Annobón

Annobón (ametlik nimi oli 1973–1979 Pagalu) on saar Guinea lahes, mis koos mõne väiksema saarega moodustab Ekvatoriaal-Guinea Annobóni provintsi.

Geograafilised koordinaadid on 1° 26' S, 5° 38' E (või 5° 37' E). Ta paikneb São Tomé ja Príncipest umbes 160 km edela pool ning Ekvatoriaal-Guinea Mandripiirkonnast (Bata linnast) 565 või 350 km kaugusel. Gaboni rannik jääb 300 km kaugusele, Ekvatoriaal-Guinea pealinn Malabo 600 või 670 km kaugusele. Annobón on mandrist kõige kaugemal asetsev Guinea lahe saar.

Pindala on 17 km² (on nimetatud ka 22 km²). Saar on 6–8 km pikk ja 2–3 km lai. Kujult meenutab ta kinnast.

Saart ümbritsevad kaljused saarekesed, millest ükski ei ole saarest kaugemal kui 2,5 km.

Saar on sõjaväelaste poolt valvatav kinnine tsoon. Sõjaväelaste loal on võimalik merel kala püüda.

Saarel kehtib Lääne-Aafrika aeg (Kesk-Euroopa aeg).

Nimi

Saare nimi on tulnud portugali- või galeegikeelsest uusaastatervitusest ano bom. Nime Ano Bom panid talle portugallased, kes avastasid saare 1. jaanuaril 1473 (nimetatakse ka teisi aastaarve) ning rõõmustasid, et leidsid maa nii kaugel meres.

Aastal 1973 nimetati saar president Francisco Macías Nguema korraldusel ümber Pagalu saareks. Aastal 1979 pärast president Nguema kukutamist nimetati ta tagasi Annobóniks. Nime "Pagalu" päritolu pole teada, kuid see esineb Francisco Newtoni (portugali loodusuurija) kaardil aastast 1891.

Loodus

Saart on nimetatud pärliks keset Atlandi ookeani ja maapealseks paradiisiks.

Rannik

Rand on kaljune, rannikuvetes on rifid. Suurem osa rannast on järsk ja kaljune. Basaltkaljudest koosnev kallas on kuni 40 m kõrgune. On üksikud liivarannad. Liiv on peen ja erekollast värvi.

Saare lääneosas asub Auali laht (Santa Cruzi laht), mille ääres on Auali küla. Saare lõunaosas on Mamoniya laht. Saare idaosas on Anganchi laht, mille ääres on Anganchi küla.

Tähtsamad neemed on Yicoyo neem (Punta Yicoyo, lääneneem saare põhjaosas), loodeneem järsult kaljune Ave neem (Punta d'Ave; 1° 25' S, 5° 36' E), Monamuyu neem (Punta Monamuyu, lääneneem saare lõunaosas), Manjobo neem (Punta Manjobo, edelaneem), Oló Nganyi neem (Punta Oló Nganyi, kaguneem) ja Jazingania neem (Punta Jazingania, lääneneem). Kõige kagupoolsem neem on San Antonio neem (Punta de San Antonio). Selle lähedal on Dudjiguele neem (Punta Dudjiguele). Lääneneem on ka järsu kaldaga Paso neem (Punta del Paso, 1° 25' S, 5° 38' E). Kirdeneem on Isleta neem (Punta de la Isleta). Põhjaneem on Palmari neem (Punta Palmar), millel on majakas ja millest lõunas on San Antonio de Palé asula.

Pinnamood

Saar on mägine, kõrgus merepinnast kuni 613 meetrit (Santa Mina mäed, Santamina, saare lõunaosas Quiveost pisut põhja pool). Kõrgemad tipud on trahhüüdist Pico del Fuego (Pico do Fogo, Fogô, Pico de Foga, Fogo, Foga, 235 m, mõningatel andmetel 598 või 600 m või 454 m, järvest põhja pool) saare põhjaosas ja Pico Surcado (Pico de Mazafín, Mazefin, mõningatel andmetel 831 m või 630 või 654 m; kustunud vulkaan, mille kaldeeras on järv) saare lõunaosas, samuti Quioveo (Pico Quioveo, Quiveo, 598 m). Saare keskel on Pico Lago (525 m). Järvest lääne pool on Monte Santiago (357 m). Quepuchíni kõrgus on 228 m. Pico del Centro on umbes 630 m kõrgusel.

