Mine sisu juurde

Marion Chesney

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt M. C. Beaton)
M. C. Beaton.

Marion Chesney Gibbons (10. juuni 1936 Glasgow – 31. detsember 2019) oli šoti kirjanik, kes kasutas pseudonüüme M. C. Beaton (kriminaalromaanides), Sarah Chester, Jennie Tremaine, Ann Fairfax, Helen Crampton, Marion Gibbons, Charlotte Ward jts. Tema tuntumate tegelaskujude seas on Agatha Raisin ja Hamish Macbeth. Eesti keelde on tema teoseid tõlgitud kümnete kaupa.


"Snoobi surm"

[muuda]

Tsitaadid väljaandest: M. C. Beaton, "Snoobi surm", tlk Maria Lepik, 2012.


  • Konstaabel Hamish Macbeth oli meeleheitel mees — haige, sõpradeta ja jõulude lähenedes surma äärel. Või vähemalt nii ta endale ütles.
See viletsus sai alguse Šoti talve tulekust, mis näis olevat pähe võtnud tõestada, et iga teadlane, kes usub kasvuhooneefekti, on narr. Nagu paljud teisedki Lochdubhi küla inimesed Sutherlandi läänerannikul, oli ka Hamish endale külge pookinud tõsise külmetuse kõigi kaasnevate hädadega nagu kuumav pea, nohune nina, valutavad liigesed ja üüratu enesehaletsus. Kuigi ta ei olnud kellelegi helistanud ega oma kannatustest rääkinud, eeldas ta sellegipoolest, nagu kõik enesehaletsuse haardes olevad inimesed et tema sõpradel on telepaatilised võimed. (lk 7-8, romaani algus)
  • Alati metsik Sutherlandi tuul oli saavutanud uue nurjatu kanguse ja liikus hoogsalt mööda järve, kandes peene lume pikki lainelisi, siugjaid jutte ning kiskudes võidukalt kiljudes ja karjudes maja sõrestikku. (lk 8)
  • "Mul on gripp," ütles Hamish, ja tema mägismaa aktsent muutus üha tugevamaks, mis oli selge märk, et ta on endast väljas.
"Oh," ütles proua Macbeth suure pere ema südametusega, "sa oled alati arvanud, et oled pisikese külmetusega suremas. Võta aspiriini ja mine magama." (lk 9)
  • Hamish kuulas lamades, kuidas Priscilla põrandaid küürib, kappe kraamib ja nõusid peseb. Talle tundus, et naine peaks tema voodiserval istuma ja ta laupa silitama, mitte käituma nagu mõni tervishoiutöötaja.
Kaks tundi hiljem sadas Priscilla magamistuppa, käes veeämber, mopp ja tolmulapid. Ta kraapis ummistunud kaminast tuha välja, kuhjas tuleaseme üle paberi ja puudega ning süütas erksa leegi. "Panin sulle sooja vanni valmis," ütles ta üle õla. "Mine käi seal ära, kuni ma voodiriideid vahetan."
"Ma arvan, ei olen vanniminemiseks liiga haige."
"Mine," käskis Priscilla, "ja lõpeta see vastik enesehaletsemine."
"Kas ma olen kaevelnd?" Hamish vaatas naise kõhna selga nördinud pilguga.
"Sinust kiirgab niisugust enesehaletsust, et see immutab kogu toa. Mine nüüd!" (lk 12)
  • Talle helistati politseiprefektuurist Strathbane'is ja tuletati meelde, et ta peab autojuhte juhuslikult peatama ja neid puhuma panema, mis on osa kampaaniast, et vältida purjus peaga sõitmist jõulude ajal. Hamish, kes tundis kõiki küla joodikuid ja lahendas probleemi, võttes neilt autovõtmed, ei kavatsenud raisata aega ülejäänud elanikkonna puhumapanemise peale. (lk 15)
  • Jane vajus tugitooli ja tõstis ühe pika jala üle teise.
"Asi on selles," ütles ta, nõjatudes järsku ette, nii et tema pluus vajus eestpoolt ärevalt madalale, "et sa ei ravi oma külmetust õigesti. See on ju tavaline külmetus, kas pole?"
Hamish, kes istus nüüd tema vastas tugitoolis, võttis välja taskurätiku ja nuuskas vastuseks hädiselt nina.
