Männi-koorepõletik
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2017) |
| Männi-koorepõletik | |
|---|---|
 Männi-koorepõletik Cronartium pini | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Seened Fungi |
| Hõimkond |
Kandseened Basidiomycota |
| Klass |
Roosteseened Pucciniomycetes |
| Selts |
Roosteliselaadsed Pucciniales |
| Sugukond |
Viltroostelised Cronartiaceae |
| Perekond |
Cronartium |
| Liik |
Männi-koorepõletik Cronartium pini |
Männi-koorepõletik on taimehaigus, mida põhjustab seen Cronartium ribicola.
Mändidel põhjustab männi-koorepõletikku roosteseen Endocronartium pini.[1]
Männiliikidest on haigusele kõige vastuvõtlikumad Põhja-Ameerika viieokkalised männid.
Levila
[muuda | muuda lähteteksti]Cronartium ribicola pärineb Euraasiast ning tema vaheperemeesteks on karusmarja- ja sõstrapõõsad. Nakatunud põõsastel esineb vaid lehekahjustusi, kuid nakatunud mändide okstelt tüveni jõudnud põletik põhjustab puu surma. 20. sajandi alguses viidi Cronartium ribicola koos valge männi istikutega Põhja-Ameerikasse, kus ta põhjustas ulatuslikke kahjustusi valge männi levilas. 1930. aastatel jõudis ta Vaikse ookeani rannikuni, põhjustades läänemändide, suhkrumändide ja valgetüveliste seedermändide hulgas isegi suuremat suremust kui valge männi metsades. Praeguseks on männi-koorepõletik jõudnud California, Arizona ja New Mexico osariigini. Haiguse levikut on mõnevõrra pidurdanud lõunapoolsete piirkondade kuivem kliima.
Sümptomid ja haiguse kulg
[muuda | muuda lähteteksti]Nakatunud puul ilmnevad esimesed sümptomid suve lõpus või sügisel, kui okastele ilmuvad raskesti märgatavad kollased või punakad täpikesed. Infektsioon laieneb seejärel mööda okast võrsesse, mis veidi paisub ja kolletab järgmisel kasvuhooajal. Mitu kahvatukollast põletikukollet (kuni 3 mm) tungib läbi koore järgmise aasta aprillis-mais, aasta või paar peale nakkuse jõudmist kooreni. Need kolded rebenevad ja sellest väljub palju kuivi, kollakas-oranžikaid spoore. Kolded kaovad pärast spooride eraldumist ja moodustuvad järgmisel kasvuhooajal uuesti. Nii kestab see aastaid, kuni nakkus jõuab ümber tüve. Seejärel puu hukkub. Haiguse kulgu on võimalik pidurdada, kui eemaldada nakatunud oks või lõigata tüvel välja esimesed nakatunud kolded koos koorega.
Resistentsus
[muuda | muuda lähteteksti]Suure resistentsusega viieokkalised männid
[muuda | muuda lähteteksti]- Pinus armandii – hiina mänd (hiina seedermänd)
- Pinus cembra – alpi seedermänd
- Pinus koraiensis – korea seedermänd
- Pinus parviflora – jaapani mänd
- Pinus peuce – rumeelia mänd
- Pinus pumila – kääbus-seedermänd
- Pinus sibirica – siberi seedermänd
- Pinus wallichiana – pisarmänd
Haigusele vastuvõtlikud viieokkalised männid
[muuda | muuda lähteteksti]- Pinus albicaulis – valgetüveline seedermänd
- Pinus ayacahuite –
- Pinus flexilis – kaljumänd (kalju-seedermänd, kalifornia seedermänd)
- Pinus lambertiana – suhkrumänd
- Pinus monticola – läänemänd
- Pinus strobiformis – valkjas mänd
- Pinus strobus – valge mänd
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Stefan Buczacki, Keith Harris, "Taimekahjurite ja -haiguste käsiraamat", Kirjastus Varrak, lk 286, 2010, ISBN 978 9985 3 2089-1