Järsud mäed vahelduvad orgudega.

Geoloogiline ehitus

Saar on vulkaanilise päritoluga ning kujutab endast ookeanipõhjast umbes 4200 m kõrgusele ulatuva vulkaani ülaosa. Ta moodustab veealuse vulkaaniaheliku (Kameruni aheliku) edelaotsa.

Saar koosneb basaldist. Ranna ääres on 4,8 miljoni aasta vanuse basaldi massiiv. Paljanditel on näha daigid. Suur osa saarest on kaetud basalditufiga. Viimase 100 000 aasta jooksul on basalt voolanud saare lõuna- ja põhjaotsas, kaldeerajärvest on voolanud tuffi. Ajaloolisel ajal vulkaanilist aktiivsust ei ole olnud.

Kliima

Saarel valitseb ekvatoriaalne kliima.

Oktoobrist aprillini on "talv" (tendaüa), maist juulini "suvi" (jalma), augustist septembrini "sügis" (sasá). "Suvel" tugev edelamussoon, "talvel" nõrk.

Mäenõlvad on niiskemad kui madalamad piirkonnad.

Siseveed

Järved

Ühes Pico Surcado kaldeeras on kraatrijärv A Poti järv (Lago a Pot, Lago Mazafín, Apôt). Ta paikneb 150 m kõrgusel merepinnast Pico del Fuego (Monte Santiago) juures. Järve ümbermõõt on 2755 m.

Jõed

Aualist põhja pool on A'pemanaix, lõuna pool A'taxigüesa. Ida poole voolab Anganchi jõgi, mis läbib Anganchi. Lääne poole voolab veel Jada oja, ida poole A Bobo oja. Kõik jõed ja ojad voolavad välja Lago a Potist.

Veerežiim

Saare veerežiimi reguleerib udumets, mis on suur veereservuaar.

Taimed

Saarel on troopiline taimkate. Geobotaaniliselt kuulub ta Guinea-Kongo rajooni. Exelli klassifikatsiooni järgi on tegu poolookeanisaarega, kus endeemseid taimi on suhteliselt vähe.

Umbes 75% saarest on kaetud metsaga (sealhulgas mahajäetud kakao- ja kohviistandused). Algne taimkate on inimtegevuse tagajärjel tugevalt modifitseeritud.

Kuivemas põhjaosas, samuti lõunarannikul, on savannilaadne taimkate rohumaa ning hajusate põõsastega.

Kuni 300–350 m kõrgusel kasvab kuiv troopiline mets. Sellesse piirkonda on koondunud ka istandused (maniokk, kookospalm, õlipalm, banaan, papaia, harilik ananass, hõlmine leivapuu jt). Pärismaised puud (sealhulgas viigipuud ) kasvavad segamini teiste sissetoodud puudega (mangopuu, kapokipuu, tamarindipuu). Kõige silmatorkavam on harilik ahvileivapuu.

Kõrgemal, kuni 500 m kõrgusel kasvab niiske troopiline mets, millele on iseloomulikud suur rohttaim Costus giganteus, mis kasvab ainult Guinea lahe saartel ja Kamerunis, ja puuokstelt "pesadena" alla rippuvad sõnajalad. Seal asuvad ka istandused. Peale eespool nimetatute kasvatatakse seal ka harilkku tarot, kollavõhku, kohvipuud ja kakaopuud.

Kõrgemal (Quioveo ja Santa Mina ümber) kasvab udumets, mis on alati udune ja läbiligunenud. Seal on palju jahedam kui all ning see on kaetud sambla (sealhulgas raske kihina puuokstel) ja sõnajalgadega. Muuhulgas on seal mõned 3–4-meetri kõrgused puukujulised sõnajalad Manni tsüaatead. Ühel hektaril on 13 tonni sammalt, mis sisaldab 50 tonni vett. Selline troopiliste kõrgmägede mets on Aafrikas haruldane, kasvades ainult Guinea lahe saartel ja Kameruni mäe nõlvadel (1600–2000 m kõrgusel).

Saarel kasvavad muuhulgas Parkia biglobosa ja suurelehine pentakletra.