"See kõik on su mõtlemises kinni," ütles Jane. "Ilm on olnud väga külm, nii et sulle tundus, et võid isegi külmetuda, ja sinu mõistus kandis selle sõnumi ülejäänud kehale edasi ja nii sa haigeks jäidki. Pane nimetissõrmed kummalegi poole pead, täpselt meelekohtadele, ja korda minu järel, samal ajal keskendudes:
"Mul ei ole külmetust. Ma olen terve.""
"Täielik lora," ütles Hamish tõredalt. (lk 16)
  • "Kohalik politseinik on Sandy Ferguson. Oled sa temast kuulnud?"
"Jah," sõnas Hamish, meenutades kuulsat päeva Strathbane'is, mil Sandy Ferguson, purjus nagu tavaliselt, ütles politsei peainspektorile Blairile, mida ta temast arvab, pärast mida ta salamahti Hebriididele pagendati. (lk 17)
  • "Sul on alati nii kiire." Hamish üritas Priscilla mantlit võtta. "Istu natukeseks maha."
"Ei-ei, ma ei saa. Meil toimub Hispaania aadlike pidu. Nad räägivad täiesti puhast inglise keelt, mida isa keeldub mõistmast, nii et ta karjub nende peale ja arvab, et kui paneb iga sõna algusesse h-tähe, siis räägib ta hispaania keelt. Peaksid kuulma teda möirgamas "Khõik hhästi?!"" (lk 22)
  • Kui keegi peaks kunagi välja andma infolehe varjatuimatest tunnetest, oleks see ilmselt üsna sarnane Jane'i keskusteluga, mõtiskles Hamish. Jane vaevles enda väitel madala enesehinnangu ja pideva ebakindlustunde küüsis, kuid Hamish kahtles, kas ta üldse midagi tunneb. Pigem näis, et ta deklameerib midagi, mida on kellegi teise kohta lugenud, mitte ei räägi endast. (lk 23)
  • "Lollus," ütles proua Macbeth. "Istu maha, tüdruk. Sa ei lähe täna kusagile."
Priscilla nügiti elutuppa ja suruti istuma kamina äärde päevinäinud tugitooli. Talle pisteti kätte klaas viskit. Priscilla taipas esimest korda kuude jooksul, et on väsinud, rampväsinud. Ta silmad hakkasid kinni vajuma ja tühi klaas võeti sujuvalt tema käest. Üsna varsti magas ta sügavalt.
"Olete te kunagi niisugust kondikubu näinud?" ütles proua Macbeth Priscillat vaadates. "See tüdruk vajab nuumamist. Ta ei saa kusagile minna, enne kui teed on puhtad, ja see sobib väga hästi. Hamish ütles, et ta isa on orjapidaja, jube väike mees. Ma arvan, et hoiame teda seni siin, kuni ta on natuke puhanud.״ (lk 24-25)
  • Härra Macbeth naeratas talle põgusalt ja puges ajalehe taha.
Ta oli loobunud oma naisega vaidlemisest täpselt kaks nädalat pärast pulmi. (lk 25)
  • Jane tuli kopsudes alla Hamishile seltsi, nägu heast tervisest pakatamas. "Oivaline meri," ütles ta. "Lained on nagu mäed."
"Ma tunnen neid ja sellest mulle piisab." (lk 27)
  • Hamish pidi Jane'i tunnustama. Mere ületamine oli hirmuäratav, aga sellest hoolimata patras naine edasi, nagu lebaks oma elutoas diivanil. Väike kalalaev ronis mööda üht lainet üles ja langes mööda teist alla ning vähkres seejärel ebakindlal lainepõhjal enne järjekordse veemäe ületamist. Poiss jättis kannu ja hakkas pumpama, sest merevesi tulvas tekitrepile. Õhus oli kosta vastikut tuule ja lainete häält ning laeva oigamist, kui see üritas Eileencraigi poole teed rajada. (lk 28)
  • "Me lahutasime seetõttu," ütles Jane, "et me mõlemad vajasime ruumi. On väga oluline, et abielus oleks ruumi, kas sa ei arva?"
"Ma'i tea," vastas Hamish, "pole abielus olnd."
Jane'i suured silmad pöörlesid kui tõllarattad, peatudes viimaks Hamishil. "Igaühele oma," ütles ta rõõmsalt. "On sul kaaslane?"
"Ma ei ole homo."
