Aktiivsus- ja tähelepanuhäire

See artikkel räägib käitumishäirest; lennujaama kohta vaata artiklit Ateena Elefthérios Venizélose rahvusvaheline lennujaam

---

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire, lühend ATH (inglise keeles attention deficit hyperactivity disorder ehk ADHD) on käitumishäire, mille tunnusteks on ülemäärased keskendumisraskused, impulsiivsus või hüperaktiivsus. See võib esineda nii lastel kui ka täiskasvanutel. Aktiivsus- ja tähelepanuhäirele on iseloomulik varane algus, tavaliselt avaldub see esimese viie eluaasta jooksul. See väljendub püsivuse puudumises, süsteemituses, või raskustes tähelepanu hoidmisega, näiteks lugemisel, kuid tihti ka suuremas loomingulisuse tasemes.

Eestis diagnoositakse ja ravitakse ATH-d nii lastel kui ka täiskasvanutel. Levinuimaks ravimiks on metüülfenidaat. ATH rahvusvaheline ICD kood on F90.0

Ajalugu

19. sajandi lõpus märkasid lastearstid, et ajukahjustuse ja neuroloogiliste haigustega lapsed on sageli motoorselt väga rahutud. Sellest tulenevalt jõuti järeldusele, et hüperaktiivsus on kinnituseks ka kergema ajukahjustuse kohta, mida varem kasutusel olnud meetoditega ei olnud võimalik diagnoosida. Sel ajal kasutati mõistet minimal brain disorder (MBD). Teaduskirjanduses seda mõistet enam ei kasutata. Hiljem muudeti lühendi tähendust, millest sai talitlushäire (dysfunction), kuna uuringud viitasid sellele, et väikesel osal hüperaktiivsetest lastest on mainitud orgaaniline ajukahjustus. 20. sajandi alguses märgati, et sellised lapsed on üliaktiivsed ainult koolis või mingis kindlas keskkonnas/tingimustes, kus neile esitati suuri nõudmisi. Kodus ja igapäevamängudes võisid hüperaktiivsuse sümptomid puududa.(Liivamägi, 2006: 236)

Täiskasvanute aktiivsus- ja tähelepanuhäiret hakati diagnoosima 1990. aastatel.

ATH täiskasvanutel

2006. aasta uuringu andmetel jätkuvad ATH sümptomid umbes pooltel lastel ka täiskasvanueas. Täiskasvanute ATH on ühiskonnas tugevalt aladiagnoositud. Rootsis on 2,7% kõigist psühhiaatrilistest diagnoosidest täiskasvanutel seondatav ATH-ga.

Rootsi Karolinska Instituudi andmetel on aktiivsus- ja tähelepanuhäire 2–4 protsendil täiskasvanutest. Täiskasvanute ATH-uuringud on aga instituudi hinnangul 10–20 aastat laste ATH-uuringutest maas ning on keerulisem leida spetsialiste, kes täiskasvanute ATH-ga tegelevad. 2006. aasta uuringu andmetel jätkuvad ATH sümptomid umbes pooltel lastel ka täiskasvanueas.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega inimestel on täheldatud tavapopulatsioonist suuremat võimet loovülesannete lahendamisel. ATH-ga täiskasvanud on uuringutes teatanud, et aktiivsus- ja tähelepanuhäire tõttu tunnevad nad end loovülesannete lahendamises võimekamalt..

Avalikkuses tuntud inimesed ADHD'ga on näiteks ujuja Michael Phelps, laulja Adam Levine ja näitleja Johnny Depp

ATH lastel

Sümptomeid võib täheldada laste puhul rohkem kui 10%-l. 2,5%-l neist on täidetud ka diagnostilised kriteeriumid. Sellele häirele on iseloomulik varane algus, tavaliselt avaldub see esimese viie eluaasta jooksul. See väljendub püsivuse puudumises ning süsteemitus, laialivalguvas ja liigses askeldamises. Hüperaktiivsed lapsed lähevad ühelt tegevuselt teisele, midagi lõpetamata. Selle häirega kaasneb sageli ka muid iseärasusi. Tihti on sellised lapsed hoolimatud, satuvad sageli õnnetustesse ning rikuvad seadusi. See kõik juhtub siiski mõtlematusest, meelega nad seda ei tee. Lapsed tegutsevad hetketujude ajel. Täiskasvanuga suheldes on nad pidurdamatud ning neil puudub ettevaatlikkus ja vaoshoitus. Tihti on need lapsed ebapopulaarsed teiste laste hulgas ning võivad olla tõrjutud. Eakaaslastega võrreldes on hüperaktiivsed lapsed vaimselt nõrgemad ja lisaks võib olla keelearengu spetsiifilised ja ka motoorsed häired.