Saarel on kaks haruldast taimeliiki.

Loomad

Saarel on troopiline fauna, kuhu muuhulgas kuuluvad nahkhiired, sisalikud, kilpkonnad, maod, merelinnud ja suured sajajalgsed.

Linnud

Annobón on ookeanisaar iseloomuliku liigivaesusega ja endeemidega.

Saarel on kohatud 27 linnuliiki, neist 12 (sealhulgas 8 maismaalinnuliiki) arvatakse olevat haudelinnud. Terpsichone smithii (või alamliik Terpsichone rufiventer smithii) ja Zosterops griseovirescens on endeemid.

Lindude loend

aafrika salupäll
aafrika sultantait
habe-rohtlavint
hall-kärbsenäpp (eksikülaline või haruldane)
harakkägu (eksikülaline või haruldane)
kiiver-pärlkana (introdutseeritud)
kuldkõht-rohekägu
must-harksaba
paletuvi
peegel-tormilind
pruunsuula (haudelind, suurim lind)
rand-siidhaigur
rohe-väikehaigur
stepi-pääsujooksur (arvatavasti eksikülaline)
suur-tõmmutiir (haudelind, 1500 paari)
Zosterops griseovirescens (endeem, potentsiaalselt ohustatud)
tait
Terpsiphone rufiventer (alamliik T. r. smithii on endeem)
troopikatiir (haudelind, 200 paari)
tume-tõmmutiir (haudelind, teda loendati 2000. aastal 13 500)
tõmmu-tormipääsu (eksikülaline või haruldane)
tüüdutuvi (Guinea lahe saarte endeem)
valgetiib-viires
veisehaigur
väikekoovitaja
väikerisla
väiketiir
väike-troopikalind (haudelind, 50 paari)

Putukad

Saare putukate seas on vaksiklased Chlorissa annobonica (endeem), Problepsis ochripicta, Sterrha insularum (Guinea lahe saarte endeem); kiililised Ischnura senegalensis, kuningkiil, Orthetrum brachiale või Orthetrum stemmale, Palpopleura lucia, Tramea basilaris, Zygonyx.

Loodusvarad

Peamine loodusvara on puit.

Mábana lähedal Jobombos leidub saviliiva, mis on väärtuslik ehitusmaterjal.

Keskkonnaprobleemid

Mürgiste jäätmete (oletatavasti pestitsiidide jääkide, dioksiini, formaldehüüdide, raskmetallide räbu, paberivalgendite ja puidukaitsevahendite kontsentraatide, fenooltsüaniidi ja -kloriidi) ulatusliku ladustamise tõttu on mürkide kontsentratsioon põhjavees nii suur, et taimed on närbumas. Paljud taimed haigestusid. Kõigepealt ei andnud palmid enam vilju ja hakkasid kuivama. Paljud palmid hävisid valge hallituse tõttu. Haigestunud on ka banaanid, plaatanid, avokaadod, papaiad, mangopuud jt. Viljapuud ei kanna peaaegu üldse vilja ning on hallitusega kaetud. Noored taimed peaaegu ei kasva. Noored banaanid kasvavad ainult 1,5 m pikkuseks^[viide?] (normaalne on 4,5 m)^[viide?]. Maniokk ja kalad on jäänud viis korda väiksemaks^[viide?].

Et sõdurid on kõik kassid ära söönud, kubiseb saar rottidest. Öösiti ründavad nad väikesi lapsi ja vanainimesi. Istandustes ja aedades hävitavad nad kogu saagi, kaevates mugulad välja ja röövides viljad. Valitsus ei võta vastu rahvusvahelist abi rottide vastu võitlemiseks.

Ka paljud loomad on hävimas.

Saare linnustikku kahjustab küttimine ja munade kogumine. See puudutab eriti pruunsuulat.

Rotid (varem ka kassid) võivad ohustada tüüdutuvi.^[viide?]

Intensiivne põllumajandus ja metsaraie, mis ulatub udumetsani, ähvardavad kaasa tuua ökosüsteemi degradeerumise, mille tagajärjeks oleks erosiooni kasv ja veevarustuse halvenemine.

