlik plaat asetati kaamerasse (z), mis seisis keerleval poodiumil või kolmjalal. Varasemates kaamerates ei olnud katikut, säritamiseks võeti objektiivilt kate ja fotograaf mõõtis kellaga aega, millal see tagasi panna. Pildil on Wolcotti kumerpeegliga kaamera.
b. Portreteeritav asus poodiumil (b), mida sai valguse suhtes liigutada. Tema pead toetas spetsiaalne tugi (x)
Säritatud plaat viidi tagasi pimeruumi ja asetati kasti, mille põhjas asus altpoolt soojendatav nõu elavhõbedaga. (d). Kohtades, mis säritamisel said valgust, tekkis hõbeamalgaam. Kujutis kinnitati, lahustades valgustamata hõbejodiid naatriumtiosulfaadi lahuses. Seejärel plaat loputati destilleeritud vees (e) ja kuivatati.
Lõpuks kaetakse valmis dagerrotüüp kaitsva klaasiga. Dagerrotüübi pind väga õrn igasuguste puudutuste ja õhus leiduva hapniku ja väävliühendite suhtes. Seepärast tuli dagerrotüüp katta klaasiga, mille alla käis paberist või metallist kohati väga luksuslik paspartuu, et klaas vastu pildi pinda ei puutuks. Saadud kihiline komplekt kleebiti servadest paberiga kokku, see tagas koospüsimise ja takistas õhu juurdepääsu.

Sõltuvalt ajast ja kohast võis dagerrotüüpide „pakend“ olla väga luksuslik. Tavaliselt tehti meenedagerrotüüpe mõõdus 8×10 cm.^[3]

Järeltöötlus

1840. aastal hakkas Hippolyte-Louis Fizeau dagerrotüübi viimistlemiseks kasutama kuldamist. Töötlemiseks kasutatud kuldkloriid tegi pildi eriti säravaks ja aitas ära hoida hõbeda oksüdeerumist.

Richard Beard patenteeris juba 1852. aastal dagerrotüüpide käsitsi toonimise. See tegi pildid niihästi originaaliga sarnasemaks kui muutis ka dagerretüübile omase metalse väljanägemise soojemaks.

Värvimiseks kaeti dagerrotüübi pind kummiaraabiku või kalaliimi õhukese kihiga. Kui kiht oli kuivanud, soojendati pind sellele peale hingates, et see muutuks kleepuvaks. Kuiv värvipigment kanti ülima hoolikusega peale väga peene pintsliga.

Oli ka eritehnikaid: mõnikord kaeti kliendi ehete kujutis tõelise kullaga või kraabiti peene nõelaga välja hõbedakiht, et anda teemantidele või pärlitele erilist sära.

Pildid

Dagerrotüüpia kujutist ei moodusta raster, seetõttu on see detailne ka väga suure suurendusega vaadates. Paraku oli sel omaaegsel tehnikaimel ka rida vigu:

foto saadi ainult ühes eksemplaris;
pilt oli vaadeldav ainult kindla nurga alt;
suhteliselt kallis hind;
pikk säritusaeg (ka kümme sekundit on pikk aeg absoluutselt liikumatult istumiseks) tegi inimeste pildistamise tülikaks;
kujutis oli peegelpildis.

Dagerrotüüpide mõõtude valik oli lai: Daguerre’i originaalplaadi mõõdud olid 16,5×21,5 cm, kuid seda jaotati väiksemateks tükkideks, kuni saadi ka prossidesse ja medaljonidesse sobivad mõõdud.^[4] Teiselt poolt ulatusid laiemalt kasutatavad mõõdud 50×41 sentimeetrini. ^[5] Vajaduse korral ka tehti gigantseid plaate, nagu Londoni teadusmuuseumi fotoosakonnas eksponeeritav 50×60 cm eksemplar.^[3]

1842. aastani olid kasutusel ühtlased neutraalsed taustad, hiljem ka rikkalikult maalitud.

Suurem jagu, kuni 95 protsenti dagerrotüüpidest, on portreed.

Esimene inimest jäädvustav pilt on pärit juba 1838. aastast, nn pika särituskestuse ajast. Nimelt pildistas Daguerre oma ateljee aknast Pariisi tänavapilti ning juhuslikult sattus kaamera vaatevälja mees, kes seisis saapapuhastaja juures paigal, samas kui liikuvad inimesed ei jõudnud pika särituskestuse tõttu eksponeeruda. ^[3]

Esimene suurem dagerrotüüpide näitus toimus 1844. aastal Pariisis, väljas oli üle tuhande pildi.

1851. aasta Londoni maailmanäitusel esitleti David Brewsteri leiutatud läätsedega stereoskoopi – abivahendit stereograafide vaatamiseks. Inimese ajus tekib kolmemõõtmeline pilt, kui kummagi silmaga eraldi vaadata paarilisest kergelt erinevat pilti. Spetsiaalselt stereograafide tegemiseks mõeldud kaamera ehitati 1855. aasta paiku Pariisis. Paraku olid pildid katva klaasplaadi plaadi suuruse tõttu (tavaliselt 17,3×8,4×0,2 cm ^[6]) haprad ja ka rasked, nii et tõelise populaarsuse saavutasid stereograafilised pildid alles paberpositiivide ilmudes.

