Riis

Riis (Oryza) on taimeperekond kõrreliste sugukonnast, iidne kultuurtaim ja üks tähtsamaid teravilju.

Proosa

Tiffin'il sõin tõelist karrit, kuulsat India rahvusrooga. Victorial ma seda süüa ei suutnud, aga need, kes teadsid, ütlesid, et see on äärmiselt hõrk roog, kui seda õigesti valmistatakse, sestap katsetasin seda kaldal. Kõigepealt asetati mu ette kaheosaline liud krevettide ja keedetud riisiga. Ma tõstsin kaks lusikatäit riisi oma taldrikule ja panin selle peale lusikatäie krevette; karri lihaosas oli ka kana- ja veiseliha, aga mina võtsin ainult krevette. Siis ulatati mulle mitmeosaline liud konservpuuviljade, chuddah' ja teiste piprast tuliste roogadega. Nagu juhendatud, võtsin kolm rooga sellest valikust ja asetasin nende peale, mille olin enne taldrikule tõstnud. Viimasena tulid kuivatatud tükikesed, mille lõhna tundsime enne, kui neid maitsta jõudsime, lõhn oli nii tugev ja ilmne. Seda nimetati Bombay pardiks. See pole midagi rohkemat ega vähemat kui väike kala, millel lõigatakse kõht lõhki, ja kui see on täiesti kuivanud, pruugitakse seda karriroas. Sellega on võimalik harjuda.
- Nellie Bly, "Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma", tlk Riina Jesmin, LR 23–25/2021, lk 71–72

Sellele järgnes ülihoolikas toiduvalmistamine, riisi pesemine ikka ja jälle, kuni pesuvees pole kübetki valget tärklist, mis teeks selle kleepuvaks, kui see on täiuslikult kuivaks aurutatud; lilleõiteks lõigatud redised, kressi ja salatsiguri tükikesed, mis pidid kaunistama selget kanapuljongit, kala, mis tuli valmistada tervelt koos pea ja sabaga, sest peata kala, nagu ameeriklased seda serveerivad, ei kõlba lauale panna.
- Pearl S. Buck, "Peidus lill", tlk Inna Feldbach, 2013, lk 167

Me joonistasime tohutu suuri, mäestikest kurrulisi kaarte ja märkisime nende peal ära huvitavamad kohad koos seal leiduvate tähelepanuväärsemate loomade piltidega. Nii ilmnes minu kaartide põhjal, et Tseilon toodab põhiliselt tapiire ja teed, India - tiigreid ja riisi, Austraalia - känguruid ja lambaid, kuna ookeanidesse joonistatud sinised hoovused kandsid niihästi vaalu, albatrosse, pingviine ja merihobuseid kui ka torme, passaate ning head ja halba ilma. Meie kaardid olid tõelised kunstiteosed.
- Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret Saluri ja Rein Saluri, 2007, lk 97

Palmidest palistatud ranna võlu, troopilise taimestiku lopsakus ja puhkusemeeleolu lasevad meil liiga kergesti unustada, et siin nii noored kui vanad rasketes tingimustes ning primitiivsete vahenditega oma perekonnale ülalpidamist hangivad ja et see neil alati korda ei lähe. Ja väline kergus, millega nad töö kallale asuvad, ei lase meil nende vaeva alati märgata. Terved reisikirjanike generatsioonid on meid uskuma pannud, et Tseiloni "looduslapsed" on kadestamisväärselt vähenõudlikud. Oleks aga rumal arvata, et tseilonlane on oma õnne tipul, kui ta elab nõiduslikult kauni looduse keskel, pea kohal igavesti sinine taevas, kõhus aga ainult peotäis riisi.
- Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 37-38

Rosaurale, kes köögitöödest eemale hoidus, sestpeale kui oli käed savipannil kõrvetanud, olid mõistagi tundmata nii see kui paljud muudki kokakunsti tarkused. Sellest hoolimata — kes teab, kas soovist oma mehele Pedrole muljet avaldada või tahes Titale tema tegevusalal konkurentsi pakkuda — otsustas ta ükskord toitu valmistada. Kui Tita teda lahkesti mõne nõuandega aidata tahtis, sai Rosaura pahaseks ja palus, et teda jäetaks kööki üksi.