Diagnostilised kriteeriumid

Haigusega on tegu siis, kui sümptomid kestavad kaua, esinevad mitmes keskkonnas (kool, sõpruskond, kodu) ja on tugevad. Sümptomid mõjutavad lapse tegutsemisvõimet ning põhjustavad lapsele muid probleeme. Siinjuures on oluline tähele panna, et tegutsemisvõime on vähenenud vähemalt kahes keskkonnas.(Liivamägi, 2006: 237). Selleks, et diagnoosida hüperaktiivsust, peavad sellele viitavad sümptomid kestma vähemalt kuus kuud ning need peavad põhjustama raskusi igapäevaeluga toimetulemisel. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire puhul saab välja tuua kolm valdkonda, milles see lastel väljendub: hüperaktiivsus, tähelepanuhäire või nende kahe kombinatsioon (RHK-10).

Et hüperaktiivsust diagnoosima hakata, peab esinema vähemalt kolm sümptomit pikema aja jooksul (6 kuud). Sellised lapsed siblivad rahutult käte ja jalgadega või nihelevad toolil. Nad lahkuvad omavoliliselt oma kohalt, kus eeldatakse, et laps paigal püsiks. Samuti jooksevad ja ronivad ringi seal, kus ei ole sobilik. Need lapsed on mängudes lärmakad ega suuda vabategevusele vaikselt keskenduda. Nad on motoorselt väga aktiivsed ega suuda vastavalt olukorrale käitumist kontrollida (RHK-10).

Tähelepanuhäire diagnoosimisel on oluline, et keskendumisvõime puudulikkusele viitavatest sümptomitest on esindatud vähemalt kuus. Siia alla kuulub see, et laps ei mäleta tihti oma igapäevaseid tegemisi, kaotab tema jaoks vajalikke asju nagu näiteks koolitarbed. Ülesannete lahendamisel teeb tihti hooletusvigu. Tema keskendumist segavad välised ärritajad. Lisaks väldib ta pingutustnõudvaid ülesandeid. Ta ei oska planeerida oma tegevusi ning kui on midagi kavandanud, siis ta ei oska seda ellu viia. Ta ei kuula, mida talle räägitakse ja seetõttu on tal raske juhtnööre jälgida. Mängudele ja ülesannetele keskendumine on tema jaoks raske ning sageli jäävad tal tegevused pooleli (RHK-10).

Lisaks neile probleemidele on need lapsed on liiga impulsiivsed. Impulsiivsuse juures saab tuua välja järgmised tunnused. Hüperaktiivsed lapsed sekkuvad teistele esitatud küsimustesse. Nad ei suuda oodata mängudes ja tegevustes oma järge ning on pealetükkivad. Nad räägivad liiga palju, arvestamata olukorda (RHK-10).

Kaasnevad probleemid

Õpiraskused, mis on tingitud aju arengu iseärasusest, aga mitte lapse laiskusest või vaimsete võimete vähesusest. Lastel võivad esineda spetsiifilisi õpiraskusi lugemise omandamisel, õigekirjas või matemaaikas. Kõne ja keele areng võib olla aeglasem. Kõne võib täielikult puududa või ei vasta eakohasele arengutasemele.

Psüühiliste protsesside häirumine

Füüsiline kohmakus. Koordinatsiooni-, tasakaalu-, peenmotoorikahäired. Emotsionaalne ebastabiilsus. Meeleolude kiire vaheldumine, tunnete liiga tugev väljendus (kallistus, reaktsioon tegevusele). Raskendatud suhtlemine eakaaslastega, mille põhjustab hüperaktiivsete laste impulsiivne käitumine, liigne emotsionaalsus ja ettearvamatu käitumine (Nõmme, 2009: 18).

