Font

IBM Courier märgitabel. Courier on kirjutusmasina kirjaga sarnanev püsisammkiri, milles kirjutatakse näiteks veebilehtede ja arvutiprogrammide lähtekoodi

Font on ühesuguse põhikujundusega kirjamärkide komplekt ehk kirjatüüp^[1] digitaalsel kujul, st failivormis^[2].

Fondist sõltub, kuidas näeb tekst välja kuvari ekraanil ja digitaalses tüpograafias, st arvutiprogrammide abil kujundatud raamatu või muude tekstide kujunduses.

Kui palju on fonte maailmas kokku, pole täpselt teada. 1990. aastate teises pooles loetleti üle 20 000 fondi. USA-s oli neid siis kasutusel üle 6000 ja Saksamaa üks suuremaid arvutifontide müüjaid FontShop International GmbH pakkus üle 10 000 eri nimega kirjatüübi, millest enamik on loodud pärast 1990. aastat. 2012. aasta alguses pakuti veebisaidi www.fontshop.com vahendusel rohkem kui 150 000 fonti.^[3]

Etümoloogia ja sõnavara

Font on ameerikapärane vorm inglise keele sõnast fount 'valatud'. See omakorda pärineb prantsuskeelsest fonte, sõnast fondre 'sulatama'.

Sõna viitab ajale, mil trükitüübid ja terved kirjagarnituurid valati veel metallist. Eesti keelde on sõna jõudnud infotehnoloogia valdkonnast^[4], personaalarvutitega ja programmeerimisega seotud terminoloogiast 1990. aastatel, ja tähistab eelkõige digitaalset kirjatüüpi, st faili, kuid noorem generatsioon kasutab sõna "font" juba igasuguse kirjatüübi sünonüümina.

Tüpograafiaspetsialistid soovitavad hoida need mõisted lahus, sest sõna "kirjatüüp" tähendab eelkõige kirjamärkide kujundusprintsiipi trükikirjas, sarnaselt kujundatud kirjamärkide komplekti füüsilisel kujul (töövahendit) tähistab termin "kirjagarnituur" (tänapäeval mõnevõrra arhailine termin) ning "font" on ühes kirjastiilis kujundatud kirjagarnituur (st samuti töövahend) digitaalses vormis. Segadust võib nende sõnade sünonüümsena kasutamise juures tekitada ehk asjaolu, et ühest kirjatüübist võib olla korduvalt digiteerituna tehtud mitu fonti, näiteks 1957. aastal loodud kirjatüüp Helvetica esineb rohkem kui ühes variandis fontidena Swiss, Switzerland, Neue Haas Grotesk jt.^[2]

Failivormingud

GNU Unicode'i font on rastergraafiline font

Font tähendab tänapäeval praktiliselt alati faili, mis sisaldab muudetava suurusega tähtede kontuure ühes või mitmes vormingus. Iga kirjamärgi kujutis võib olla kodeeritud kas rastergraafilise kujutisena (bitmap font) või kirjeldatuna joonte ja kõverate abil vektorgraafiliselt (vector font). Terve rida fonte on tänapäeval loodud peamiselt arvutiekraanil kasutamiseks.^[3]

Type1 (PostScript)

Font põhineb Adobe PostScripti programmeerimiskeelel, mis töötati välja graafiliste objektide kvaliteetsemaks printimiseks. Formaadi töötas Adobe välja 1980. aastatel. Iga Type1 font koosneb kahest failist – PFB-vorming on vajalik kirja ekraanile kuvamiseks, AFM-vorming väljatrükiks ning Type1 fontide installimiseks tuli kasutada vanemates operatsioonisüsteemides programmi Adobe Type Manager.

TrueType

Font valmis Adobe ja Microsofti koostöös 1980. aastate lõpul, vaid mõned aastad pärast Type1 ilmumist. Selles formaadis oli paigutatud nii kuvari kui ka printeri jaoks vajalik info ühte faili. TrueType-faili nimelaiend on .ttf.