Omaette fotograafiaharuks kujunes pildistamine teaduslikel eesmärkidel. Meelispaikadeks said Egiptus, Aafrika, Kaug-Ida.

Dagerrotüüpia lõpp

Dagerrotüüpia aeg jäi lühikeseks, kestes üldiselt umbes 1860. aastani, Ameerikas aga 1865. aastani, sest seal ei võetud kasutusele kalotüüpi. Kallis ja keerukas tehnoloogia pidi ruumi tegema odavamale ja lihtsamale märgkolloidmenetlusele, mis oli jõu- ja taskukohane juba rohkematele jõukatele lääne kodanikele.

Daguerre suri südameataki tagajärjel 10. juulil 1851. Kolm kuud varem oli inglane Frederick Scott Archer avalikustanud märgkolloidmenetluse üksikasjad. Kogu maailmas on alles vaid 18 Daguerre’i tehtud pilti.

Tänapäeval on maailmas vähem kui sada tegutsevat dagerrotüpisti, näitused on korraldatud 2009. aastal Bry Sur Marne'is Prantsusmaal ja 2013. aastal New Yorgis.

Dagerrotüüpia ja Eesti

Pikemalt artiklis Dagerrotüüpia Eestis

Esimene kaamera toodi Tallinna Pariisist juba 1840. aastal, seega õige varsti pärast seda, kui Giroux' firma neid üldse tootma hakkas.^[7] Kuhu aga kaamera jäi, pole teada. Esimeste Maarjamaal liikunud dagerrotüpistidena on seni tuntud Benno Lipschütz, Georg Kleinschneck, Carl Borchardt, Carl Neupert jt. Nende tehtud pilte aga on raske identifitseerida, sest tollal polnud kombeks oma autorsust rõhutada – nimesid dagerrotüüpidele ei kirjutatud.

Vanim dagerrotüüp, mis Eestis teada, pärineb aastast 1844; see tehti ilmselt Peterburis. Suurim säilinud dagerrotüüp (12,1×16,2 cm) on valmistatud arvatavasti samas linnas. Mõlemad nimetatud dagerrotüübid asuvad praegu Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis.

Teadaolevalt vanim Eestis valmistatud dagerrotüüp (u 1850. aastast) asub Järvamaa muuseumis. Oletatavasti on dagerrotüübi autor Eestimaa esimene paikne kutseline fotograaf Carl Borchardt (avas ateljee Tallinnas 1844). Pildil on jäädvustatud Tallinna raehärra Alexander Hoeppener.

Eesti mäluasutuste fotokogudes on praegu teadaolevalt 23 dagerrotüüpi, seejuures on enamik neist valmistatud väljaspool Eestit. Enamikul meie dagerrotüüpidel on jäädvustatud inimesed, neil pole ainsatki looduse- või linnavaadet.

Vaata ka

Viited

↑ Järgnev tekst, kui ei ole märgitud teisiti, põhineb raamatul: Stefan Richter. The art of the daguerreotype. London, 1989.
↑ The Daguerreotype Process. https://www.photohistory-sussex.co.uk/dagprocess.htm
↑ ^3,0 ^3,1 ^3,2 Peeter Tooming. „Hõbedane teekond“. Tallinn, 1990. Lk 11.
↑ Vaata näiteks https://cwfp.biz/platesizes.php.
↑ Formats, plate and film. https://arts.jrank.org/pages/10561/formats-plate-film.html.
↑ Conservation of Stereo Daguerrotypes. Lk 48. https://web.archive.org/web/20160305075525/https://notesonphotographs.eastmanhouse.org/images/3/36/Lene_Grinde_for_web.pdf.
↑ Kogu järgnev peatükk on refereeritud: Peeter Tooming. „Hõbedane teekond“. Tallinn, 1990. Lk 12–13.

Välislingid

[ePmpZ-1] Järgnev tekst, kui ei ole märgitud teisiti, põhineb raamatul: Stefan Richter. The art of the daguerreotype. London, 1989.

[9HyXx-2] The Daguerreotype Process. https://www.photohistory-sussex.co.uk/dagprocess.htm

[P7I7Z-3] 3,0 ^3,1 ^3,2 Peeter Tooming. „Hõbedane teekond“. Tallinn, 1990. Lk 11.

[Ff2Oc-4] Vaata näiteks https://cwfp.biz/platesizes.php.

[v5WfC-5] Formats, plate and film. https://arts.jrank.org/pages/10561/formats-plate-film.html.

[p8zmR-6] Conservation of Stereo Daguerrotypes. Lk 48. https://web.archive.org/web/20160305075525/https://notesonphotographs.eastmanhouse.org/images/3/36/Lene_Grinde_for_web.pdf.

[exFN8-7] Kogu järgnev peatükk on refereeritud: Peeter Tooming. „Hõbedane teekond“. Tallinn, 1990. Lk 12–13.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]