Mine sisu juurde

Tiit Ojasoo

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Tiit Ojasoo (sündinud 28. augustil 1977 Pärnus) on eesti teatrilavastaja ja näitleja, lavakunsti professor Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.

Ta asutas Teater NO99 ja oli kuni 2016. aastani selle direktor ja kunstiline juht.

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on sündinud matemaatikaõpetajast isa ja lasteaiakasvatajast ema lapsena. Kooliajal mängis Laanemetsa kooliteatris. Pärast Pärnu Koidula Gümnaasiumi lõpetamist 1995. aastal[1] õppis Tartu Ülikoolis ühe aasta klassikalist filoloogiat.

1996. aastal astus ta Eesti Muusikaakadeemia Kõrgemasse Lavakunstikooli (19. lend), kus õppis Ingo Normeti juhendataval kursusel. Lõpetas lavakunstikooli XIX lennu lavastajana 2000. aastal.

Töötas lavastajana Eesti Draamateatris ja 2004–2005 Vanalinnastuudio direktorina. 2005. aastal asutas ta Teater NO99 ja oli kuni 2016. aastani selle direktor ja kunstiline juht. Lavastanud mitu lavatükki ka Tartus Vanemuises.

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Lavastused

[muuda | muuda lähteteksti]
Tiit Ojasoo lavastuses "Ühtne Eesti suurkogu"
  • "Talvemuinasjutt" (2000, Endla)
  • "Verevennad" (2001, Vanemuine)
  • "Armastusega ei naljatleta" (2001, Eesti Draamateater)
  • "Tõeline inspektor koer" (2001, Eesti Draamateater)
  • "No More Tears" (2002, Von Krahli teater)
  • "Roberto Zucco" (2002, Vanemuine)
  • "Evita" (2003, Vanemuine)
  • "Inishmore'i leitnant" (2003, Eesti Draamateater)
  • "Asjade seis" (2004, Eesti Draamateater)
  • "Julia" (2004, Eesti Draamateater)
  • "Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki" (2005, Teater NO99, koos Semperiga)
  • "Padjamees" (2005, Teater NO99, koos Semperiga)
  • "Seitse samuraid" (2005, Teater NO99, koos Semperiga)
  • "Ulgumerelainetel" (2005, Teater NO99, koos Semperiga)
  • "Nafta!" (2006, Teater NO99, koos Semperiga)
  • "Kuningas Ubu" (2006, Teater NO99, koos Semperiga)
  • "Hirvekütt" (2006, Teater NO99, koos Semperiga)
  • "Totu Kuul" (2007, Teater NO99, koos Semperiga)
  • "ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni" (2007, Teater NO99, koos Semperiga)
  • "Perikles" (2008, Teater NO99, koos Semperiga)
  • "Ruja" (2008, Vanemuine, koos Semperiga)
  • "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" (2009, Teater NO99, koos Semperiga)
  • "Onu Tomi onnike" (2009, Teater NO99, koos Semperiga)
  • "Kes kardab Virginia Woolfi?" (2009, Teater NO99, koos Semperiga)
  • "Ühtse Eesti" suurkogu (2010, Teater NO99, koos Semperiga)
  • "The Rise and Fall of Estonia" (2011, Teater NO99)
  • "Fuck your ego!" (2012 Thalia teatris, koos Semperiga)
  • "Iga eht südamelöök" (2013, koos Semperiga)
  • "Hanumani teekond Lollandile" (2013 Thalia teatris, koos Semperiga)
  • "Mu naine vihastas" (NO99 2014, koos Semperiga)"
  • "Savisaar" (NO99, 2015, koos Semperiga)
  • "Kõnts" (2015, NO99, koos Semperiga)
  • "Tund, mil me teineteisest midagi ei teadnud" (2015 Thalia teatris, koos Semperiga)
  • "Kuritöö ja karistus" (2020, Eesti Draamateater, koos Semperiga)
  • "72 päeva" (2022, EMTA Lavakunstikool, koos Semperiga)
  • "Macbeth" (2023, ERSO, Eesti Kontsert, Eesti Draamateater, koos Semperiga)
  • "Vend Antigone, ema Oidipus" (2023, Eesti Draamateater, koos Semperiga)

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Füüsiline vägivallatsemine teatri NO99 juures

[muuda | muuda lähteteksti]

Jaanuaris 2016 tarvitas Tiit Ojasoo naisnäitleja suhtes vägivalda ja helistas siis ise politseisse.[3][4] Politsei alustas Ojasoo suhtes kriminaalasja,[3][5] mis lõpetati poolte soovil aprillis lepitusmenetlusega.[3][6] Juhtumi avalikustas sama aasta juunis Eesti Päevaleht.[5][7] Ojasoo palus juhtunu pärast avalikult vabandust ja kahetses eksimust.[8]