Oli ilmne, et riis oli tal klimpi hakanud, liha üle soolatud ja magustoit põhja kõrbenud. Söögilauas ei söandanud keegi vähimatki rahulolematust ilmutada, sest ema Elena oli mõjuvalt tähendanud:

"See oli Rosaural esimene kord süüa teha, ja ma leian, et ei olegi nii halvasti välja tulnud. Mis teie arvate, Pedro?"

Mees tegi ülima jõupingutuse ja julgemata abikaasat pahandada, vastas:

"Jah, esimese korra kohta pole väga vigagi."

Iseenesestmõista jäid tol pärastlõunal kõigil kõhud haigeks.

Laura Esquivel, "Nagu šokolaadi keeduvesi", tlk Ilmar Seibe, 1994, lk 33

Tee tarkusele algab tõepoolest ühestainsast sammust.

Eksivad inimesed selles, et ei tee välja tuhandetest teistest sammudest, mis selle teha tuleks. Nad teevad esimese sammu, otsustades, et saavad universumiga üheks, kuid mingil põhjusel unustavad tegemata järgmise loogilise sammu ning elada seitsekümmend aastat kusagil mäe otsas, süües iga päev ainult riisi ja juues jakivõiga teed - mis annaks esimesele sammule mingi mõtte. Kuigi faktid näitavad, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega, on need ilmselt kõik selle tee alguses.

Terry Pratchett, "Orikavana", tlk Allan Eichenbaum, 2004, lk 146-147

"Toit peab ikka oma õues kasvama, siis on õige asi. Vaat ükspäev jälle raadiost kuulsin, et mõni loll õgib nüüd kuramuse suššit. Või mis riisisitt see on? Ise arvavad, et on kole peened."

"See on sushi ja pealegi väga maitsev," selgitab Ralf püüdlikult.

"Üks koerapask kõik! Ära tule rääkima, et see sulle maitseb," pahandab Kusti. "See pole muud kui peenutsemine. Kas mõni riis sul aias kasvab? Kuraditki!"

Tiina Laanem, "Sidrunid ja siilid", 2009, lk 110

Köök sai talle hetkega omaseks. See oli suur ja sipi-sopiline. Kunagi oli see olnud vanemmajakavahi elutuba, sellest kamin ja kaks merevaatega akent. Ta oli kohe saabudes, juba enne kohvri tühjendamist otsustanud, et see sobib talle. Oli alles hooaja algus ja külastajaid veel ei olnud, kuid personali oli vaja toita.

"Mida te õhtusöögiks mõtlesite?" küsis ta oma puuvillase pluusi käiseid üles käärides ja oma pikka sinist lemmikpõlle ette sidudes. Kui kohe vastust ei tulnud, heitis ta pilgu külmkappi ja seejärel sügavkülma. Külmkapis oli roostevabast terasest kauss keedetud riisiga, puuviljakile üle tõmmatud, sügavkülmas natuke suitsutatud kiltturska. Ta segas kokku suure potitäie kala-riisisalatit, lisades sinna hinnast küsimata päris võid ja suuri kõvaks keedetud muna tükke. Söödi köögilaua taga. Jutt käis kivitäkside pesadest ja merelindude arvukusest. Mitte keegi ei küsinud, miks ta Fairi saarele kokaks tuli.

Ann Cleeves, "Sinine välk", tlk Lauri Vahtre, 2018, lk 14

Luule

Kõik lähevad linna ja linna. Nüüd linnavärgid on moes.
Eks mina võin müüjaks minna ka meie Leihbergi poes.
Seal müün teile jahu ja riisi, müün kindaid ja kübaraid,
müün huupi ja hulgaviisi pähkleid, mandleid ja rosinaid,
müün sukki, saapaid ja salle, müün supikastruleid,
suupille ja pärleid ja palle ja papist hobuseid,
müün kõike, mis hakkab teil silma, müün präänikuid suhkrust ja meest,
poolmuidu ja päris ilma ja lepalehtede eest.

Betti Alver, "Lähen müüjaks" (1965). Rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo, lk 540-541