Looduskaitse

Saar koos ümbritsevate saarekeste ning merega kolme meremiili kauguseni on 1988. aastast kuulutatud looduskaitsealaks, kuid looduse kaitsmiseks ei ole midagi ette võetud. teistel andmetel saarel praegu kaitseala ei ole.

Rahvastik

Demograafilised näitajad

Elanike arv on 2001. aasta rahvaloenduse andmetel 5008, sealhulgas 2093 meest ja 2915 naist. Kõik nad loeti linnaelanikeks.

Varasemad rahvaloenduste andmed:

1983: 2006
1994: 2820

2006. aasta arvutuslik elanike arv on 4279.

Elanike arvuna mainitakse ka 2000–2500 või 3000. 1987. aasta hinnangu järgi elas saarel 2360 inimest, 1990. aasta hinnangu järgi 2600. On ka andmeid, mille järgi elanike arv on umbes 1000, sellest umbes 300 halduskeskuses.

Rahvastiku tihedus on 2001. aasta andmetel 294,59 in/km².

Asustus

Suurim asula on saare põhjatipus asuv Palé ehk San Antonio de Palé (San Antonio de Palea, Palea) küla või linn. Elatakse rannikul. Saare edelaosas on Aual (Santa Cruz, A'wal). Saare lõunaosas on Mábana (Ma'bana, San Antonio, San Antonio del Sur), idarannikul Anganchi (San Pedro, A'nganyi), mida läbib Anganchi jõgi. Iga küla on rajatud mõne jõe äärde.

Migratsioon

Umbes 500 Annobóni päritolu inimest elab Bioko saarel. Mõned on ka Hispaanias.

Saareelanikud ei taha lahkuda. Praegu ei lubataks neil oma saastatud saarelt lahkuda isegi juhul, kui nad seda tahaksid.

Saarele on toodud vange.

Päritolu

Elanikud pärinevad orjadest, keda hispaanlased ja portugallased saarele tõid. Nende esivanemad on angolalased, portugallased ja hispaanlased. Esivanemate hulgas on ka tulnukaid teistelt Guinea lahe saartelt, sealhulgas São Tomé ja Príncipelt (bubide järglased) ja Bioko saarelt.

Keel

Ametlik keel on hispaania keel, kuid saare elanikud kõnelevad portugali kreoolkeelt annoboni keelt (fá d'Ambô).

Etnograafia

Saare elanike peetakse headeks ujujateks, kalameesteks ja vaalapüüdjateks.

Religioon

Elanikud on katoliiklased.

Saar kuulub Malabo piiskopkonda.

Tervis

Hispaania arstide poolt enne saare sulgemist tehtud uuringu andmetel (vaadati läbi 305 last) olid 43% alla viie aastastest Annobóni lastest alakaalulised. Väikelaste suremus tõusis kahe aastaga 13,8 protsendilt 17 protsendile. 41 protsendil lastest oli kõhulahtisus ja sooleparasiidid. 29 protsendil oli aneemia, 41 protsendil malaaria (1991. aasta uuringu järgi oli malaaria 55% lastel), 25 protsendil nahahaigused, 13 protsendil sügelised ja mädanikud, 8 protsendil maohaavad. Lastel esineb leukeemiat. Nahahaigusi, malaariat ja maohaavu esineb kaks korda sagedamini kui riigi muudes piirkondades, astmat kolm korda sagedamini.

Aastal 1989 avaldatud uurimuse järgi kannatas 36% lastest valgu-alatoitluse all ning 41 protsendil oli märke selle varasemast esinemisest. Üheaastased lapsed olid alakaalulised.

Haldus

Provintsi halduskeskus on Palé ehk San Antonio de Palé küla või linn.

Ametlik keel on hispaania keel.

Majandus

Ohtlike jäätmete ladustamine

Aastal 1988 andis president Teodoro Obiang Nguema Mbasogo briti firmale Emvatrex loa ladustada 10 aasta jooksul Annobóni saarele umbes 10 miljonit tonni mürgiseid jäätmeid. Selle eest maksti isiklikult presidendile 1,6 miljonit USA dollarit. Ohtlike jäätmete ladustamise leping on sõlmitud ka ühe Poola-Šveitsi firmaga.