Kui diagnostilised kriteeriumid on täidetud, siis on tegemist kaasneva psüühikahäirega.(Liivamägi, 2006: 239)

Etioloogia

Tegemist on multifaktorilise etioloogiaga. See tähendab, et võimalikke tekkepõhjuseid on palju. Peamisteks hüperaktiivsuse tekke põhjusteks peetakse raseduse patoloogiat, probleemset sünnitust ja sellega seotud patoloogiaid, nt infektsiooni teke lapse esimesel eluaastal ja alakaalulisus sündides(Nõmme, 2009; 14). Kindlasti mõjuvad hüperaktiivsuse teket ka psühhosotsiaalsed tegurid, mis põhjustavad varajaste kiindumussuhete puudumisest, psüühilisest tasakaalutusest või vähestimuleerivast keskkonnast (Toomla, 2001). Alkoholi ja/või ravimite kuritarvitamine, suitsetamine, kehvveresus, mitmesugused keemilised mürgid, alatoitlus, psühhotraumeerivad tingimused raseduse ajal võivad tekitada hüperaktiivsust. Hüperaktiivsus võib olla geneetilist päritolu ( Nõmme, 2005; 9).

Avaldumisvormid

Uuringud on näidanud, et esimesel eluaastal on imikud rahulikud ja kergesti hooldatavad. Nad on veidi passiivsed ja aeglustunud on motoorne areng. Samas on selliseid lapsi, kes juba selles vanuses on hüperaktiivsed. Sellised lapsed võivad hakata juba väga varakult käima.(Liivamägi, 2006:241)

Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lapsed on kohmakad ja aeglased, millest tulenevalt on neil raske õppida puhtuse pidamist ja potilkäimist. Paljud lapsed on väga julged ja seetõttu saavad palju viga. Nad ei kuula sõna ning ei mõista korduvat seletust. Sageli on neil endal selline tunne, et jäsemed ei allu nende tahtele. Peenmotoorikat nõudvad ülesanded nagu nööpimine, kingapaela sidumine ja riidessepanemine valmistavad neile raskusi kauem kui normaalse arenguga lapsele. Eelkooliealistel lastel avaldub aktiivsus- ja tähelepanuhäire peamiselt motoorselt. Nad on püsimatud ja ülemäära liikuvad. Rühmas ei suuda need lapsed mängudele keskenduda. (Liivamägi, 2006: 241–242)

Prognoos

Sümptomid, mis avalduvad varases lapseeas, on hilisemale isiksusearengule ohtlikumad kui need, mis avalduvad hiljem. Väga tähtis on, et saadakse võimalikult varakult teada, millega on tegu, ning alustatakse ravi. Kui ravi (farmakoloogilise ravi puhul stimulantidega) ei saa õigeaegselt, võib lapsel tekkida enesehinnanguhäired, depressioon ja süütunne. Küll aga on võimalik õigeaegselt alustatud raviga võimaldada lapsel koolis edukalt hakkama saada. Uuringud on näidanud, et aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lastel on kõige enam probleeme noorukieas, eelkõige neil, kes pole õigel ajal abi saanud. Sageli jäetakse kool pooleli, lisanduvad käitumishäired ning satutakse halba seltskonda. Sellised noored vajavad psühhiaatrilist abi. Kõige halvema prognoosi kohaselt võivad abita jäänud lapsed täiskasvanueas kannatada isiksusehäirete all. Kui probleemidele on õigeaegselt jaole saadud, siis on võimalik keskendumisraskustest tingitud kahjud minimeerida.(Liivamägi, 2006: 245)

Kõne ja keele areng

Kõne ja keele areng võib olla aeglasem. Laps ei pruugi osata ennast arusaadavalt väljendada. Samas on võimalik, et kõne üldse puudub. Samuti võib olla piiratud ka lapse kõnest arusaamise võime.

Uni

Ligikaudu pooltel hüperaktiivsetest lastest esineb unehäireid, mis on võrreldes tavapärasega kaks korda sagedam. Lapsi kimbutavad raskused uinumisel, pinnapealne uni ja öine ärkamine. Unehäireid soodustavad aju liigne erutus, erinevaid emotsioone ja muljeid täis päev.