"Miks sa siis abielus ei ole? Tähendab, sa oled ju vanem kui kolmkümmend, kas pole? Ja iga üle kolmekümnene, kes ei ole abielus, on kas homo või emotsionaalselt ebaküps."
"Võiks vaielda, et lahutus on märk emotsionaalsest ebaküpsusest," ütles Hamish. "Oskamatus asjadega hakkama saada, kui esimene oivaline ja muretu joovastus vaibub."
"Sina, Hamish, oled küll pimedast keskajast pärit!" (lk 28-29)
  • Laev sõitis puust kai äärde. Kail seisid väikesed inimsummad.
Väljudes tervitas pagasit kandev Hamish neid rõõmsalt: "Tere päevast," aga nad kõik vahtisid Hamishit ja Jane'i liikumatult nagu mornid külaelanikud mõnes ammu unustatud sõjas, kes vaatavad oma vallutajate saabumist. Nende liikumatuses, silmavaates oli midagi kummastavat. Nende riided näisid pärinevat vanemast ajast: naised mustade rättidega, mehed kitsastes läikivates ülikondades. Nad seisid liikumatult, vaatasid, vaatasid ainiti, ei liigutanud end tolligi, nii et Hamish ja Jane pidid kailt maha saamiseks pisikestest rühmadest mööda kõndima.
Hamish oli kunagi ühe mõrvaloo asjus käinud Sutherlandi külas Cnothanis. Sealsed elanikud olid kõike muud kui sõbralikud, aga oleksid nende saareelanike kõrval paistnud nagu tervitusrühm. (lk 29)
  • [Hamish ja Jane:] "Miks sa ometi sellises kohas elad?"
"Osa terviseprogrammist on jalutada ja trenni teha niisuguses kõrvalises rikkumata paigas. Mu külalised armastavad seda."
Ilmselt küll, mõtles Hamish, kui nad on kõrvalise saare elu karmi reaalsuse eest polsterdatud. (lk 30)
  • Esiuks viis otse peasalongi. Seal oli leegitsevate halgudega täidetud tohutu kamin; selle ees seisis mitu sitskattega diivanit ja tugitooli. Toas olid kõrge võlviga puitlagi ja kunstnahast vaibad põrandal; kamina ees lebas kunstleopardinahk ja nailonist lambanahad moodustasid põrandal saarestiku. Seintele oli kinnitatud mitu modernset happevärvides maali. (lk 31)
  • [Hamish:] "Kas oleks võimalik tassike teed saada?"
Jane vaatas talle tõsiselt otsa. "Kas sa tead, et tees on sama palju kofeiini kui kohvis?"
"Kohv sobib väga hästi."
"Sa ei saa aru. Mõlemad on sulle halvad." (lk 32)
  • "Jane mainis, et sa kirjutad raamatuid," ütles Hamish.
"Jah," ütles Harriet. "Tulin siia lootuses, et saan saareelanikelt mõne vana šoti retsepti."
Hamish näis kaastundlik. "Ma ei panustaks sellele. Sa avastad, et nad toituvad kalapulkadest ja Glasgow's tehtud glasuurkookidest." (lk 33-34)
  • Heatheri hääl oli glasgow'lase oma, kuigi selle tuvastamiseks pidi olema treenitud kõrv. Glasgow' keskklassi hulgas oli moest läinud inglise aktsendi teesklemine, mille piinlikuks tagajärjeks oli enamasti see, mille kohta alles üsna hiljuti hukkamõistuga öeldi Kelvinside'i dialekt. Kelvinside oli üks peenem piirkond, kus Glasgow'st sai Glesgow. Uus keskeas keskklassi snoobide generatsioon matkis transatlantilist venitavat kõneviisi, kuid viskas aeg-ajalt valikuliselt sekka paar sõna šoti dialektist, näitamaks, et on osa rahvast, ja polnud midagi snooblikumat kui vasakpoolne glasgow'lane, kes igatses päevi, mil linn oli agulite ja meeleheite kolgas, selle asemel et nautida linna praegust edukat ilmet. Needsamad snoobid rääkisid sageli "töölistest" ja nende õigustest, aga tegid kindlasti nii, et nad ise kunagi ühtegi ei tunneks, öeldes madalaid lõbustusasutusi külastades järeleandlikult mõnele baarimehele, et see ostaks "sellele väiksele mütsiga sellile ühe joogi". (lk 35-36)