Aastal 1988 sai USA firma Axim Consortium Group litsentsi matta Annobónis maa alla umbes 7 miljonit tonni tuumajäätmeid. Lepingu järgi pidi igal aastal lisatama umbes 720 000 tonni. Igal aastal on lisandunud umbes 2 miljonit tonni. Selle eest saadakse igal aastal umbes 200 miljonit USA dollarit, kuid saare elanikeni ei jõua sellest rahast midagi.

Kuberner kinnitab saare elanikele, et laevad, mis saart külastavad, on ebaseadusliku kalapüügiga tegelevad Korea kalalaevad. Ekvatoriaal-Guinea võimud eitavad ohtlike ainete ladustamist Annobónile.

Põllumajandus

Saarel on olnud kakao- ja kohviistandused, põhjaosas on kasvatatud puuvilja, õlipalme ja suhkruroogu.

Elatusallikad

Söögiks kasvatatakse peamiselt maniokki ja püütakse kala.

Mehed kasutavad kalapüügiks hõlpsasti töödeldavast rahvuspuust kapokipuust kanuusarnaseid paate. Paadi eluiga on kolm-neli aastat.

Naised kasvatavad juurvilja ning oskavad ehitada palmilehtedest katuseid.

Toiduks pannakse kokku kala, riis ja puuvili.

Saarel on tegeldud metsaraiega.

Turism

Saar oli aastaid välismaalastele suletud.

Aastatel 1999 ja 2003 käis saarel raadioamatööride ekspeditsioon. 4. oktoobril 2003 saadeti ekspeditsioon maalt välja.

2004. aasta veebruari alguses käis saare bioloogilist mitmekesisust uurimas Portugali bioloogide grupp.

18. veebruaril 2004 saabusid esimest korda turistid luksusjahiga. Need olid viis prantslast, kes tulid 8 tunniks São Tomélt ja Principelt.

Elatustase

Saare elanikud on väga vaesed. Nad on näljas. Valitsus on välisabi tagasi lükanud.

Saarel ei ole elektrit, veevärki, televisiooni, külmkappe, hotelle ega tööstusettevõtteid.

Inimesed on ilma jäämas soolast, õlilampidest, ravimitest, piimast ja tuletikkudest.

Kauplused on tühjad.

Transport

Saare põhjaosas on lennuväli kaubavedudeks. Varem käisid saarel haruharva turismilennukit, ühendust ülejäänud riigiga peeti meritsi. 18. jaanuaril 2003 tegi esimese kommertsreisi saarele lennufirma EcuatoGuineana de Aviación An-tüüpi lennuk, maandudes hiljuti valminud uuele lennuväljale. Algas iganädalane lennuühendus.

Saarel ei ole autosid ja maanteid. Külade vahele on küll ehitatud teid, kuid liikuda tuleb jalgsi. San Antonio de Palést viib lennuväljani asfalteeritud sõiduteega ja kõnniteedega tee.

Sadamakoht on olnud talutavalt hea. Möödasõitvad laevad on vanasti võtnud saarelt vett ja toitu. Koloniaalajal käis saarel vähemalt üks laev 15–20 aasta kohta.

Saarele pääseb meritsi Gaboni poolt või São Tomé ja Príncipe poolt. Regulaarset laevaühendust ei pruugi olla. Iga kuu käib mandrilt laev DJOBLOHO.

Strateegiline tähtsus

Annobóni saar võimaldab Ekvatoriaal-Guineal pretendeerida suurele osale Guinea lahe naftavarudest. Riik on kuulutanud oma majanduspiirkonnaks kvadraadi, mis ulatub 1. põhjalaiusest peaaegu 5. lõunalaiuseni ja 2. idapikkusest 7. idapikkuseni. Nafta ammutamise arvele tuleb 80% Ekvatoriaal-Guinea majandusest, naftavarud arvatakse olevat lõpukorral.

Haridus

Kool on rüüstatud ja suletud.

Tervishoid

Haigla on rüüstatud ja suletud.

Tähised

Standardi ISO 3166-2 järgi on provintsi tähis GQ-AN.

Ajalugu

Saare esmaavastajana on nimetatud hispaania meresõitjat Diego Ramírez de la Díazt (1470).