Meeleolu ja emotsioonid

Hüperaktiivsetel lastel esineb tihtipeale liigset ärevust, meeleolu kõikumisi, kurbust ja madalat enesehinnangut. Madalat enesehinnangut põhjustab enamasti pereliikmete ja eakaaslaste negatiivne hoiak. Meeleolude kiire vaheldumine viitab ajutegevuse tasakaalutusele. Kui hüperaktiivne laps tunnetab, et lähedased pole temaga rahul, võib ta tunda liigset kurbust ja ärevust.

Toimetulek hüperaktiivse lapsega

Täiskasvanu ei tohi liidripositsiooni lapsele loovutada. Lapsega tuleb suhelda respekteerivalt, tema suhtes tuleb empaatiat üles näidata. Suhelda tuleb rahulikult, järjekindlalt, häält tõstmata. Hüperaktiivsele lapsele sobib kindel rutiinne päevakava, see tekitab tunde, et asjad on paigutatud kindlas järjekorras, mis aitab lapsel paremini aru saada ka põhjuse ja tagajärje seostest. Tähtis on, et kodus järgitaks samu reegleid nagu koolis või lasteaias, nii on võimalik lapses harjumust tekitada. Lapsele on vaja nõudmised esitada konkreetselt sõnastatuna. Piirangud on tarvis seada, kuid kindlasti tuleks jätta lapsele ruumi proovimiseks ja katsetamiseks. Kui laps on käitunud ebasobival viisil, on esmalt vajalik talle öelda, mida ta tegi hästi, seejärel öelda, mida oleks pidanud teistmoodi tegema ja lisada lühike põhjendus. Sõnumi edastamisel on tähtis, et laps kuulaks, samuti on tarvis lapsele otsa vaadata ning oma hoiakuga rõhuda sellele, et jutt on oluline.

Hüperaktiivsel lapsel on enamasti keeruline ennast teise inimese olukorda panna. Et aidata last teiste inimeste tunnete mõistmisel, küsida lapse arvamust, mis tema arvab, mida keegi teine ühes või teises olukorras tunda võiks.

Hüperaktiivsete laste vanemate hinnangul mõjuvad väljasõidud ja pereüritused lastele liigselt ärritavalt, lapsed on sõnakuulmatud, nende tähelepanu hajub ning õnnetusi juhtub rohkem. Lapsele tuleks kindlasti eelnevalt selgitada, mis sel päeval juhtuma hakkab. Võrreldes teiste lastega, vajavad hüperaktiivsed lapsed tihedamini füüsilist kontakti. Kui last kergelt õlast puudutada, aitab see paremini lapsel oma tähelepanu koondada. Arvestada tuleb sellega, et mõned lapsed ei soovi üldse füüsilist kontakti, sel juhul tuleb lapse soovi aktsepteerida. Samuti on tähtis lapsega silmside luua, nii saavad lapsed teate, et tema jaoks ollakse olemas ja temaga arvestatakse.

Kuna hüperaktiivsel lapsel on raske ühelt tegevuselt teisele üle minna, on oluline, et talle antakse reageerimiseks lisa- või neutraalset aega. Kui lapsel on vaja uuele tegevusele lülituda, tuleb sellest talle aegsasti märku anda, nt öelda, et tal tuleb lõpetada 10 minuti jooksul, seejärel….

Hüperaktiivsetel lastel on keeruline talle antud tööülesandeid järjestada ja organiseerida. Et laps ülesannetega paremini toime tuleks, on vaja ülesanne osadeks jaotada ning lisada selgitus, millises järjekorras ta midagi tegema hakkab. Korraldused peab andma selgelt, lühidalt ja arusaadavalt, rääkida tuleb sellest, mida temalt oodatakse, mitte sellest, mida ta kindlasti teha ei tohiks. Võimalusel kontrollida, kas laps mõistis talle öeldut.

Hüperaktiivsel lapsel kujuneb sageli madal enesehinnang, mis tuleneb sellest, et ta satub sagedasti pahandustesse ning saab pidevalt riielda. Et vältida enesehinnangu langemist, on tarvis last tunnustada ja kiita. Kiita ja tunnustada tuleks ka lapse püüdlusi midagi head korda saata, kuigi tema kohmakuses ja impulsiivsuses on oht, et kavatsuse teokstegemine ei õnnestu. Kiita tuleks vahetult pärast tegevust, nii kujuneb lapsel seos oma tegevuse ja positiivse tagasiside vahel.