  • "Kuulsin, et sa oled talunik," ütles Hamish. "Naljakas, ma poleks arvanud, et talunikud sanatooriumides käivad. Kuigi kui nüüd mõelda, siis võib-olla ei ole see tõsi. Mul oli lihtsalt ähmane ettekujutus, et ehk huvitab see rohkem tervisehulle." (lk 41)
  • Ta kujutas ette, et inimesed võiksid rääkida Jane'i kägistamisest, aga keegi ei suudaks seda tegelikult teha. See naine ei olnud piisavalt ehe, et tekitada suurt armastust või suurt vihkamist. (lk 42-43)
  • Seejärel ta tõusis ja läks läbi salongi söögituppa. Sein oli kaetud männipuiduga. Mitu väikest lauda oli kokku lükatud, et moodustada üht suurt, ja seda kattis punase-valgeruuduline kangas, mida kaunistasid veinipudelitesse pandud küünlad. Üht seina ehtis isahirve pea, ja Hamish avastas üllatusega, et see ei ole päris. Ta ei teadnud, et niisuguseid asju olemaski on. Ilmselt ei kiitnud Jane heaks päris loomade kehaosade kasutamist, sellest siis võltspea ja sünteetilised nahad salongipõrandal. (lk 45)
  • "Oota nüüd natuke," ütles Harriet tõredalt. "Ma võin küll ainult kokaraamatuid kirjutada, aga tean üht-teist ka armastusromaanide kirjanikest. Selleks et edukas olla, ei saa kirjutada üleolevalt, ja väga vähesed neist teenivad palju."
Heather krimpsutas nina. "Minu arvates on see kergelt tulnud raha. Ja kõige hullemad on ajaloolised armastusromaanid. Vaevalt nad üldse mõne ajalooraamatu avavad."
"Noh, nende raamatute puhul müüb romantika, mitte nende ajalooline sisu," ütles Harriet rahustavalt. "Kui näiteks mina kirjutaksin raamatu Prantsuse revolutsioonist, kirjeldaksin türanniat ja koledusi ja seda, kuidas Bastille'i vallutamine oli vaid vahend arsenali juurde pääsemiseks. Muide, vabastati ainult seitse inimest. Tõeline armastusromaanide kirjanik aga näeks seda kõike pigem Hollywoodi pilgu läbi. Tuhanded vangid vabastataks, kaltsudes kangelanna vabastajaid juhtimas. Suurepärane materjal. Mõnikord mõtlen ma tõesti, et ehk on parem, kui kirjanikud teavad romantikast võimalikult vähe.
Või näiteks kirjeldaksin kõrbešeiki väikese paksu mehena, kes kannab prille ja peas köögirätikut. Tõeline armastusromaanide kirjanik räägiks aga kullipilguga Rudolph Valentinost turbani ja ülepõlvesaabastega. Ilmsüütu ilustamine." (lk 47)
  • Nad pöörasid mööda käänakut ja nägid enda ette keset teed pargitud väga lömmis vana Fiati veoautot. Nad läksid sellest mööda ja peatusid järsku. Tee ääres veoauto ees istus väike mees, kes nuttis kibedalt.
"Tere!" hõikas Hamish, kükitades meeleheitel kogu kõrvale.
"Mis mureks?"
"See on tema," ütles mees, tõstes pisaratest märja näo ja vibutades pahkliku pöidlaga auto suunas. "Ta tahab mind tappa."
Hamish tõusis püsti ja, andes Harrietile märku, et ta tahapoole seisaks, läks kiirelt veoauto juurde. Autokabiinis ei olnud kedagi ja taga polnud midagi muud kui tünnitäied vähke.
Ta läks tagasi, istus mehe kõrvale tee äärde ja ütles sisendavalt: "Seal ei ole kedagi. Kellest sa räägid?"
"Temast!" ütles väike mees tulihingeliselt, ja jälle vibutas ta pöidlaga veoauto suunas. "Kas sa'i näe teda, istub sial ja vahib mind?" (lk 55)
  • Hamish ronis juhikohale, Geordie istus tema kõrvale ja Harriet teisele poole. See oli vanaaegne pinkiste, nii et kolmekesi mahtusid nad sellele mugavalt istuma.
Hamish pööras süütevõtit. Mootor turtsatas ja jäi vaikseks.
"Sa piad talle ütlema, et mitte mina'i sõida." Geordie oli oma valust üle saanud ja näis enda sõiduki põikpäisuse demonstreerimise üle peaaegu uhkust tundvat.