1. jaanuaril 1473 (on nimetatud ka 1471., 1472. ja 1477. aastat) taasavastasid saare portugallased Pedro Escobar ja João de Santarém ning panid talle nimeks Ano Bom ('head uut aastat'). Saar oli tollal nähtavasti asustamata.

Aastal 1474 koloniseerisid portugallased saare, tuues sinna Angolast São Tomé saare kaudu aafriklasi.

Aastal 1778 läks saar koos Fernando Póo saarega (praegu Bioko) ja Guinea rannikuga (praegu Ekvatoriaal-Guinea) El Pardo lepinguga Hispaaniale (see oli mõeldud vahetusena territooriumi vastu Lõuna-Ameerikas).

Ano Bomi elanikud suhtusid uude võimu vaenulikult. Nad tõstsid mässu. Krahv Arjepelos, kes läks kuulutama Hispaania võimu, olevat tapetud. Saart olevat valitsenud viieliikmeline organ, kellest igaüks oli valitsejaks aja jooksul, mil saarel jõudis maabuda viis laeva. Ka hollandlastel ei õnnestunud saart vallutada. Samuti ei võetud vastu misjonäre. Veel 20. sajandi alguses olevat saarel valitsenud kuningas Tom, "pudelit armastav vanamees".

19. sajandi teisel poolel Hispaania võim taastati. Kuni 1909. aastani oli saar osa Elobey, Annobóni ja Corisco kolooniast. See territoorium liideti naaberasumaade Fernando Póo (praegu Bioko saar) ja Hispaania Mandri-Guineaga (Guinea Continental Española) Guinea Lahe Hispaania Aladeks (Territorios Españoles del Golfo de Guinea), mida sagedamini hüüti Hispaania Guineaks. Alates 1935. aastast kuulus Annobóni saar Fernando Póo ringkonna koosseisu. See ringkond oli algul Guinea Lahe Hispaania Alade koloonia, aastatel 1958–1968 Hispaania Guinea meretaguse provintsi koosseisus.

Kuni Ekvatoriaal-Guinea iseseisvumiseni 1968 oli Annobón Hispaania asumaa.

Aastal 1995 leidis saarel aset noorsoomäss. Võimud surusid selle maha. Kaks noorukit sai surma. Paljud anti Batas kohtu alla.

Ükski Ekvatoriaal-Guinea president ega asumaa kuberner ei olnud saart külastanud, kuni 2. augustil 2005 kell 14.10 alustas visiiti sinna Teodoro Obiang Nguema Mbasogo.

Kultuur

Elanikud on olnud kultuuriliselt orienteeritud Portugalile.

Saare kaitsepühaku mälestuspäev on 13. juuli.

Vaatamisväärsused

Vaatamisväärsused on olnud valge liivaga mererand Pala'n-Dajana (Playa del Amor) ja kraatrijärv Lago a Pot.

Kultuur

Annobónil elas luuletaja, kunstnik, muusik ja pedagoog Maplal Loboch.

Kirjandus

CUREF (1999). Líneas Directrices de Gestión para el Sistema Nacional de Areas Protegidas de Guinea Ecuatorial. Componente "Sistema Nacional de Unidades de Conservación". Documento Técnico SUC-37. Proyecto Conservación y Utilización Racional de los Ecosistemas Forestales de Guinea Ecuatorial (C.U.R.E.F.).
Exell, A. W. (1944). Catalogue of the Vascular Plant of S. Tomé (with Principe and Annobon). British Museum , Natural History, London.
Heras, P., Infante, M., Obama Ondó, C. & Gascoigne, A. (2002). Vegetación de la isla de Annobón (República de Guinea Ecuatorial). – Estudios del Museo de Ciencias Naturales de Alava, 17: 115–123.
Hernández Pacheco, F. (1943). Annobón, única tierra española en el hemisferio austral. – Africa 19/20: 44–51.
Peter Jones, Alan Tye (2006). The Birds of Sao Tome and Principe with Annobon.
Mildbraed, J. (1922). Wissenschaftliche Ergebnisse der Zweiten Deutschen Zentral-Afrika-Expedition 1910–1911 unter der Führung Adolf Friedrichs, Herzogs zu Mecklenburg. Band II. Botanik. Leipzig.
Peris, S.V. (1961). La isla de Annobón. – Archivos del Instituto de Estudios Africanos 57: 27–51.