15. juunil esitasid kümme riigikogu liiget kultuuriminister Indrek Saarele ja Teater NO99 nõukogule ühisavalduse, milles nõudsid Ojasoo taandamist NO99 teatrijuhi kohalt. Saar ütles avalikus vastuses, et vägivald ei ole tolereeritav ja palus kokku kutsuda teatri nõukogu erakorraline koosolek.[7] 16. juunil teatas Ojasoo tagasiastumisest.[9] Samal päeval ilmus meedias kõikide NO99 näitlejate avalik kiri, milles öeldi, et Ojasoo taandumiseni viis poliitiline surve ja nad on selle suhtes kriitilised. Samas mõistsid allakirjutanud hukka igasuguse vägivalla.[10][11] Kannatanu ütles Eesti Päevalehele, et soovib rahus oma eluga edasi minna ja pidas vajalikuks Ojasoole teine võimalus anda.[12]

On avaldatud arvamust, et isiklikuks muutunud rünne Ojasoo vastu murdis tema loometahte ja -valmiduse ning viis seekaudu teater NO99 sulgemiseni.[13]

104 kiri

[muuda | muuda lähteteksti]

16. jaanuaril 2018 saatsid 104 allakirjutanut president Kaljulaidile avaliku kirja, milles tauniti Tiit Ojasoo kaasamist Eesti Vabariigi 100. aastapäeva vastuvõtu kunstilise programmi loomisse.[14] President vastas kirjale sotsiaalmeedias, kirjutades, et Tiit Ojasoo kaasamine ei tähenda vägivalla heakskiitmist, aga kõneleb ühiskondliku andeksandmise võimalusest.[15]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Tema elukaaslane on teatri- ja videokunstnik Ene-Liis Semper. Neil on tütar ja poeg.[16]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. jaanuar 2016. Vaadatud 28. detsembril 2015.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  2. ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Merike Teder (14. juuni 2016). "Prokuratuur: Ojasoo lõi naist kaks korda jalaga". Postimees. Vaadatud 1. mai 2019.
  4. ↑ Kadri Ibrus (10. juuni 2016). "Avalikkus taunib NO99 olematut reaktsiooni Ojasoo vägivallale". Vaadatud 1. mai 2019.
  5. ↑ 5,0 5,1 Karin Koppel (8. juuni 2016). "Teatrijuht Tiit Ojasoo lahkumisele eelnes kriminaalasi näitlejanna löömise pärast". ERR. Vaadatud 1. mai 2019.
  6. ↑ Liis Velsker (10. juuni 2016). "NO99 nõukogu saadab Ojasoo psühholoogilisele nõustamisele". Postimees. Vaadatud 1. mai 2019.
  7. ↑ 7,0 7,1 Katrin Helend-Aaviku (15. juuni 2016). "Riigikogulased soovivad näitlejannat peksnud Tiit Ojasoo ametist lahkumist". Õhtuleht. Vaadatud 2. mai 2019.
  8. ↑ Risto Berendson (9. juuni 2016). "Vägivallatsenud Ojasoo: loodan, et seda kunagi enam ei juhtu". Postimees. Vaadatud 1. mai 2019.
  9. ↑ Hendrik Alla (16. juuni 2016). "Tiit Ojasoo astub tagasi". Postimees. Vaadatud 1. mai 2019.
  10. ↑ Kirke Ert (16. juuni 2016). "NO99 trupi avaldus: kas nüüd piisab?". Postimees. Vaadatud 2. mai 2019.
  11. ↑ Rasmus Kaljujärv, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Helena Pruuli, Gert Raudsepp, Jarmo Reha, Simeoni Sundja, Ragnar Uustal, Marika Vaarik (16. juuni 2016). "Kas nüüd piisab?". NO99. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. mai 2019. Vaadatud 2. mai 2019.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  12. ↑ Kadri Ibrus (8. juuni 2016). "Teatrijuht Tiit Ojasoo lahkumisele eelnes kriminaalasi näitlejanna löömise pärast". Eesti Päevaleht. Vaadatud 1. mai 2019.
  13. ↑ "Jaak Allik: Teater NO99t kiusati taga poliitilistel, mitte vormilistel põhjustel" ERR kultuur, 31. oktoober 2018
  14. ↑ Keiu Virro (16. jaanuar 2019). "104 allkirjaga avalik kiri presidendile: vägivallatsenud Tiit Ojasoo ei tohiks olla vabariigi aastapäeva programmi lavastaja". Eesti Päevaleht. Vaadatud 1. mai 2019.
  15. ↑ Elisabeth Kungla (16. jaanuar 2018). "Kaljulaid: ettepanek Ojasoole ei kõnele vägivalla heakskiidust, vaid võimalusest andeks anda". Postimees. Vaadatud 1. mai 2019.
  16. ↑ "Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo perre sündis poeg" Õhtuleht, 17. detsember 2008

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tiit_Ojasoo&oldid=6775702"