Harriet itsitas. "Olgu peale," ütles Hamish sõbralikult. "Kas tal nimi ka on?"
"See poiss on saatana käsilane, mitte lemmikloom."
"Miks poiss?" küsis Harriet. "Ma mõtlen, et laevad ja lennukid ja muud sellised on naissoost."
"Ma lissalt tian," ütles Geordie käsi rinnale ristates ja esiaknast välja jõllitades.
"Ae, Fiati veoauto," ütles Hamish Macbeth, ״siin sinu sõber. Mina ei ole sinu isand Geordie Mason. Me läheme Skulagi, nii et ole tubli veoauto ja hakka liigutama.״
Ta irvitas võtit süütelukus keerates, irve aga kadus, kui vana mootor ellu ärkas.
"Ma ju ütsin, aga kas sa's kuulsid?" sõnas Geordie sünge rahuloluga. (lk 56-57)
  • "Ma olen Heatheri-suguseid kohanud Glasgow's käies," ütles Harriet. "Näib, et ta kulutab kohutavalt palju, pakkudes meelelahutust igale võimalikule Glasgow'd külastavale kuulsusele ja pidades linna nii-öelda salongi. Ta on üsna rikas vanamoeline kommunist, kes ootab järjekordset totalitaarset režiimi, mida kummardada, nüüd, mil stalinism on viimaks kahtluse alla seatud. Väidab, et ta kasvas üles Gorbalsis, kui see oli veel kohutav agul, räägib kõigile väga värvikaid lugusid, aga ma ei ole kindel, kas ma neist ühtegi usun. Tsiteerib jubedas prantsuse keeles Sartre'it. Räägib kuulsustest nende eesnimedega, näiteks Rudolf Nurejev on Rudi ja nii edasi. Jumaldab Jane'i ja on samal ajal tema peale kade. Jane ei kuulu minu teada ühtegi poliitilisse ühendusse, aga ta pärineb vanast krahviperest ja sellest piisab Heatheri-suguse snoobi jaoks. Jane'i neiupõlvenimi on Bellingham. Tema isale kuulub väike väärikas häärber Wiltshire'is ja Heather muudkui vihjab, et ootab sinna küllakutset. Heather on see tüüp, kes luusib häärberite rahvale avatud eravaldustes, lootes, et mõni perekondadest ilmub välja ja tunneb ära omasuguse." (lk 61)
  • [Harriet:] "Kui asi on sotsiaalses edasipürgimises, ei lase Heatheri-taolised kunagi poliitikal olukorrale vahele segada, sellest ka tema sõprus Jane'iga. Vihkab armastusromaanide kirjanikke. Tänapäeval on veel piisavalt esmaklassilisi armastusromaanide kirjutajaid, aga tema säilitab oma viha žanri vastu, mida varem kutsuti novelletiks, tead küll, isand ja maatüdruk või reklaamiosakonna juhataja ja sekretär. Endiselt on tegelasteks isandad ja maatüdrukud või kes iganes, aga sekka on puistatud seksi. Ei midagi ülemäära vulgaarset. Ohtralt eufemisme. Heather ütleb, et valitsus peaks neilt võtma kogu autoritasu ja andma selle kirjanike töötubadele, et toetada tõusvaid intellektuaale." (lk 61-62)
  • Ta oli kolmekümnendates naine, arvas Hamish, ja kandis rõivastust, mis näis pärinevat 1960ndate Carnaby Streetilt: rustikaalne pluus ja lilleline seelik, lisaks paljad jalad ja helmed. Tema juuksed olid pikad ja harali ning tal oli kõhn haiglaslik nägu ja väiksed mustad silmad. Hamish märkas üllatusega, et naise kael on räpane. Tänapäeval ei juhtu just tihti, et näeb räpast kaela. (lk 64)
  • Hamish surus ohke alla. "Räägi mulle proua Bannermanist," ütles ta. "Ta ei ole saareelanik, ega ju?"
"Ei-ei, ta on Glasgow'st. Tuli seia vast umbes viis aastat tagasi."
"Aga miks siis vihkavad kõik proua Wetherbyd ja mitte teda?"
"Ta'i käi nende lühikeste seelikutega ringi," ütles Geordie.