OpenType

Formaat loodi TrueType'i baasil Adobe ja Microsofti koostööna ja läks kasutusse 1996. aastal. OpenType-faili nimelaiend on .otf. Formaati saab kasutada nii PC kui Macintoshi arvutites ja OpenType'i fontide tähestik võib küündida 65 000 tähemärgini, sisaldades kõikide Euroopa keelte diakriitiliste märkidega tähti ja mitteladina tähestike kirjamärke (varem tuli teistes keelte kirjutamiseks sageli installida teine .ttf font). Enamik laiendusi on tehtud PostScripti ja TrueType fontide teisendamisel uude vormingusse.

Liigitamine

Fonte nagu igasuguseid kirjastiile võib liigitada mitmeti.

Tähemärgi välimuse järgi

seriifkirjad (seriifidega antiikvatähtedel põhinevad, inglise keeles roman, serif fonts)
plokk-kirjad (seriifideta kirjad, inglise keeles gothic 'barbaarne' tähenduses, sans serif fonts - sans prantsuse keeles 'ilma')
egiptiennkirjad (seriifijoon ja tähepost on ühejämedused, slab serif fonts)

Kasutusvaldkonna järgi

tekstikirjad (inglise keeles body type)
pealkirjakirjad (display type)
skriptid e kalligraafiat imiteerivad kirjad (script)

Nii teksti- kui pealkirjakirjad on ekraanilt ja paberilt loetavad nagu tavaline trükikiri. Skriptid võrreldes tavalise trükikirjaga annavad trükisele erilise tooni, sobivad tähelepanuavaldustele, kutsetele või lühikesteks pealkirjadeks, aga kuna on raskemini loetavad, siis ei tohiks neid kasutada pikemas lauses. Ainult suurtähtede kasutamine skripti puhul annab praktiliselt loetamatu teksti.

Proportsionaalsuse järgi

proportsionaalkirjad (kirjamärgid on varieeruva laiusega, st i kitsam kui a ja m laiem kui a, proportional font)
püsisammkirjad (kirjamärgid on kõik ühesuguse laiusega, monospace või fixed-width font)

Proportsionaalkirju peetakse välimuselt ilusamateks ja kergemini loetavateks, ka tekstitöötlusprogrammid pakuvad vaikefontidena just neid. Enamus mehaanilisi kirjutusmasinaid ja vanamoodsad tekstipõhised arvutiekraanid kasutavad ainult püsisammkirjasid, tekstipõhise kasutajaliidesega arvutiprogrammid samuti.

Vaata ka

Viited

↑ https://www.eki.ee/dict/vsl/index.cgi?Q=font&F=M&C06=et
↑ ^2,0 ^2,1 I. Sakk. Aa kuni Zz. Tüpograafia ülevaatlik ajalugu. Tallinn, 2011
↑ ^3,0 ^3,1 A. Rinde. Multimeedia kursuse tekstmaterjal. Tallinna Ülikooli informaatika instituut
↑ "arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. detsember 2016. Vaadatud 1. mai 2019.{{cite web}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)

Välislingid

Heiko Unt. Digitaalne tüpograafia. Diplomitöö. Tartu Kõrgem Kunstikool, 2002

[1] ttps://www.eki.ee/dict/vsl/index.cgi?Q=font&F=M&C06=et

[i-sakk-aa-2] 2,0 ^2,1 I. Sakk. Aa kuni Zz. Tüpograafia ülevaatlik ajalugu. Tallinn, 2011

[a-rinde-mu-3] 3,0 ^3,1 A. Rinde. Multimeedia kursuse tekstmaterjal. Tallinna Ülikooli informaatika instituut

[4] "arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. detsember 2016. Vaadatud 1. mai 2019.{{cite web}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)

[1]

[2]

[3]

[4]