Beribeeri
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2015) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Beribeeri (inglise keeles beriberi) ehk tiamiinivaegus ehk B1-avitaminoos on eeldatavasti toitumusliku päritoluga haiguslik seisund.
RHK-10 tähistab beribeeri koodiga E51.1 ja liigitab selle kuivaks beribeeriks ja vesiseks beribeeriks.
Sümptomiteks võivad olla halvatus, isutus, tursed, südamepuudulikkus jpt.
Liigitus mujal ja riskitegurid
[muuda | muuda lähteteksti]- polüneuriit ehk mitmenärvipõletik ehk eksperimentaalne beribeeri katseloomadel;
- kuiv beribeeri – stress, rasedus, alatoitumus;
- märg beribeeri – närvisüsteemi haigustest, aga ka imendumishäiretest tingituna;
- infantiilne beribeeri – võib esineda imikutel, kelle toit on valguvaene ja/või rinnapiim ei sisalda piisavas koguses tiamiini;[1]
- peaaju beribeeri – Wernicke-Korsakoffi sündroom, ka alkoholismi tagajärjel[2].
Etioloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Tiamiinipuudusest tingitud, poleeritud riisi söömisega seostatud, varasematel aegadel eeldatavasti Aasia maades (Korea, Hiina, Filipiinid, Jaapan), aga ka mujal, sageli surmaga lõppev haigus. Jaapanis haigestus varasematel aegadel beribeerisse igal aastal ligi 50 000 inimest.[3]
Ajaloolist
[muuda | muuda lähteteksti]Beribeerit teati Hiinas juba arvatavasti 2697 eKr.[4]
1882. aastal, tuginedes koertega tehtud toitumiseksperimentidele ja omaenda vaatlustele, järeldas Jaapani kirurg Takaki Kanehiro, et beribeeril on seos toitumisega. Seejärel viis ta jaapanlastest mereväelastel sisse muudatused toitumises, söögikorrad hakkasid koosnema lihast, leivast, puu- ja juurviljadest jms, beribeeri epideemia mereväes loeti likvideerituks.
1895/1896. aastal leidis Christiaan Eijkman ja Vordermannil õnnestus tõestada, et haigus on seotud pikemaajalise nn valge (poleeritud) riisi söömisega, seda kinnitas Braddon.[5]
1896. aastal tegi Gerrit Grijns eksperimente kodulindudega. Kodulinnud haigestusid polüneuriiti ehk mitmenärvipõletikku (eksperimentaalne beribeeri). Grijns arvas, et lisades kodulindude toidule riisikliisid ja/või ube (katjang-idjoe (Phaseolus radiatus, liha), saab nende haigestumist ära hoida. Ta leidis, et paljud looduslikud toitained sisaldavad teatavaid kompleksseid aineid, mis kaotavad oma jõu, kui neid kuumutada üle 120 °C ning milleta häirub katseloomade perifeerse närvisüsteemi metabolism (ainevahetus) ja lind haigestub.[6]
1897. aastal avaldas Christiaan Eijkman kodulindudega läbi viidud katsete, mille käigus ta söötis kanadele, partidele, hanedele ja tuvidele järjekindlalt valget riisi, tulemused.[7] Kodulinnud haigestusid polüneuriiti. Eijkman arvas, et riisikliide vesi-ekstrakt sisaldab mingisugust “neutraliseerivat faktorit”, mis aitab ära hoida beribeerisse haigestumist, kuna kodulindude toidule riisikliide lisamisel nad tervenesid, selle kinnitas Gerrit Grijns.[8],[9],[10]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Professional Guide to Diseases, 9. trükk, lk 549, 2008, Lippincott Williams&Wilkins, ISBN 0 7817-7899-9, Google'i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 04.06.2013) (inglise keeles)
- ↑ Sissekanne Encyclopædia Britannica-s
- ↑ Casimir Funk, "Die Vitamine, ihre Bedeutung für die Physiologie und Pathologie : mit besonderer Berücksichtigung der Avitaminosen: (Beriberi, Skorbut, Pellagra, Rachitis): Anhang: Die Wachstumsubstanz und das Krebsproblem". Wiesbaden: J.F. Bergmann, lk 11, 1914.Veebiversioon (vaadatud 25.05.2013) (saksakeelne)
- ↑ Subcommittee on Vitamin Tolerance. Vitamin Tolerance of Animals. Subcommitte on Vitamin Tolerance Committee on animal Nutrition Board on Agriculture National Research Council. National Academy Press, Waschington D.C., lk 265, 1987, ISBN 0-309-03728-X. veebiversioon (vaadatud 21.05.2013)
- ↑ Casimir Funk, "Die Vitamine, ihre Bedeutung für die Physiologie und Pathologie : mit besonderer Berücksichtigung der Avitaminosen: (Beriberi, Skorbut, Pellagra, Rachitis): Anhang: Die Wachstumsubstanz und das Krebsproblem". Wiesbaden: J.F. Bergmann, lk 4-5, 1914. Veebiversioon (vaadatud 25.05.2013) (saksakeelne)
- ↑ Casimir Funk, "Die Vitamine, ihre Bedeutung für die Physiologie und Pathologie : mit besonderer Berücksichtigung der Avitaminosen: (Beriberi, Skorbut, Pellagra, Rachitis): Anhang: Die Wachstumsubstanz und das Krebsproblem". Wiesbaden: J.F. Bergmann, lk 29, 1914. Veebiversioon (vaadatud 25.05.2013) (saksakeelne)
- ↑ https://archive.org/stream/dievitamineihreb00funk#page/18/mode/2up
- ↑ Casimir Funk, "Die Vitamine, ihre Bedeutung für die Physiologie und Pathologie : mit besonderer Berücksichtigung der Avitaminosen: (Beriberi, Skorbut, Pellagra, Rachitis): Anhang: Die Wachstumsubstanz und das Krebsproblem". Wiesbaden: J.F. Bergmann, lk 29, 1914. [1]
- ↑ [2]
- ↑ [3]
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- William Leonard Braddon, "The Cause and prevention of beri-beri", Rebman Co., (1907), [4]
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- O. Paul, Background of the prevention of cardiovascular disease. I. Nutritional, infectious, and alcoholic heart disease, Circulation. 1989;79:1361-1368, Veebiversioon (vaadatud 01.08.2013)