"Pealegi, ta tunneb teelehti ja temasugustega piab ettevaatlik olema." (lk 66)
  • Hamish oli aastaid olnud ainus laps, ja siis, neljakümnendates, hakkas ta ema vendi ja õdesid tootma, kolm poissi ja kolm tüdrukut. See selgitas suuresti ka seda, miks Hamish abielus ei olnud; mägismaa traditsiooni kohaselt vanim laps ei abiellu ja aitab perekonda toetada. Ta saatis koju kõik, mis võimalik, õppis olema säästlik ja teadis suurepäraselt, kuidas nuiata tasuta eineid. (lk 67)
  • Harriet rääkis talle hiljem, kui nad kõik koos Jane'iga pärastlõunasele jalutuskäigule läksid, et Sheila oli otsustanud lõunat teleritoas süüa, et vaadata keskpäevast Austraalia seebiooperite rallit. Heather oli pidanud talle loengu selle ajaviite nürimeelsuse kohta ja oli isegi teleri välja lülitanud. Sheila olevat nutma puhkenud ja eelroaks mõeldud supi Heatherile pähe valanud. (lk 68)
  • Taevas nende kohal tumenes ja päike uppus horisonti, ja siis, just enne täielikku pimedust, Jane peatus ja näitas lääne suunas. See oli võimas vaatepilt. Nad olid peaaegu saare keskpunktis. See oli merepinnast madalamal. Läände vaadates tundus, justkui hakkaks kogu Atlandi ookean neile kaela sadama. "Nii jube on vaadata merele üles," ütles Harriet. (lk 68)
  • Mees vangutas hämmastunult pead. "See ei ole küll moodus, kuidas selle asjaga tegeleda. Kuidas sa ennast hommikul tundnud oleksid?"
"Palju paremini," ütles Jane tõsiselt. "Seksuaalvahekord on väga tervislik trenn ja nahale kasulik."
"Nagu ka jooksmine. Jane, Jane, kas sul pole üldse mingeid tundeid? Kas sa ei tunne end tõrjutuna, kui su külgelöömisele ei vastata, või häbi, kui vastatakse?"
Jane vaatas teda segaduses pilguga, üks sõrm kulmu juures. Siis tema nägu selgines. "Kalvinism. Just nimelt!" hüüdis ta. "Sind on kasvatatud nii, et repressiivne religioon moonutab sinu mõistust."
"Ja sind on kasvatatud nii, et naisteajakirjad moonutavad sinu mõistust. Ma arvasin tegelikult, et kogu see vabaarmastuse teema pole enam moes,״ ütles Hamish väsinult. (lk 74)
  • John Wetherby põrnitses teda pikalt ja pingsalt ja siis tõmbusid tema huuled naerule. "Ma tean," ütles ta pehmelt. "Sa oled ise ka võmm. Mitte eradetektiiv, isegi mitte politseidetektiiv. Kes teine, ma küsin, kannaks selliseid saapaid?"
Hamish vaatas hädiselt oma jalgu. Tal olid seljas vana villasest riidest jakk, ruuduline särk, lihtne lips ja velvetpüksid. Aga jalas olid sõjaväesaapad. Need olid juba ammu sissekantud ja väga mugavad, ning kokkuhoidlik Hamish ei pidanud vajalikuks raisata raha kingadele, kui riik teda jalavarjudega varustab. (lk 82)
  • [Harriet:] "Päriselt, Jane, sa hakkad muutuma üheks nendest inimestest, kes tunnevad uhkust ausalt rääkimise üle, ise teiste õrnematel tunnetel trampides." (lk 87)
  • "Ara ürita minu kallal norida, muidu seda halvem sulle," ütles Heather. "Mul on hea meel, et olen iseseisva mõtlemisega naine, kelle aju ei ole loputatud rämpsuga armastusromaanidest."
"Aga Heather, kallis, sa ei ole iseseisva mõtlemisega." John vibutas naise suunas lihanuga. "Su pea on täis kommunistlikku tühijuttu. Sa oled selline naine, kes oleks oma abikaasa ja perekonna KGB-le välja andnud, Jossif Stalini hiilguse nimel. Ja pealegi, kui sa nii iseseisva mõtlemisega oled, siis miks sa üritad riides käia nagu Jane? Tema võib lühikesi kleite kanda, sest tal on ilusad jalad ja esmaklassiline figuur, aga sina näed lihtsalt välja nagu talleks maskeerunud lammas." (lk 87)