Jāzeps Vītols

Jāzeps Vītols (saksapäraselt Joseph Wihtol, 26. juuli 1863 Valmiera – 24. aprill 1948 Lübeck) oli läti helilooja, dirigent ja pianist. Ta oli rahvusromantismi juhtiv esindaja Lätis.

Jāzeps Vītols sündis õpetaja peres. Ta õppis aastail 1880–1886 Peterburi konservatooriumis Nikolai Rimski-Korsakovi juhendamisel. Seejärel töötas ta sealsamas õppejõuna. 1901 sai ta professoriks. Tema õpilaste seas olid Nikolai Mjaskovski ja Sergei Prokofjev. Vītolsi lähedased sõbrad olid professorid Aleksandr Glazunov ja Anatoli Ljadov.

1918. aastal naasis ta Venemaalt Lätti ja asus tööle Läti Rahvusooperi peadirigendina. 1919 asutas ta Läti Konservatooriumi (praegu Jāzeps Vītolsi Läti Muusikaakadeemia) ning oli selle rektor 1935. aastani ja õppejõud 1944. aastani. Tema õpilaste seas olid Jānis Ivanovs ja Ādolfs Skulte. 1944 põgenes ta Saksamaale, kus ta elu viimased aastad veetis Flensburgis. Ta suri Lübeckis. 1993. aastal viidi tema põrm Lätti ja maeti Riia metsakalmistule.

Vītols kirjutas mitu sümfoonilist teost, sh 1 sümfoonia, üle 100 laulu ja umbes 300 rahvalaulu seadet. Ta on kirjutanud ka kammermuusikat ja klaveripalu. Tema koorilaulud, näiteks "Gaismas pils" ('valguse loss') on Lätis väga populaarsed ja on sageli laulupidude kavas.

Jāzeps Vītols oli korporatsiooni Fraternitas Lataviensis liige.